„Kõik teised said lapsi ning ise muudkui ootasid ja lootsid. Kui siis lõpuks sai selgeks, et lapsi ei tulegi — see oli vaat et kergendus.”


„Kõik teised said lapsi ning ise muudkui ootasid ja lootsid. Kui siis lõpuks sai selgeks, et lapsi ei tulegi — see oli vaat et kergendus.”
Foto: Unsplash

„kolmest asjast ei sobi rääkida: unenägudest, laste­lastest ja haigustest.”

Niimoodi ütles kord üks kõrgelt haritud soomerootsi proua, minust põlvkonna jagu vanem, ja küllap oleks ta võinud sobimatute jututeemade loetelu veel poliitika ja raha võrra pikendada.

Ent ju olid poliitika ja raha tema silmis lausa sedavõrd keelatud jututeemad, et tal poleks iial pähegi tulnud nende eest eraldi hoiatada.

Kas tal on õigus?

Nojaa, ega ta just väga ei eksi ka, vähemalt mis puudutab lastelaste teemat. Ta tuli mulle meelde siis, kui vestlesin ühe teise naisega, kes oli minuvanune ja tundus ka minu moodi, vähemasti selles mõttes, et aastad olid ka temasse jälje jätnud. Olime kohtunud kohvikus, ta pidi minuga intervjuu tegema. Kui me olime sellega ühel pool ja kohv oli joodud, mõtlesin pisut niisama juttu ajada ja alustasin enda meelest süütu küsimusega: „Kas sul lapselapsi on?”

„Ei ole,” vastas ta. „Lapsi ka ei ole, kuigi oleksin tahtnud.” Ta jäi silmapilguks vait, silmitses tühja tassi­põhja ning jätkas: „Need olid rasked aastad, kui kõik teised said lapsi ning ise muudkui ootasid ja lootsid. Kui siis lõpuks sai selgeks, et lapsi ei tulegi – see oli vaat et kergendus. Sel ajal oli ju nii palju muudki mõelda ja teha. Aastad on kiiresti läinud. Eks kõik meievanused ole vist seda meelt, et aastad on kiiresti läinud. Ja need on olnud head aastad, tõesti head. Aga nüüd, kui sõpradel ja tuttavatel on lapselapsed, on jälle raske. Lastetu tundub peaaegu lihtsam olla kui lastelastetu. Sõpradel pole enam mahti kokku saada, sest nad peavad alatasa lastelaste käsutuses olema, ja kui siis saadki nendega kokku, räägivad nad oma lastelastest. Öeldakse, et lapse­lapsed on elu magustoit. Mina ei saa elult magustoitu. Ja nüüd, kui perspektiiv ettepoole lüheneb, kui paratamatult hakkad tajuma enda kaduvust, siis …”

Seotud lood:

Tema juttu kuulates mõistsin, et ilmselt on meie põlvkond rohkem oma lastelaste küljes kinni kui ükski varasem põlvkond. Ja et lisaks tahtmatule lastetusele võib nüüdsel ajal rääkida ka tahtmatust lastelastetusest. Mõned on lastelastetud, kuigi lapsed neil on, sest nende lapsed ei ole lapsi kas tahtnud või saanud. On ka neid, kes ise ei soovinud lapsi, aga kahetsevad nüüd, et neil pole lapselapsi.

Teisalt – ja seda on tähtis meeles pidada – on muidugi neid, kes ei ole kunagi tahtnud ei lapsi ega lapselapsi ja keda hilisemas keskeas ainult ärritab see, kui suurt rolli on lapselapsed hakanud mängima. Maailma kõige kiirem liigutus on teatavasti see, kui vanaema otsib näitamiseks välja oma lastelaste fotod. Mõistan neid, keda see ärritab.

Igaüks ei pruugi magustoitu üldse soovidagi.

Küllap võib tunduda, et nii mõnigi vanaema naudib elu magustoitu liiga häälekalt matsutades. Mõistan ühte head – vabatahtlikult lastetut – sõpra, kes oli ühel ja samal nädalavahetusel kohtunud oma mehe kõige uuema lapselapse ja heade sõprade uue Jack Russelli terjeriga ning kirjutas, et tõele au andes oli tema meelest terjer armsam, kusjuures eriti meeldiv oli see, et polnud vaja arutada, kumma nägu ta on.

Ise olen aastate jooksul mõelnud, kui mõttetuid asju inimesed sageli lastelastest räägivad. Oma lastega oli elu raske, aga lastelaste suhtes võib vabalt sentimentaalseks muutuda.

Aga:

Mõned lastelastelood on ka väga head. Räägin kohe ühe – ja see ei puuduta minu lapselapsi.
Mu heal sõbral Ial on tütar, kellel omakorda on kaks tütart, kes olid saanud juba peaaegu kümneaastaseks, kui perre sündis pesamunaks poiss. Kui Ia läks ükskord seda poisikest hoidma – poisi nimi oli Albert ja tol ajal oli ta ehk neljane –, viis ta külakostiks head juustu ning tegi alustuseks teed ja juustuvõileibu: Alberti suured õed olid veel kodus, aga just välja minemas. Vanaema viipas tüdrukud enda juurde ja andis kummalegi raha. Pärast seda hakkas ta Albertiga mängima. Hetke pärast küsis Albert: „Kas ma saaksin veel tüki seda head juustu?” „Muidugi,” vastas vanaema. Kui nad siis köögis seisid ja vanaema juustu lõikas, ütles Albert vaikselt: „Tüdrukud saavad raha, aga minu kingitus on see väike juustutükk.”

Raske öelda, millisel hetkel oli Albert selle manöövri välja mõelnud, aga tema repliik võis vanaemas mõningasi süümepiinu tekitada.

Miks mulle see lugu meeldib?

Sest erinevalt paljudest teistest lastelastelugudest ei räägi see sellest, kuidas meid tunnustatakse – „mu tütre­poeg ütleb, et ma olen maailma parim vanaema” –, vaid sellest, kuidas meid läbi nähakse.

Loe veel

Mina arvan, et lapselapsed näevad meid sageli läbi.

Küllap isegi sagedamini, kui me ise taipame.

Ent õnneks võivad lapselapsed aidata kaasa ka leppimisele. Räägiksin veel ühe loo. Ikka veel pole tegu minu enda, vaid mu mehe Larsi lapselastega. Larsil on poeg Jon, kes oli veidi üle kahekümne, kui Larsil mitmesugustel põhjustel temaga ühendus katkes. Alles paarkümmend aastat hiljem hakkas Lars vargsi uuesti kontakti otsima ja kirjutas pojale kirju. Jon jäi igati ootuspäraselt ettevaatlikuks, aga kui mul ja Larsil oli hiljem asja Karlstadi, kus Jon elab, kutsus ta meid õhtusöögile. Seal kohtusime ka tema naise Anna, Anna laste ning Joni ja Anna kolmeaastase tütre Alvaga. Õhtu kujunes meeldivaks, aga lahkudes olime Larsiga veel ebakindlad, kas ja kuidas see suhe jätkub. Vahetasime Joniga meile ja mõne kaardi ning mõne aja pärast helistas Jon ja ütles: „Kui te olite ära läinud, paigutas Alva pere jalanõud esikus uude järjekorda. Tüdruk ütles: „Siin peab Merete ja Larsi kingadele ka ruumi jääma.””

Selle loo üle tasuks viivuks mõtiskleda: vabastavalt ei mõju mitte ainult Alva repliik, vaid samuti ja ennekõike see, et Jon otsustas selle meile edasi rääkida.

Katkend Merete Mazzarella raamatust "Vanaemadest ja lastelastest".