Mul on väike eesti sugulane. Ta on praegu 12aastane. Nooremana oli tal unistus kohtuda imelise printsiga, temaga abielluda ja niiviisi ise printsessiks saada.

“Sa pead siis inglise keele ära õppima,” ütlesin talle.

“Ei pea, sest printsess võib rääkida eesti keeles,” vastas ta.

Ma pole kordagi kahetsenud ühtegi enda tehtud poliitilist otsust, kuid järgnevat kahetsen ma siiani…

“Ükski printsess ei räägi eesti keelt, nad kõik räägivad inglise keeles ja sinust ei saaks niikuinii printsessi, sest printsid abielluvad ainult kunglikust soost inimestega.”

Ta hakkas seepeale kõva häälega nutma.

See kellega kuninglikust soost inimene tohib abielluda on alati keeruline küsimus olnud, ning ka tänapäeval pole asi läinud selgemaks.

Mõni lugeja võibolla teab, et briti kuninglik perekond on saksa päritolu. Vanasti abiellusid kuninglikud britid saksa aadlikega. Need olid ettemääratud abielud, mis enamasti toimisid. 19. sajandil Saksamaa ühines. 20. sajandil olid maailmasõjad ning natsid hävitasid Saksamaa juhtiva klassi. Tänapäevane arusaam armastusel tuginevast abielust on ettemääratud pulmad minevikku jätnud. Seetõttu on kuninglikust soost inimesele kaaslase leidmine raskeks muutunud.

Praeguse kroonprints Charlesi lugu on avalikkusele hästi teada, seega ei tohiks järgnev kellelegi šokina mõjuda. Charles oli 30ndates aastates ja vallaline, temalt oodati abielu ja järeltulijaid.

Kui ta alustas suhtlust Lady Diana Spenceriga, tundus kõik olevat täiuslik. Diana oli õigest ühiskondlikust klassist, aristokraat ja mis kõige tähtsam — anglikaani kirikust. Briti kuningliku pere liige ei tohi abielluda katoliiklasega. Diana ja Charles justkui tõugati altari ette.

“Te peate abielluma! Te peate abielluma ja teil peavad tulema järeltulijad!”

Probleem seisnes selles, et neil polnud midagi ühist. Charlesile meeldisid traditsioonilised aristokraatlikud tegevused — tulistamine, jahil käimine, ratsutamine ja polo.

Dianale meeldis Hollywoodi kultuur ja popmuusika.

Kuid mis pealmine — Charles armastas kedagi teist. Diana kõrval kahvatuvat Camilla Parker-Bowlesi.

Nüüdseks on avalikusele teada, et Charlesil oli terve abielu vältel Camillaga suhe.

Diana lausus kuulsad sõnad:” Meid oli selles abielus kolm ja loomulikult jäi ruumi väheks.”

Olukord meenutas Prantsuse filmi “Trop belle pour toi”. Prints abiellus naisega, kes oleks pidanud olema ta armuke ja oli afääris naisega, kellega oleks pidanud abielluma.

Charles ja Diana lahutasid. Kõik ei olnud sõbralik. Hiljem hukkus Diana autoõnnetuses.

Kui Prints Willamil oli aeg abielluda, otsustas kuninglik perekond teisiti talitada.

Printsessi ametkoht, kunagi ainult aristokraatidele mõeldud, oli nüüd kõigile avatud.

Kuninglik perekond tegi otsuse asetada Prints William avalikku keskkonda, kus tal oleks võimalik enda tulevase abikaasaga kohtuda. Selle asemel, et saata William Cambridge Ülikooli suletud keskkonda, saadeti ta hoopis Šotimaale St. Andrewsi Ülikooli.

Jaht kroonprints Williamile oli nüüd avatud!

Iga sotsiaalsel redelil kõrgemale pürgiv perekond Inglismaal, kellel oli juhuslikult sobivas vanuses tütar, hakkas niite tõmbama. Tütar saadeti Šotimaale tingimusel, et ta Printsiga tagasi tuleks.

Kõlab ju uskumatult, kuid tõestus peitub mees/naistudengite arvus aastatel, kui Prints William St Andrewsis käis. Lõpuks kohtuski William Kate Middletoniga, ning mis sai edasi, on kõigile teada.

Harryga olid lood teistsugused. Kuna ta vennal on juba lapsed, tähendab see, et temast ei saa kunagi kuningat, see teadmine andis talle natukene rohkem vabadust.

Printsessi amet on väga atraktiivne — isiklik teenijaskond, limusiin, autojuht, reisid üle kogu maailma ning lugupidamine. Sinu saabumine ei jäta enam kedagi külmaks.

Negatiivne külg on aga privaatsuse täielik puudumine. Need kes on elanud Inglismaal Printsess Diana eluajal, teavad, milline kuulsusekoorem võib kuningliku perekonna liikmele langeda.

Harry ema Printsess Diana, loomult tagasihoidlik inimene, lihtsalt ei talunud seda välja. Samuti ei talunud seda ka Harry tüdruksõbrad.

Järgnev on minu isiklik spekulatsioon. Ma arvan, et Harry on kaval ning sai aru, et ta tulevane kaasa ei tohi karta rambivalgust, ta vajas kedagi kes seda naudiks. Ta vajas näitlejat.

Seega läks ta Hollywoodi.

Harry kohtas Meghanit pimekohtingul, mille korraldas nende ühine tuttav.

Oleksin tahtnud olla kärbes seinal selle vestluse ajal.

Ühine tuttav: ”Tahaksid sa minna pimekohtingule? Ma tean ühte toredat kutti, kes sooviks leida tüdruksõpra.”

Meghan: “Ma ei tea, mul on tööl praegu kiire aeg.”

Ühine tuttav: “Arusaadav, aga mu sõber on prints.”

Meghan: “Tahad öelda, et ta on ilus ja karismaatiline?”

Ühine tuttav:” Jah, seda küll, kuid ta on päriselt ka prints. Prints Harry Inglismaalt.”

Meghan “Okei… hmm… no sellisel juhul, jah!”

On magus iroonia, et ennast feministiks pidav naine on nõus kõigest loobuma, selle nimel, et printsiga abielluda. See tähendab, et ta peab loobuma oma tööst, karjäärist, kodakondsusest, oma kodust, isegi religioonist. Kas ta oleks olnud seda nõus tegema, kui ta abikaasa oleks olnud lihtne torumees?

Näitlemisega saab ta edasi tegeleda. Kuningliku perekonna liikmena saab ta näidelda kogu aeg.

Meghan Markle tundub olevat Harryle ideaalne valik. Neil on väga palju ühist. Nad mõlemad tegelevad heategevusega. Ta on näitleja, ta on ilus ja ta võitis Harry südame.

Meghan Markle on samuti mustanahaline, täpsemini on ta segarassist. Tal on kerge tume jume, jamaikalased kutsuvad seda “päevituseks”.

Kuna see artikkel ilmub eesti keeles, siis võin ma sel teemal kirjutada, vaevalt et ükski oma kaasmaalana seda lugema satub.

Valged briti naised on praegu solvunud.

Prints Harry, Inglismaa kõige tahetum poissmees, kuninglikust soost prints, valis endale kaaslaseks tumedanahalise välismaalase.

Twitteris ja naistefoorumites on tunda rahulolematust.

Viimane kuningliku perekonna liige, kes abiellus välismaalasega, kes ei olnud aadlisoost, ega anglikaani kirikust, oli Kuningas Edward VIII. Ta abiellus ameriklasest lese Wallis Simpsoniga. Puhkes üleriiklik skandaal, mille tulemusel pidi Edward troonist loobuma.

1930ndatel olid naised samuti solvunud, et kuningas on hoopis ameriklanna valinud.

Mustanahalised briti naised on see-ees rõõmujoovastuses.

Ma pole varem näinud, et mu naissoost sugulased nii õnnelikud oleksid. Üks mu nõbu ütles mulle, et tavaliselt ei jälgi ta kuningliku perekonna tegemisi, kuid nüüd googeldab ta iga päev Meghan Markle’i nime. Ta ütles, et see on saanud tal kinnisideeks.

Tegelikult oli seda juba ammu oodata. 70ndatel levis kuulujutt, et Prints Charles sooviks mustanahalise tüdrukuga kohtingule minna.

Vaesel Charlesil ei olnud ligipääsu tavainimestele, ei mustadele ega valgetele. Päris kindlasti, ei olnud tal võimalust lennata Hollywoodi pruudiotsingule.

Ajad on muutunud — kuninglikud abielluvad tavakodanikega teistest riikidest. Taani kroonprints kohtas enda tulevast abikaasat Sydney baaris. Ta tutvustas ennast, kui “Fredi”. Rootsi kroonprintsess abielus oma isikliku treeneriga. Luksemburgi ja Belgia printsid kohtasid enda tulevasi abikaasasid ülikoolis. Hannoveri Prints Christian abiellus giidiga, keda kohtas Peruus.

Ühel päeval võib ka mõnest eestlasest saada kuningliku perekonna liige. Väikesed eesti tüdrukud võivad unistada, et kohtavad tänaval toredat meest, kes osutub printsiks. Eesti soost printsessid võivad tulevikus osutuda reaalsuseks.

Kuid arvatavasti mitte Inglismaal.

Seal on must moes.