Kuidas Sulle rääkida kurbusest, kallis?

Kui ärkav päev on värvinud taeva õrnroosaks ja ööbik laksutab ennastunustavalt su avatud akna taga ning kogu loodus on täidetud rõõmsa äreva kevadootusega, suled sina selle ilu ees silmad ja kõrvad. Sa igatsed hoopis raagus oksi ning sügistormi, mis ähvardab puid koos juurtega maast lahti kangutada. Su süda nutab.

See on kurbus, mu sõber …

Kui sa lähed vaiksel hommikul mere äärde ning vesi on peegelsile, vaid üksikud kajakad kiljuvad õhus ja valge luigeparv liugleb vee peal. Kui hele taevas on merega ühte heitnud ning kõikjal on tunda õrnust, siis sina igatsed rahutut merd, sünkjaid pilvi ja külma vihma, mis peseks su valu olematuks.

See on kurbus, mu sõber …

Kui sa siis põgened oma mõtete eest lapsepõlvemaale, sinna, kuhu alati rõõmsalt põksuva südamega oled läinud, sest seal oled rahu ja tasakaalu leidnud, siis märkad äkitselt, et kahlad sügislehtedes, et kõik lõhnab kaduva järele ning mälestused teevad haiget.

Seegi on kurbus, mu kallis …

Kui telefon, mis su südame alati rõõmsalt põksuma on pannud, on lootusetult vait, ja sa võid hoida teda ööpäev läbi oma peos, ent ta ei räägi sellest hoolimata sinuga ja kui sa siis oma viimases hingehädas palud taevastelt abi ja kui sa sealtki ei leia oma valutavale südamele leevendust,
siis see ongi kurbus …

Kui su sõbrad kutsuvad sind endaga kaasa, sest nad soovivad, et oleksid koos nendega rõõmus ja naudiksid elu, siis sina igatsed vaid oma väikesesse ja pimedasse tuppa. Sa poeksid voodisse, tõmbaksid teki üle pea ja jääksid niiviisi liikumatult lamama. Sa ei tahaks midagi, sa ei ootaks midagi, sul oleks kõigest täiesti ükskõik.

See on kurbus, mu armas …

Kui esimesed arglikud lumehelbed liuglevad su akna taha, andes märku imelise ootusaja tulekust, siis sina ei oota enam muud, kui et lumi su üleni kataks.

Ka see on kurbus, kallis …

On vaid üks asi siin maailmas, mis nukruse eemale peletab. See on teadmine, et ometi on olemas inimene, kelle pärast tohid ka nukrust tunda.

Ja see on rõõm, mu armsaim …

Kuidas Sulle rääkida rõõmust, mu armas?

Kui ärkav päike on värvinud taeva õrnroosaks ja ööbik laksutab ennastunustavalt su avatud akna taga ning kogu loodus on täidetud rõõmsa äreva kevadootusega, tunned äkki, et sulle on kasvanud tiivad. Sa astud õue ning su jalad ei puuduta enam maad. Nii kõrgele tõstavad unistused su. Sinu süda ja hing naeravad.

See on rõõm, mu sõber …

Kui sa lähed vaiksel hommikul mere äärde ning vesi on peegelsile. Kui vaid üksikud kajakad kiljuvad õhus ning valge luigeparv liugleb vee peal. Kui hele taevas on merega ühte heitnud ning kogu loodus on täis õrnust, siis sina nutad õnnest, et võid sellist sõnulseletamatut ilu veel nautida.

See on rõõm, mu armas …

Kui sa põikad oma lapsepõlvemaale, sinna, kuhu alati rõõmsalt põksuva südamega oled rutanud, sest seal oled rahu ja tasakaalu leidnud, avastad end äkitselt kuldsetes lehtedes kahlamas. Kui näed oma vaimusilmas, kuidas sa väga, väga paljude aastate eest oma taadiga siin käisid – sinu väike käsi taadi suures ja veidi karedas peos – ning te otsisite muinasjutust tuntud kännuprintsesse, ja otse loomulikult nägite neid. Kui heldimuspisarad kerkivad silmi, siis
seegi on rõõm, mu kallis …

Kui telefon, mis su südame alati rõõmsalt põksuma on pannud, on lootusetult vait, ja sa võid hoida teda ööpäev läbi oma peos, ent ta ei räägi sellest hoolimata sinuga. Ja kui seesama telefon äkitselt heledalt ja rõõmsalt endast märku annab ning pehmel häälel sulle sooje sõnu kõrva sosistab, ning sa leiad, et Jumal pole sind siiski sellel maamunal unustanud,
siis see on õnn, mu sõber …

Kui su sõbrad kutsuvad sind endaga kaasa, sest soovivad, et oleksid koos nendega rõõmus ja naudiksid elu, siis su hing hõiskab. Veel, veel võid sa elu nautida, veel koos nendega õnnelik olla!

Siis just see on rõõm, mu armas …

Kui esimesed arglikud lumehelbed liuglevad su akna taha, andes märku imelise ootusaja tulekust, siis mähib õrn nukrus su endasse. Nii palju helli mälestusi, armsaid inimesi on nüüd su ümber. Sa naeratad mõeldes, et kohtasid neid kõiki kord oma teel, teel, mis just kõige kergem ei olnud, ent nende toetavad ja suunavad käed olid sulle alati abiks. Pealegi lubavad lumehelbed, et õige varsti on oodata … kevadet!

Ja vaat see on alles rõõm, mu kallis …

On veel üks asi siin ilmas, mis õnnelikuks teeb. See on teadmine, et on olemas inimene, kelle pärast tohid ka nukrust tunda, kelle pärast nuttagi.

Ning see on tõeline õnn, mu sõber!