"Lapsed olid kogu tema maailm, kuid sellegipoolest oli ta paratamatult tänulik nende nädalavahetuste eest, mis lapsed saatsid mööda koos isaga."
Æsa lapsed olid kogu tema maailm. Nad olid ainsad, kes talle midagi tähendasid. Ilma nendeta ei oleks elu väärinud elamist. Sellegipoolest oli ta paratamatult tänulik nende nädalavahetuste eest, mis lapsed saatsid mööda koos isaga. Ta sai pikalt magada, ohjeldamatult maiustusi nautida, keerata televiisori nii valjuks kui soovis, ilma et oleks kartnud neid äratada, mõne söömaaja vahele jätta või süüa siis, kui talle meeldis, tellida pitsat — vahelduseks ka midagi muud peale margerita — ning lösutada sohval ja lugeda raamatut, ilma et oleks pidanud ennast milleski süüdlasena tundma. Ehk teisisõnu andis see talle võimaluse olla laisk ja igast laisklemise hetkest mõnu tunda. Ta võis minna ka linna, kui sõbrannad kavatsesid õhtut veeta kusagil väljas, kuigi sellised asjad olid jäänud märksa harvemaks pärast seda, kui nad endale mehed ja lapsed said.
Eelseisvaks nädalavahetuseks ei olnud nad millegi suhtes kokku leppinud. Ta seisis silmitsi väljavaatega saata see üksinda mööda korteris, kus tema seltsiliseks on ainult mured. Þorvaldur pidi iga hetk tulema lapsi ära viima, kuid Æsa ei uskunud, et ta korralikult nende järele vaatab. Ta oli sama sant nagu too idioodist politseinik, kellega Æsa rääkis pärast seda, kui helistas politseisse, et teatada vahejuhtumist perepargis. See mees mitte üksnes ei alavääristanud tema muresid, vaid söandas koguni vihjata, et ta mõtles kogu selle loo ise välja. Noh, ta teadis, et see ei ole nii, ja seda teadis muidugi ka Þorvaldur. Þorvaldur väitis, et ei tunne ainsatki Vaka-nimelist naisterahvast, kuid Æsa sai aru, millal ta valetab. Küllap see Vaka oli uus naine tema elus ja jõuluvanaks rõivastatud mees oli naise armukade endine abikaasa. Æsa soovis, et kui see on tõesti nii, siis jätab too mees nende lapsed rahule ja rahustab oma närve hoopiski sellega, et klobib läbi Þorvalduri.
Milline inimene võiks küll sellist asja teha? Meelitada kellegi teise lapsed autosse ja koos nendega minema sõita? Need küsimused olid teda painanud kogu eilse päeva. Öösel tungisid need tema unenägudesse ja ta ei suutnud neid isegi pärast ärkamist endalt maha raputada. Need töökaaslased, kellele ta sellest vahejuhtumist kõneles, pööritasid silmi, kui arvasid, et ta seda ei näe. Isegi lasteaiakasvatajad näisid olevat skeptilised, kuigi tema lugu mitte uskuda oli muidugi nende enda huvides. Kui Æsa räägib mõttetusi, pole neil ju vaja tunda häbi seepärast, et nad jätsid täitmata oma kohustuse lastel pargis silma peal hoida.
Too kuradima mees teadis säärast kostüümi selga tõmmates täpselt, mida ta teeb. Kui Æsa oleks selle jõuluvanaga osa välja jätnud, oleksid politseinikud käsitlenud probleemi vägagi teistmoodi ja mitte saatnud kohale töötajat, kes näis olevat vanuselt Karlottale ja Dadile lähemal kui temale endale.
„Millal issi tuleb?” Dadi pööras pilgu televiisorilt ära ja vaatas lootusrikkalt ema poole. Tema selja taga ekraanil võbeles joonisfilm. Metsiku Lääne kõrtsis võitlesid üksteisega mingisugused figuurid, kes ei meenutanud ei inimest ega looma. Æsa kahtles, kas Dadil on üldse aimugi, mis seal toimub. Ta näis olevat valmis jala pealt magama jääma, sest oli möödunud nädalast välja kurnatud nagu reedeti ikka.
„Me muudkui ootame ja ootame.”
„Dadi, sa ei ole muudkui oodanud ja oodanud. Me alles jõudsime koju.” Æsa läks poisi juurde ja paitas tal pead, seejärel aga kummardus ning suudles teda otsaesisele. Dadi silmad olid klaasistumas ja Æsa teadis, et filmihäälte valjust kriiskamisest hoolimata jääb ta iga hetk sohvale magama. „Isa on õige varsti siin. Ära jää magama, sa ju tead, kui raske on sul uuesti ärgata.” Seda poleks olnud mõtet öelda. Kui Þorvaldur kohe siia ei jõua, langeb Dadi mängust välja.
Elutuppa ilmus Karlotta. „Kas issi tuleb?” See oli alati niiviisi. Nad küsivad seda kordamööda. Igal teisel reedel oli ta sunnitud taluma küsimustetulva alates hetkest, mil nad uksest sisse astusid, kuni ajani, mil Þorvaldur suvatses kohale ilmuda. Kui ta hiljaks jäi, arvas Æsa vahel, et lapsed ajavad ta hulluks.
„Jah, Karlotta. Ta tuleb väga varsti.” Tegelikult oleks ta pidanud olema tänulik, et nad ootavad võimalust isa juures ööbida rõõmuga. Ta oli kuulnud lugusid lastest, kes nutavad alati, kui isaga veedetav nädalavahetus kätte jõuab, ja klammerduvad ema jalgade külge, nii et neid tuleb jõuga lahti kangutada. Kuidas ta ennast tunneks, kui nende lahkuminek oleks niisugune? Kahtlemata veelgi sandimalt kui praegu.
„Ta ostab jäätise. Kastmega. Suure jäätise, mitte laste oma, nagu sina alati tood.”
Æsa sundis ennast naeratama. „Vean kihla, et see on mõnus.” Þorvaldur hellitas nad tema seltsis veedetavatel nädalavahetustel ära, toppis nad maiustusi täis ja viis kinno. Mingeid eeskirju ei olnud, olid ainult pidev elevus ja tegelemine sellega, mida nad iganes ise tahtsid. Æsa ei suutnud Þorvalduriga võistelda. Kui oli tema kord lapsi nädalavahetusel enda juures hoida, oli ta nädal läbi töötamisest alati lõpmata väsinud ja liiatigi poleks ta saanud pakkuda neile kahe päeva pikkust lasteparadiisi. Ta ei heitnud seda Þorvaldurile ette. Tema ise talitaks täpipealt samamoodi. Muidugi juhul, kui tal oleks raha. Pärast isa seltsis veedetud nädalavahetusi ei olnud neid sugugi kerge koju tagasi tuua ning nende näod olid siis suhkrust kleepuvad ja unerežiim täiesti sassis, kuid tagasi ta nad vähemalt sai.
Nüüd aga kartis ta, et Þorvaldur ei oska lapsi valvata ning „Jõuluvana” luurab taas kusagil läheduses ja haarab võimalusest kinni.
