Lastekirju: võitlesin instinktiga midagi teha, oma last seal raskes laagris aidata
ISESEISVUSE ÕPPETUNNID
„Ma koristasin küll, aga nad ikka ütlesid, et mina ei korista! Nad ütlesid, et isegi kui me võidame, siis nemad mulle kinopiletit ei anna!“
Seedisin hetke.
„Mis mina siin teha saan?“
Anna oli vait. Mõtles.
„Kas sa tahad, et ma helistaksin treenerile?“
„Ei!“ See kõlas väga kiirelt ja otsustavalt.
„Kas sa tahad, et ma räägiks ise nende kaheteistaastastega?“
„Ei!“
„Aga mis me siis teeme?“
„Ma tahan, et sa mulle järele tuleksid ja mu siit laagrist minema viiksid!“
„Seda ei saa ma teha. Ma lihtsalt ei saa. Ma olen kaugel. Pead kaks päeva seal veel vastu, eks.“
…Telefonikõne lõppes. Istusin veel natuke aega omaette ja võitlesin instinktiga midagi teha, oma last seal raskes laagris kaugel teises Eesti otsas aidata.
Kujutasin päris hästi ette, miks need temast paar aastat vanemad toakaaslased ta peale vimmas olid. Mu tütrele tõesti ei meeldi koristada. Ja igasugune „koos koristamine“ tähendab ka meie kodus seda, et Anna veab vaikselt villast, kuni teised tegeliku töö ära teevad. Isegi väike õde koristab rohkem. Nii et ma tean, mis juhtus. Ta sai nüüd õppetunni väljaspool kodu: mis võib juhtuda olukorras, kui sa tiimikoristuses osaleda ei viitsi.
Laagrites pannaksegi ju lapsed proovile, õpitakse elu, lohutasin ma ennast. Praegu teeb üks 12aastane liidriverd tüdruk ära selle töö, millega mina ise hakkama ei saanud.
Õhtul helistasime uuesti.
„Kuidas tubade kontroll läks?“
„Noh, me võitsime,” ütleb ta kuidagi kuivalt.
„Ja saitegi auhinnaks kinopiletid?“
„Jah, aga mina ei saanud. Ma ju rääkisin, nad ütlesid, et mulle nad ei anna.“
„Kas sa ikka ei taha, et ma nendega räägiks?“
„Ma pole mingi pugeja!“
„Räägi siis ise nendega. Kas siis üks pilet on üle?“
„Jaa!“ Anna katkestas mind. „Üks pilet on ju üle! Igaühele oli üks pilet. Või noh, mingi kinkekaardi moodi pilet. Võib-olla nad kingivad selle siis kellelegi teisele, mõnele oma sõbrale.“ Oli kuulda, et tal on nutt kurgus.
„Tead, ütle neile nii, et sa koristad homme ise vabatahtlikult kogu toa ja siis saaksid ikka ise ka selle pileti.“
-
Niimoodi läkski.
Anna esines ettepanekuga ja teenis oma pileti välja.
Tunnen, et olin ikkagi osa sellest ühiskoristuse-õppetunnist. Kuigi, ausalt öeldes, ega see õppetund Anna koduse toa koristamisele ikkagi ei taha laieneda.
Nii palju on veel minna, enne kui see laps suureks on kasvanud ja kunagi ühel ilusal päeval oma kodu suudab pidama hakata.
„Meil koolis on praegu popid kolm asja,“ räägib ta ühel päeval. „Üks on oma kodu võti, teine on oma rahakott ja kolmas on mobiiltelefon. Ja miks minul ühtegi neist asjadest ei ole?“
„Kuidas ei ole? Sa oled need ju lihtsalt ära kaotanud.“
„Aga proovime siis uuesti!“
Nojah. Proovime tõesti, kuigi siiani on kõik pilla-palla jäänud. Telefon laadimata või kadunud, võti ära pandud kohta, kust üles ei leia, rahakott ka kusagil kodu peal laiali…
Ja ma pean ikkagi uuesti proovima, teda rohkem toetama, päev-päevalt ja samm-sammult, kuni kõik need asjad enam-vähem normaalselt tema juures püsima hakkavad.
Kui ma praegu mugavuse teed läheksin ja teda uutest kaotustest hoiaksin, siis oleksin ju ise samasugune tuulepea.
Info raamatu kohta leiad SIIT!
