"Lein nõuab täielikku andumust, enne kui südantlõhestav valu läheb üle millekski veidigi talutavamaks."
Tavaliselt magab Veronica raskelt, ärkab hilja ning kehal ja ajul läheb aega, enne kui need tööle hakkavad. Täna mitte.
Väljas lasub muru kohal tihe udu, muutes maisipõllu ja tuulehiiglaste punased silmad nähtamatuks. Maja on täiesti vaikne. Ei mingit häält ei isa kontorist ega köögist. Ta nägi jälle seda und, kindel see. Und sellest, kuidas ta otsib Billyt, muudkui hüüab teda nimepidi, aga ainus vastus on tuule kahin maisipõllul. Või on see tegelikult kellegi jooksmise hääl.
Veronica hiilib vannituppa. Vanad torud hakkavad kumisema, kui ta kraani pöörab. Ähivad ja puhivad tükk aega ja lasevad lõpuks välja soojaveejoa. Veronica istub vana vanni servale. Email selle põhjas on kollane ja krobeline, sile pind on erodeerunud miljonitest tilkuvatest veepiiskadest juba sellest ajast, mil vanaema ja vanaisa elasid. Seinal ripub ikka veel väike liivakell, millel tekst: jälgi liivakella sa, pese hambaid hoolega.
Veronica loputab aeglaselt öise jahi jäljed maha. Vesi paneb haavad käsivartel ja jalgadel kipitama. Ta seisab küll kaua duši all, kuid kehale jääb midagi, mida ei ole võimalik maha pesta. Tunne, mis selle tagaajamisega tekkis ja mis tundub olevat ööga isegi kasvanud. Unenäod on andnud sellele uut jõudu. Pole vähimatki tõendust selle kohta, nagu oleks öistel sündmustel seos sissetungiga tema korterisse. Kuid Veronica ei vabane tundest, et need sündmused kuuluvad kokku. Et tema ümber toimub midagi, mida ta päriselt ei mõista. Mingi peitusemäng, kus ta ei tea, keda või mida ta otsib. Ka seda mitte, kust otsimist alustada.
Sõrmed libisevad üle armi käsivarrel, selle nahk on heledam ja ümbritsevast natuke kõvem. Huvitav, kuidas keha vigastust parandab. Teeb selle tugevamaks, kui see oli enne. Keha õpib oma vigadest, erinevalt ajust.
Veronica kuivatab end, tõmbab selga aluspesu ja pikkade varrukatega T-särgi, jalga teksad. Paneb juuksed hobusesabasse ja hiilib siis trepist alla. Kell on alles natuke seitse läbi.
Auto käivitub teisel katsel. Udu lasub ikka veel maja ees kõrrepõldudel, keerleb kruusatee kohal ja autotulede ümber. Kohe enne suurele teele jõudmist märkab ta silti, mis on susatud teeserva ja mida ta eile polnud märganud. Ettevõttelogo, millel on tuulepropeller. Veronica tunneb selle ära – sama mis isa kirjutuslaual olevatel paberitel.
Teel küla poole vaatab Veronica hoolikamalt tuuleveskeid, millest ta mööda sõidab. Leiab, et ka neil on sama logo. Tiivikulabad liiguvad uskumatult aeglaselt, nagu hakkaksid hiiglased alles ärkama.
Ta pargib auto kirikuesisele kruusaplatsile. Paks valge krohviga kaetud kirikumüür sarnaneb roosiaia müüriga, kuid on kolm korda madalam.
On peaaegu tuulevaikne. Veidi liiguvad ainult kõrgete puude ladvad, mis kaitsevad surnuid tasandiku valju tuule eest. Udu lasub otsekui kaas surnuaiatee kohal ja võimendab pukspuulõhna. See meenutab Veronicale matuseid. Ta läheb ümber valge kiriku nurga. Mõne tunni pärast algab jumalateenistus. Veronica mõtleb irvitavale sokupeale kiriku laes. Ei tea, kas see on alles. Miks ei peaks olema?
Isapoolse vanaema ja vanaisa haual on hall silmapaistmatu kivi. Ei midagi tähelepanuväärset ja perekond Nilssonile väga iseloomulik. Aga Veronica ema vanemate haud on lausa vastupidine. Neil on surnuaias omaette nurk, vähemalt viisteist-kakskümmend ruutu, piiratud nöörsirge äärekiviga. Päitsis seisab suur mustast metallist sammas. Aronssoni perekonnanimi on kirjutatud nii säravate kuldtähtedega, et onu Harald on neid küll alles hiljuti värskendada lasknud. Korralikult rehitsetud killustikul on kolm tumedat hauakivi: vanaisa vanemad, tema vallaline õde ning siis tema enda ja vanaema oma. Talupidaja Assar Aronsson. Tema naine Alva.
Ema hauakivi asub täiesti omaette, perekonnahauast eemal, otse kirikumüüri kõrval. See on roosakast kivimist, mille nime Veronica on unustanud.
Magdalena Nilsson s. Aronsson
21. august 1948 – 18. detsember 1983
Kummalgi poole kivi on istutatud perfektselt trimmitud roosidega roosipõõsas. Üks valge ja üks roosa, täpselt nagu need seal roosiaias. Isa käib siin vist mitu korda nädalas.
Ema nime alla on kirjutatud juba ka isa nimi.
Ebbe Nilsson
3. aprill 1945 –
Ainult surmakuupäev puudub. Tühi koht vanemate nimede all püüab pilku. Seal pidanuks olema Billy nimi. Umbes kümme aastat tagasi mainis keegi, et nad peaksid Billy surnuks kuulutama, kuid isa sattus raevu, ja seda ei juhtunud just sageli. Ema ei pea mitte mingil juhul lamama tühja kirstu kõrval. Sellest ajast ei ole keegi julgenud asja uuesti üles võtta, ka onu Harald mitte.
Lein nõuab täielikku andumust, enne kui südantlõhestav valu läheb üle millekski veidigi talutavamaks. Inimpsüühika püüab alati leida valguslaike ka kõige sügavamas pimeduses. Otsib lootusekiirt, mille külge klammerduda. Küllap oli see lootus, mis ema murdis. Kuni Billy laipa ei leitud, jäid lootus ja küsimused alles. Kus Billy praegu on? Mida ta teeb? Kes mu väikesele pojale täna õhtul teki peale paneb, kes teda lohutab, kui ta nutab?
Arstid ütlesid, et ema tuleb depressioonist välja. Veronica ise arvab, et ema andis lihtsalt alla. Sai aru, et vastust ei saa ta mitte kunagi ja et kivid, jää ja järv on ainukesed, mis sunnivad lootuse taganema.
Veronica kükitab hauakivi kõrvale. Köhatab, püüab leida midagi, mida öelda.
„Tere, ema, see olen mina.” Sõnad on puised, nagu oleksid need kellegi teise omad, ta saab aru, kui rumal see kõik tundub. Kui ema elas, ei olnud nende vahel mitte kunagi usalduslikku sidet, ja kui ta püüab praegu niimoodi rääkida, näib see otsekui filmiklišee.
Veronica tõuseb häbenedes ja pühib pükstelt kujutletava kruusapuru. Korraga tunneb ta hullumeelset vajadust teha üks suits, kahetseb, et ei pomminud eelmisel õhtul Mattiase käest paari sigaretti, kui selleks oli võimalus.
Siis näeb ta midagi, mida ta polnud varem märganud. Üht väikest asja hauakivi peal. Väike must kivike, käes täiesti sile ja külm, nagu oleksid seda lihvinud miljonid lained. Ta veeretab seda peos. Seda ei ole küll isa siia pannud, selles on ta kindel. Järelikult pandi kivi siia alles hiljuti, muidu oleks isa selle suure tõenäosusega ära koristanud, sest see rikub perfektset sümmeetriat.
Varahommikune tunne tuleb tagasi, nüüd veel tugevamalt. Siin on midagi teoksil. Ja veel üks mõte hakkab temas idanema, ammutades jõudu just sellest väikesest kivikesest, mida ta käes hoiab: ta peab teada saama, mis asi see on.
Kiirel sammul hakkab Veronica auto poole minema. Lühikeseks ebamugavaks hetkeks tekib tal just väravast välja astudes tunne, et keegi seisab kiriku nurga juures. Ta peaaegu tunneb oma kuklal kellegi pilku. Kuid kui ta ringi pöörab, on surnuaed tühi ja ainukesed olendid, kes seal liiguvad, on paar harakat, lennates kraaksudes kõrgele puule.
