Lugeja koolireformist: pole mingi lahendus pärast üheksandat klassi „lollid“ ühte ja „targad“ teise suunda ajada!

 (33)
Lugeja koolireformist: pole mingi lahendus pärast üheksandat klassi „lollid“ ühte ja „targad“ teise suunda ajada!
Pilt on illustreerivPanthermedia / Scanpix

Kuigi täiskasvanud ja ülikooli lõpetanud inimene, näen aeg-ajalt unes seda, et pean tagasi põhi- või keskkooli minema ja see ängistustunne on kohutav! Kui unenäo lõpuks saan aru, et see on läbitud etapp ja ma elan ammu juba oma elu, on kergendustunne nii kõikevaldav, et ärkan naeratusega.

Mitte et kooliaeg oleks minu jaoks kuidagi eriti raske olnud. Olin põhikooli lõpuni viieline ja keskkoolis ilmus tunnistusele neli või paar. Koolikiusamist olen kogenud, aga eks mingil määral on kõik mõnel ajaperioodil natuke seda tundnud. Lihtsalt paar inimest, kellele ma ei meeldinud, aga kõigile ei saagi meeldida. Miski, mida ma teismelisena ei teadnud või ei tahtnud omaks võtta.

Seoses aga selle viimasel ajal laineid löönud ja paljuräägitud koolireformiga, eelkõige keskkooli pääsemise kõrge lävendiga on mitmel ööl need kooliunenäod tagasi tulnud. Mind poleks mitte mingil juhul see lävend ohustanud, viieline nagu olin, aga nägin mitmete oma klassivendade pealt, kuidas neile väikese kooli eeliseid kasutades võimalus anti ja nad seda keskkoolis täielikult õigustasid, õppides normaalsetele hinnetele ja pärast kooli lõppu elus kenasti edasi jõudsid. Kas nemad oma põhikoolihinnetega oleksid lävendi ületanud? Ma ei tea. Kas need (eelkõige) poisid, kes põhikoolis istuma jäid ning keda väevõimuga üheksanda klassi lõpuni läbi veeti, et nad saaksid kutsekooli minna, oleksid lävendi olemasolul end rohkem pingutanud? Seda ei tea keegi samuti. Mis aga näib kindel olevat, on see, et säärase kõrge lävendi püstitamine seab noored ebavõrdsesse olukorda, sest inimesed on erinevad, arengutempo samuti. Kes põhikoolis pea laiali jookseb ja kelle sõpruskonnas prioriteedid teised, ei pruugi arugi saada, et ta tegelikult tahab ja suudab enamat. Enamik noori ei tea tegelikult kuni keskkooli lõpuni ja isegi pärast seda, mida nad eluga teha tahavad. Sestap peaks uksi avama, mitte neid sulgema ja mitte maha tegema kutseharidust, jättes mulje, et sinna lähevad ainult need lollid, kes keskkooli ei kõlba või et keskool annab automaatselt edukusegarantii.

Seotud lood:

Minu arvates on klassikaline keskharidus nagunii oma aja ära elanud. Igikestva õppe ja mitmekülgsete oskuste vajadusega ühiskonnas oleks loomulik, kui üldhariduskoolis pakutaks kas või valikainena erinevaid praktilisi õpetusi. Näiteks programmeerimist, raamatupidamist, projektikirjutamist. Käsitööd ei sallinud koolis pea keegi, aga kui see huvitavaks teha, ei jookseks teadmised baaskodumajandamisest küll mööda külgi alla. Mäletan, et korra tegime käsitöötunnis süüa ja see hirmsasti meeldis kõigile. Me keegi ei tea, mida me oskame ja tahame ja suudame, kuni pole neid asju proovinud. Mina näiteks hea õppurina eeldasin alati (sest seda eeldasid minust teised), et lähen ülikooli ja teen akadeemilist karjääri. Elu on aga näidanud, et see mulle siiski ei meeldi ega sobi. Paljud minu erialakaaslased on valinud pärast ülikooli lõpetamist edasi õppimise kutsekoolis, sest on sarnaselt minule leidnud, et soovivad midagi praktilisemat teha. Mitte, et akadeemilisel karjääril viga oleks, aga kõik sinna ei mahu ega sobi. Samamoodi ei kõlba igaüks õmblema või katuseid panema. Kes ikka kõrgust kardab või sirgjooni ei taju, peab midagi muud tegema.

Aga mismoodi oma tugevatest ja nõrkadest külgedest varakult teada saada? Igatahes pole lahenduseks pärast üheksandat klassi „lollid“ ühte suunda ajada ja „targad“ teise. On palju ühtesid ka teiste seas ja enamik meist on mõlemat.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare