MILLINE ÕNNISTUS ON ärgata lainete laksumise peale. Julia on esimesena üleval. Kui Camille ja Susan, hommikumantel seljas, kella üheksa paiku kööki tulevad, on tal vahvlitainas valmis, mahl kallatud ja pannitäis peekonit juba praetud. „Sa saad kõigega hõlpsalt hakkama,” ütleb Camille. „Minu meelest on suursündmus, kui Charlie oma pere pühapäevaseks pruukostiks pirukat ja salatit sööma toob. Ja kui korras see köök on.”

„Minu salarelv: korista töö käigus.”

Pärast hommikusööki ja jalutuskäiku rannal sõidavad nad Wilmingtoni, kus kaunid naabruskonnad kutsuvad neid uitama ja looma lugusid roosade ja valgete asaleadega ümbritsetud valgete majade asukatest. Nad ostavad Susani majja nelke ja lavendliseepe ning peatuvad vanalinnas, et tuutujäätist süüa. Pärast lõunasööki rannakohvikus leiab Susan uued tänavakingad ning Julia näitab sõbrannadele raamatupoes Mulberry Pressi väljaandeid. Kunstiosakonnas valib Camille vesivärvituube, kuus pintslit ja paberi. „Ma võiksin niisama hästi suure lihtlabase päikeseloojangu maalida,” naljatab ta. Kuid ta on erutatud, mõeldes, kuidas ta värvidega luidete vahele läheb. See on tal esimene kord värve osta – mitme aasta jooksul? Ta ei mäleta.

Kell kolm on nad taas Liivalossis ja Archiega rannas. „Julia, räägi oma lugu lõpuni, kui soovid,” ütleb Susan. „Sa tead, et kriminaalromaanides on alati „konks”, mis sind peatükist peatükki tõmbab? Ma ei jõua ära oodata, millal ma jälle Wade’ist kuulen.”

„See tähendab, kui sa ise tahad,” lisab Camille. Ta küsib endalt, kas Susan pole veidi pealetükkiv. See tütar – Lizzie. Milline õudus.

„Jah, ma proovin. Kindlasti olete juba aimanud, mis edasi juhtus. Ma ei saa Wade’i õigupoolest süüdistada. Me mõlemad olime mornid. Ma lausa soovisin, et kohtuksin mõne kena poisiga. Aga” – Julia naerab – „keni kuuekümneaastaseid poisse pole just jalaga segada. Wade võttis vanuseskaalal üha nooremaid. Minu arust oli see naine kolmekümne ringis, võib-olla kolmkümmend kolm.”

„Kas nad kohtuvad ikka veel?” küsib Susan.

„Pole aimugi. Kui meil poleks seda pikka Lizzie-katsumust olnud, oleksin vast olnud küllalt tugev abielurikkumist välja kannatama – ehkki ma kahtlen, kas seda olekski juhtunud –, aga pärast kõiki tormilisi aastaid näis, et ma ei suuda seda taluda. Me oleme teineteisele alati olemas olnud. Tundus, nagu oleks päiskivi võlvitisest alla kukkunud. Nii see siis juhtuski.

Wade on alati olnud tohutult kergesti ärrituv. Ma olin nii rumal, et olin alguses sellest vaimustatud. See näitas, et ta on kirglik, ja oligi. Ta oli armukade kõigi peale, kellele ma otsa vaatasin või tema kujutluses otsa vaatasin. Ta oli üks neid lõunaosariikide poisse, kes käivad Woodberry Forestis ja Georgia ülikoolis ning naasevad koju veelgi lõunamaisemana, et töötada pereäris. Tema isal oli paaditarvete ja -värvide äri. Wade’ile meeldib vesi, meeldib purjetamine. Georgia Marine’i sobitumine läks lihtsalt. Ta on kuus koma kaks jalga pikk, rohelised silmad, sügavad, malahhiidikarva – ma sulasin, kui ta mulle otsa vaatas. Ehkki tema isa oli tumedapäine ja ema samuti – ema oli juuditar, sooja nahatooniga –, on Wade blond nagu ingel. Kes teab, kuidas genofond pöörleb? Kui ma temaga tutvusin, olin temast füüsiliselt nii sisse võetud, et ei mõelnud millelegi muule kui tema laiadele õlgadele, traavlijalgadele, päevitunud meekarva nahale ning laiale naeratusele, mis lubas ja andis mulle kuu ja tähed. Ka mu vanemad olid võidetud, ehkki ta polnud meie ühiskonnaklassist. Savannah’s olid sellised asjad tõeliselt tähtsad. Nüüd enam mitte nii väga.

Me olime väga õnnelikud. Kui Lizzie sündis, oli ta meie kullake. Oi aegu ammuseid … Lahkarvamusi? Wade kaotas aeglase kelneri peale kannatuse ja ajas restoranist välja tormates oma tooli kummuli, enne kui meid teenindati. Ja tema võinuks liiklusraevu välja mõelda! Ta hurjutas ühte Lizzie õpetajat, kes ütles, et Lizzie peaks distsiplineeritum olema. Ja CVS-i apteegis oli juhtum, kui retseptiravim valmis ei olnud. Turvamees juhatas Wade’i välja. Lizzie ja mina tema raevuhoogude all ei kannatanud. Ma ütlesin endale, et mees on pinges ja nii edasi, ja kui algasid Lizzie probleemid, siis oligi.

Nojah, pärast seda, kui Lizzie viimast korda ära läks, hakkasime teineteisest eemalduma. Ma ei suutnud hävingut taluda. Süüvisin töösse. Hiljem kuulsin, et Wade süüvis Rose Weltonisse, oma uude turundusnõustajasse ja veebikujundajasse. Mina olin seda naist vaid korra ettevõtte peol näinud. Tal on pruntis huuled, mis on ilmselt midagi täis pumbatud. Need näevad välja nagu kaks keedetud krevetti. Oh, mjau. Ta on üsna kena.

Wade tuli hilja koju – õhtusöögiaegsed kohtumised, reis Atlantasse, ja ta lendas Jacksonville’i paadinäitusele. Ma ei pannud õieti tähelegi. Ma vaatasin Netflixist pagemisfilme ja lõputuid sarju saamatust šoti maaomanikust. Isegi kui ma oma meest enam õieti vaadatagi ei võinud, oletasin, et see staadium läheb mööda ja me naaseme viimaks normaalse või uutmoodi normaalse elu juurde.

Kui ta ühel õhtul ära läks, tundsin Kölni vee lõhna, mille olin talle kunagi sünnipäevaks kinkinud: raudürt, metsa- ja muskuselõhn, kaheksakümmend dollarit! Väga väljakutsuv. Pimmpomm! Sherlock Holmes! „Kuhu sa õhtust sööma lähed?” küsisin temalt. „Oh, me läheme lihtsalt klubisse. Müügiesindajatele see meeldib.”

Te teate juba, et ma olen nuhk – ma vaatasin Lizzie kotti ja leidsin uimasteid –, aga ainult siis, kui olen meeleheitel. Wade läks ära. Ta oli internetis käinud ja tema arvuti polnud veel välja lülitunud. Ma vaatasin tema krediitkaardi arveid, kõik pidi olema automaatselt makstud, ja ma ei näinud neid. Oli palju seda, mis mul vere keema ajas, sealhulgas mõni Jacksonville’i butiikides ja hotelli spaas tehtud kulutus, neli restoraniarvet Atlantas ja veelgi rohkem Savannah’st väljaspool asuvates söögikohtades. Samuti tõeliselt ekstravagantseid floristiarveid. Mulle meenus, et ta oli mulle hiljaaegu väikese kirikakrakimbu toonud. Mul oli tunne, nagu oleks mu ajupannil rasv põlema läinud. Küllap need tobedad kirikakrad leevendasid tema süütunnet Prantsuse tulpide või rooside pärast, millele ta oli raha raisanud, roosidele, mida, kui ma nüüd järele mõtlen, ta ostis selle naise nime pärast.

Tund aega pärast tema lahkumist sõitsin läbi klubi parkla. Ei mingit Range Roverit. Ilmselgelt sõi ta mujal õhtust. Kuhu ta kellegi pärast õhtusööki viib, küsisin endalt. Kindlasti mitte kohalikku hotelli. Võib-olla läheb naise juurde. Kas naine on abielus?

Siis taipasin – paat, muidugi. Niisiis sõidab see väike detektiiv sadamasse, kus mu isa hoiab Suncatcherit, oma purjepaati. See on nüüd tegelikult meie paat. Ma parkisin auto parkla kaugemasse varjulisse nurka. Me hoiame võtit luugiavas patjade all. Ma läksin sisse, siis panin võtme taskusse. Lukustasin ukse seestpoolt, ilma et oleksin tuld põlema pannud. Seal istudes pidin endalt küsima, mida ma hakkan peale informatsiooniga, mille peagi omandasin. Mul polnud aimugi. Ma muudkui mõtlesin: selline tunne siis ongi. Ma mõtlesin: seda ei juhtu.

Umbes tunni aja pärast silmasin parklasse sõitva auto tulesid. Ja ennäe imet: nägin kardina tagant Wade’i, kes on alati härrasmees, kaunikesele ust lahti tegemas. Teineteise käevangus kõndisid nad paadini ja Wade aitas naisel sisse tulla. Naine istus ja – ma ei näinud kardinapilust kuigi palju – kohendas salli. Wade tegi luukukse lahti ja laskis siis kinni prantsatada. Ta katsus ust ja ma kuulsin teda midagi pomisemas, seejärel vakatamas. Kajuti eesosas pole aknaid ja ma olin küljeaknale kardinad ette tõmmanud. „Ma jätsin vist võtme töö juurde,” ütles Wade. „Kurat, see on piinlik.” Naine ütles midagi; nad läksid ära. Ma ootasin, mul oli külm ja ma tundsin vastikust.

Mingi uiu ajel vaatasin kambüüsi külmkappi. Šampanja. Hea šampanja. Ma võtsin korgi maha ja kallasin endale klaasitäie. Vööris olid voodisse pandud kummiga linad, mille mu ema oli lasknud paadi tarvis kellelgi teha, ja see ajas mind jälle vihale. Ma kallasin endale veel ühe klaasitäie, lülitasin sisse laeva raadioside ja kuulasin läbi ragina kostvaid vestlusi. Ma saatsin Wade’ile sõnumi: Veedan õhtu isa juures. Ma polnud veel valmis tõele näkku vaatama. Selle asemel et nemad oleksid selles vöörivoodis seksinud, magasin ma ise seal üsna sügavalt.”