Sellises vaimus võib ju mõni inimene elada sellist elu, kus tunnebki täielikku justkui vabaduse tunnet, sest tema selles elus küll oma tegude eest vastutama ei pea, pealegi ta üleüldse seda tegema ei pea, seda las teevad juba järgnevad põlved…

Kahjuks on selliseid inimesi, kes elavad elusid, kus jooksevad ühe mehe või naise juurest teise juurde, teevad oma lastele või elukaaslase lastele haiget, aetakse raha taga, seejuures unustatakse ära olulised inimesed enese ümber ja tehakse igasugu tegusid, mis tegelikkuses saavad karistatud nii või naa… aga neid tegusid tehakse mõtlematult ja süüdimatult.

Kui need inimesed teaksid, et need teod, mis selles elus jäävad justkui karistamata, saavad tõepoolest nuheldud järgnevatele põlvedele, kuid see järgnev põlv on nad ise, siis ehk jääks nii mõnigi pahategu tegemata või vähemalt mõeldaks enne korragi…

Jah, lugesite täiesti õigesti, me ise sünnimegi oma lasteks ja lastelasteks ja nõnda edasi.

Olete ehk isegi täheldanud, et inimesed surevad või saavad surma teinekord isegi enne oma laste sündi, kui abikaasa on rase ja juhtub mehega mingi traagiline õnnetus, sellisel juhul on täiesti võimalik, et see isa võib ise sündida juba oma enese lapsele lapseks. Või kui olete tähele pannud suhteliselt harva nähtusena vanemaid inimesi, kes on koos elanud 40, 50 ja enamgi aastaid ning kui üks kõrvalt ära kaob, läheb teinegi üsna ruttu järele… Sellised inimesed sünnivad järgmises põlves koos juba õeks ja vennaks, sest on selles elus saavutanud tohutu läheduse ja suutnud erinevad vereliinid omavahel jäädavalt siduda.

Samas, kui on sellised kärgpered, kus keegi päris täpselt ei saa isegi aru, kes on kelle õde või vend või kui on loodud uued suhted ja eelnevad on jäänud viisakalt läbirääkimiste teel lõpetamata, siis tulevad kahjuks järgnevad põlved sellised, kus õed ja vennad omavahel kuidagiviisi läbi ei suuda saada.

Mis on veel väga huvitav tähelepanek olnud, et oluline ei olegi see, mis ajal praeguses elus elanud inimene on sündinud, vaid tähelepanuväärne on hoopis see, millises kuus ta sureb, sest uue hingena järgnevasse põlve sünnib see inimene just selles kuus, kuna ta siit ilmast lahkus, eks ikka seepärast, et jätkata sealt, kus pooleli jäi…

Teadjad ei räägi ilmaasjata, et elada tuleks ikka nii, et kedagi ei kahjustataks ja kõik ebakõlad tuleks ikka selles elus suuta mõlemapoolse lahenduseni viia, sest me tegelikkuses ei peaks ju tahtma, et meie lapsed/lapselapsed/lapselapselapsed ja nõnda edasi tänu meie probleemidele peavad neid asju (meiena) aina ja aina uuesti lahendama asuma. Palju mõnusam oleks ju elada iga järgnevat elu rahulikumalt ja rõõmsamalt.

Või kui oled väga armastav lapsevanem ja pead pealt vaatama, kuidas oma laps kannatab, siis võib see olla hoopis nii seatud, et kui oma lapse valu nägemine on väljakannatamatu ja sa ise üheski elus aru ei saa muudmoodi et mingisugused teatud teod mõjuvad halvasti või hinge kahjustavalt, siis seatakse nii, et pead sellisel viisil asjadest õppima. Tegelikkuses ei pruugi aga oma lapsele see mingisugune olukord üleüldse nii kurb või väljakannatamatu olla, kui lapsevanemale omale tundub või on enese jaoks välja mõelnud.

Kindel on see, et me sünnime aina uuesti, sest ainult ühe ja sellesama elu elamine ainukordselt ja lõplikult oleks paljas ajaraiskamine. See on isegi justkui süüdimatu teatud inimestele, kel on teinekord kombeks öelda, et elan vaid üks kord ja seepärast teen mingisuguseid tegusid, et neid lihtsalt kogeda, kuna seda võimalust nagunii enam kunagi ei teki, kui siit ilmast on lahkutud. Selline mõtteviis on äärmiselt vale ja justkui vabandatakse iseendale tegusid, mis on tegelikkuses taunimisväärsed.

Ühel hetkel, mõne järgneva elu jooksul tuleb meist nagunii igaühel see teadmine, et kõik ei ole lõplik ja elada tuleb nii, et fookuses on omaenese vaimu ja hinge areng. Teised inimesed on kaaslased, kas siis abistavad või õpetavad. Sõbranna, kellelt eelmises elus mehe üle lõid ja kelle lapsed elukaaslasest lahutada tahtsid, nemad tulevad järgnevates eludes sind ikka ja jälle õpetama, kuigi seda ei teadvustata siis nagu ka tänases elus. Lihtsalt on kõiksuse seadused, mida peame järgima, elades elu, kus teisi ei kahjustata. Kes aru ei saa, mis on teise kahjustamine, see mõelgu siis nii, et teise hingele ei tohi teha tegusid, mis lõhuvad või teevad valu, kuigi ka seda on teinekord päris raske mõista, sest teise sisse ei näe. Sellisel juhul peaks püüdma lähtuda iseendastki, tunnetades, mis iseendale võib haiget teha, seda ei tohiks ka teisele teha.

See võib ju tunduda klišeena, et tee teistele seda, mida soovid et sulle tehakse, kuid see teadmine tuleb ühel ajal nii või naa.

On ka inimesi, kes selles elus saavad justkui aina ja aina karistatud alusetult, kes teistele halba ei tee ja vaikselt ära kannatavad, kuid samas hoolega õpivad nendest olukordadest, siis neil arvatavasti on juba teadmine käes. Nad võtavad vastu kõik, mis tuleb ja õpivad sellest, et järgnevatel põlvedel ja iseendana oleks elu juba oluliselt lihtsam.

Iga hinge suurim ülesanne kehastuses on hoolitseda eelkõige iseenda eest ja oma laste eest. Lapsed on meist endist järgmised suured õpetajad, sest vaadates seda, kuidas elavad nemad, näeme ja peamegi mõistma meie eelmiste elude õigsuses või vales elatud elude õppetunde. Lapsed näitavadki meile, kui õigesti või valesti on midagi läinud ning millele tuleb enim tähelepanu suunata.

Kui me ei ole rahul oma lastega, siis peame paratamatult peeglisse vaatama, sest me ei ole järelikult rahul iseendaga. Meie töö on lapsi suunata, neid hoida, kaitsta, nende eest hoolitseda. Lapsevanem, kes oma lapsest halvasti mõtleb või räägib, tekitab iseenesele karmat. Meie peame oma lapsi armastama, mõistma, suunama ja seda kõike tingimusteta. Kui laps oma vanemat aga külastada ei taha ühel hetkel, siis on vanem ise selle sideme läbi lõiganud ja lapse südames hüljanud, mis on aga suur patt. Enese õigustuseks nõuavad sellised vanemad, et neid hinnataks laste poolt ja austataks. Aga kui ise oma lapsi ei austa???

Kõik on väga lihtne. Ei sure õnnelikuna see, kel on rohkem asju või raha. Õnnelikuna sureb see, kes on saavutanud isetuse, kes ei anna teistele hinnanguid, kel ei ole sõltuvussuhteid, kes vaatleb elu justkui kõrvalt ometi selles ise suure osalisena.

Ainult siis on võimalik järeltulevate põlvede mustreid muuta, kui praeguses elus saavutatakse teadlikkus. Edu meile kõigile…