"Mul on ikka tunne, et keegi jälgib mind. Kõnnin kiiremini, olen hüpervalvel, püüan paista nagu keegi, kes tavapäraselt kiirustab..."

 (2)
"Mul on ikka tunne, et keegi jälgib mind. Kõnnin kiiremini, olen hüpervalvel, püüan paista nagu keegi, kes tavapäraselt kiirustab..."
Foto: Unsplash

Katkend Laura Marshalli raamatust "Sõbrakutse".

Politseijaoskonnast väljas, kõnnin keskmise tempoga ja kindlal sammul juhuks, kui Reynolds mind ülakorruse aknast jälgima peaks. Mu auto on pargitud lähedalasuvasse mitmekorruselisse parklasse, ent ma lähen sissepääsust mööda, kõnniteel kostuvate sammude rütm rahustab mind. Autod vuhisevad minust mööda uinutava korrapärasusega, olles fooniks mu mäslevaile mõtetele.

Kuidas ma selleni jõudsin, et jälle politseile valetasin? Mul on meeles toonane detektiiv, lahke mees. Ma ei tea kunagi, kui palju Maria ema Bridget oli talle minust rääkinud, aga ma ei usu, et ta kunagi mingit valskust kahtlustas. Estheri tunnistus, et Maria oli joonud, oli talle piisav järelduseks, et kõige tõenäolisem seletus oli traagiline õnnetus. Vihm, mis oli hakanud sadama tol ööl, kui me saalist lahkusime, oli jätkunud kogu öö, halastamatu vihmavaling, mis oleks ära uhtunud kõikvõimaliku füüsilise tõendusmaterjali. Ainult Sophie, Sam, Matt ja mina teadsime täpselt, kui traagiline kõik oli ja kui kaugele oleks pidanud venitama sõna „õnnetusjuhtum” tähendust, et ametlik otsus jääks mingitpidigi enam-vähem täpseks. Vähemalt arvasin, et olime ainsad, kes teadsid.

Ehkki olen politseijaoskonna kaugele seljataha jätnud, on mul ikka tunne, et keegi jälgib mind. Tunnen kuumust oma seljal, nagu päikeselõõska, mis näilikult on heatahtlik, kuid millel on potentsiaali põletada, kõrvetada. Kõnnin kiiremini, olen hüpervalvel, püüan paista nagu keegi, kes tavapäraselt kiirustab, püüdes ehk rongile jõuda või on kohtumisele hiljaks jäämas. Kui jõuan Norwichi linnasüdamesse, varjun turistide summa eest Marks & Spencerisse, siinne tuttavlik atmosfäär mõjub rahustava palsamina. Kuidas küll nad kõik oma poed ühtmoodi lõhnama panevad? Seistes toidusaalis võileibade leti ees ja vahtides tühja pilguga tuunakala, suhkrumaisi ja kanaga salatit, teadvustan aegamisi, et keegi jälgib mind. Püüan mitte pöörata pilku võileibadelt, kuid ei saa midagi teha põskede kuumaks minemise vältimiseks. Minust paremal on üks äravaevatud naine, kelle kaks väikest last nuruvad maiustusi, tema kõrval üks kauakantud ülikonnas hallinev mees, kes vaatab õnnetu näoga madala rasvasisaldusega toodete osakonna poole. Mu silmad liiguvad temast mööda ja peatuvad Tim Westonil. Ta naeratab ja viipab poolenisti, tulles ärimehe ja lastega naise taha seisma.

Seotud lood:

„Louise, tere. Mida sina siin teed?”

„Ostan võileiba?” Naeran vaikselt, püüdes varjata oma ebamugavustunnet. Kas Tim on mind jälitanud?

„Muidugi. Tulid terve pika tee Norwichi võileiva ostmiseks? Tead, Londonis on samuti Marks & Spencer.” Ta toon on kerge, aga sõnad varjavad süüdistust.

Annan alla. „Olin tegelikult alles äsja politseijaoskonnas. Rääkisin nendega Sophie Hanniganist.” Pole mõtet seda teemat vältida.

„Oh jumal, muidugi, ma kuulsin.” Ta nägu muutub tõsiseks. „See on nii koletu. Kas sa … tead veel midagi selle kohta, mis temaga juhtus?”

„Ei, tegelikult mitte. Nad tahtsid minuga lihtsalt rääkida kui kellegagi, kes kohal oli. Kellegagi, kes temaga kokkutulekul rääkis.” Miks ma püüan end tema ees õigustada?

„Muidugi, muidugi. Lihtsalt juhtunu on nii kohutav.”

Seisame hetke kimbatuses.

„Missuguse sa võtad?” küsib ta lõpuks.

Vaatan kummaski käes olevale võileivale, panen teise pimesi külmkappi tagasi ja me läheme koos kassade poole. Maksame võileibade eest vaikides ja kõnnime koos kauplusest välja jalakäijatele mõeldud tänavale.

„Kuhupoole sa lähed?” küsib ta.

„Tagasi oma auto juurde. See on politseijaoskonna juurde pargitud.” Osutan käega Betheli tänava suunas.

„Ma tulen sinuga kaasa, kui sa vastu pole?”

Tegelikult olen küll vastu. Meie vahel on nii palju asju, mida me pole välja öelnud, mitte ainult minul, vaid temal samuti. Olen teadlik, kui vähe ma teda tunnen ja see on mulle ebamugav, samuti ei taha ma, et tema minust liiga palju teaks. Seisame kõnniteel, et ületada ühesuunalise liiklusega tänavat. Kuna ma ei tunne teed, vaatan vales suunas ja kui ma astuma hakkan, kihutab üks auto minu poole. Mu aju toimib aeglasemalt, kui liigub auto ja kui ma teel kõhklen ja viivitan, tunnen Timi sõrmi, mis haaravad mu õlavarrest ja tõmbavad mind tagasi ohutusse.

„Vabandust,” ütleb ta mu käsivart hõõrudes. „Kas tegin sulle haiget?”

„Ei, kõik on korras,” naeran ebakindlalt. „Kui sa poleks must kinni krabanud, siis tunneksin end hoopis hullemini.”

Loe veel

„Nad on hullud, mõned siinsed juhid. Arvavad, et on Brands Hatchi ringrajal.”

Ületame ettevaatlikult tee ja jätkame vaikides kõndimist. Ma ei saa parata, et mõtted viivad sellele kujule kooli sissesõidutee otsas.

„Sa siis otsustasid kokkutulekule mitte tulla?” küsin lõpuks. Näen vaimusilmas Timi käsi laiutamas ja karjumas ning siis lahkumas, käsi ümber väikese mustas riietuses kuju. Timi nägu tõmbub mittemidagiütlevaks.

„Jaa, ma sain aru, et see oleks halb mõte. Mul on nüüd mu enda elu. Kõige parem, kui mind omaette jäetaks.”

Aga mida ta siis sissesõiduteel tegi? Ja kellega ta seal oli?

„Kogu see Facebooki värk,” jätkab ta. „Minevikust pärit inimesed võtavad sinuga ühendust … nii kerge on end sellesse segada lasta, aga mida see kõik tegelikult tähendab? Mõttekam on keskenduda oma tegelikule elule, sellele, mida elad. Meie pere polnud kunagi enam sama pärast seda … mis juhtus Mariaga.”

„Mhm.” Ma ei usalda end rääkima, olen kindel, et mu hääl reedab mind.

„Mul oli tunne, nagu tiriksin selle kõik jälle ilma põhjuseta üles, kui läheksin. Seega sa … on sul aimu, mis Sophie’ga juhtus?”

„Ei, mitte mingisugust.”

„Kuulsin, et ta tõi mingi selli kokkutulekule? Kellegi, keda ta vaevu üldse tundis?”

„Jah, ta oli ühe mehega. Ma ei tea, kui hästi Sophie teda tundis.” Midagi Timi huvis detailide vastu teeb mulle vastumeelseks anda talle teada rohkem, kui pean.

„Vabandust, ma ei tahtnud jätta muljet, et räägin taga või võtan asju kergelt,” ütleb ta, kui edasi kõnnime, ta on minupoolsetest märguannetest kindlasti aru saanud. „Ma ei teadnud, et sina ja Sophie olite ikka veel lähedased.”

„Me ei ole, see tähendab, ei olnud. Ma polnud teda tegelikult koolist saati näinud.”

„Oh, olgu. Irooniline lugu, mina ei läinud kokkutulekule, kuna ei soovinud minevikku välja lohistada, ja siis juhtub see ja mul on tunne, et minevik on ikkagi mulle suure kõrvakiilu andnud.”

„Ma tean seda tunnet,” ütlen. Kuidas see olukord ka ei laheneks, ei näe ma, kuidas saaksin veel kunagi tunda end kuidagi teisiti, kui ma praegu tunnen. Olen terve elu veetnud selle koormaga õlul. See on nihkunud ja pöördunud, on teatud aegadel olnud raskem kui teistel, aga pole kunagi täiesti kadunud ja ma ei näe, et see kunagi kaoks.

„Ma tean, mida ema mõtleb,” ütleb Tim, „aga ma pole kunagi uskunud, et Maria end tappis. Ta oli tugevam, tead sa. Isegi siis, kui tal oli see pahandus oma vanas koolis Londonis, ei arvanud ma hetkekski, et ta alla annab.”

Ühe südantseiskava hetke vältel mõtlen, et ta tahab öelda, et kahtlustab Maria surmas kellegi teise kätt, ent ta jätkab oma juttu. „Olen kindel, et politseil oli õigus. Ta pidi jooma rohkem, kui oli harjunud, ja ta sattus segadusse koha suhtes, kus ta viibis, või läks ehk kaljudele, et mingil põhjusel kõigist eemale saada, üksi olla. Ja siis pidi ta komistama või … Ma ei tea. Arvasin, et olin suutnud lõpu teha selle peale pidevalt mõtlemisele, aga see Sophie asi, see tõi kõik uuesti välja.”

„Mis juhtus Londonis?” Ma pole seda ikka veel lõplikult teada saanud. Vahest on nüüd selleks aeg küps.

„Kas ta siis ei rääkinud sulle?”

„Ei, mitte päriselt.” Ta püüdis, aga mina ei lasknud tal seda teha. Teadsin, et kui lasen ta endale liiga lähedale, siis ei saa ma kunagi tagasi tõmbuda, kui seda vaja peaks olema.

„Tema aastakäigus oli see poiss, kellega ta sõbrustas. Aga siis hakkas too poiss soovima enamat, ütles talle, et armastab teda. Maria ütles, et pole huvitatud, tahab vaid sõber olla. Aga pärast seda tundis ta end selle poisi juuresolekul pisut ebamugavalt ja tõmbus tagasi, hakkas temaga vähem koos olema. Siis see asi saigi alguse.”

„Mis asi täpsemalt?”

„Kõigepealt kirjakesed ta koolikotis, nagu Miks sa enam minuga kokku ei saa?, Tean, et oleme mõeldud koos olema. Siis hakkas ta hommikuti enne kooli algust meie maja juures ootama, tahtis temaga koos minna, ja kui Maria keeldus, siis kõndis ta mõni meeter meist tagapool kogu teekonna kooli.”

„Kas te rääkisite sellest kellelegi? Oma vanematele?”

„Alguses mitte. Kui see kõik algas, siis me naersime selle üle. Ma ei tea, teismelised ei rääkinud ju 80ndatel asju oma vanemaile või kuidas? Paistab, et mitte nagu praegu. Mõte seisnes selles, et saame oma asjadega ise hakkama. Loodan, et minu tütar pole selline, kui ta vanem on.”

Tean täpselt, mida ta mõtleb. Henry on ikka veel nii väike, et räägib mulle kõigest, mis temaga juhtub, tema elu on avatud raamat, aga isegi Polly tütred on temaga avameelsemad kui mina olin oma vanematega. Kui olin teismeline, isegi enne Maria kadumist, oli see elu, mis mul oli vanematega, täiesti eraldi mu ülejäänud eksistentsist — mu tõelisest elust, nagu ma tollal mõtlesin. Kui Polly küsib oma tütardelt, kuidas nende päev möödus, siis saab ta kõik teada — rivaliteedid, tülid, väikesed tähelepanuavaldused. Polly tunneb neid. See, mida minu vanemad teadsid ja teavad tänase päevani, on vägagi toimetatud versioon minust, segu sellest, kes ma lapsena olin, ja sellest, mida valisin neile näitamaks sellest isikust, kelleks olin kujunemas.

„Ja kui ta sellega kusagile ei jõudnud,” jätkab Tim, „siis läks ta veel kaugemale. Paar korda nägi Maria teda meie maja juures väljas hilja õhtul üles tema aknasse vahtimas. Ta ei rääkinud sellest emale ega isale, arvas, et ehk mõtlevad nad, et ta seda ise kuidagi julgustab. Ja siis hakkasid levima kuulujutud.”

Seda oli Maria mulle vihjanud, aga ma ei tahtnud kuulata. Minus võtab võimust tunne, mis haarab mind viimasel ajal nii sageli: võimatu igatsus pöörduda tagasi minevikku ja seda muuta. Muuta vähemalt oma käitumist. Olen nüüd viisakas inimene. Maksan makse ja käin hambaarsti juures. Taaskasutan asju. Hoolin oma sõpradest ja maailmast üldiselt. Aga kuidas viia see kokku asjadega, mida ma tegin kuueteistaastasena? Olen ju ka see inimene, kas pole?

„Missugused kuulujutud?”

Timi nägu muutub veidi tõrjuvaks. „Kohutavad. Seksuaalse alatooniga. Aga mitte ainult, et ta selle või tolle poisiga magas või mida iganes. Ta rääkis, et Maria oli ka tüdrukutega maganud. Tean, et tänapäeval näib see kõik olevat teismeliste tüdrukute tavapärane hullus, aga tollal oli lesbiks kutsumine sarnane lapsemõrvariks kutsumisele. Tüdrukud hakkasid teda vältima, isegi need, kes olid varem ta sõbrad. Poisid, kes polnud teda kunagi tähelegi pannud, hakkasid ringi nuuskima. Ja siis läks lahti kuulujutt, et ta oli maganud korraga kolme poisiga. Üks –,” ta peatub, et saada võitu hääles kostvast värinast, hammustab oma alahuult, seejärel sülitab ülejäänud lause välja „ — üks igas augus.”

„Aga miks inimesed seda uskusid? Kui nad Mariat tundsid?”

„Kui piisavalt palju inimesi millestki rääkima panna, siis see võimendub. Ja idee, et kus on suitsu, seal ka tuld, on võimas. Mõtle kuulsatele meestele, keda on süüdistatud seksuaalses ahistmises. Isegi kui nad täiesti süüdistusest vabastatakse, kui juhtum lükatakse kõrvale tõendite puudumise tõttu, isegi kui naine oma tunnistuse tagasi võtab. Mis on esimene asi, mida mõtled, kui näed neid teleris või kuuled raadios? „Ei tea, kas ta tegi seda”, seda sa mõtled, iga kord.”

„Niisiis otsustasid su vanemad ära kolida? Ütlesite neile lõpuks?” Mäletan seda esimest päeva kooli sööklas, Mariat selgitamas kolimise põhjust „mõnede probleemidega” oma vanas koolis, ta oli nii kindlalt otsustanud mitte seda taaka endaga kanda.

„Täpselt nii see ei olnud. See poiss tegi seda tema eest. Ta kirjutas neile anonüümse kirja, millele kirjutas alla „murelik heasoovija”. Selles jutustas ta neile noist kuulujuttudest, neist … asjadest, mida tema kohta räägiti. Suudad sa ette kujutada selliste asjade kuulmisest omaenda tütre kohta?”

Ma ei suuda seda ette kujutada, ei suuda ette kujutada seda valu, õudust ja kurbust. Mõtlen Pollyle ta köögilaua taga, ta häälele, mis oli tulvil vihkamist tütre tagakiusaja vastu. Ja Bridgetile koolilõpupeo lõpul, kui ta sai aru, et Mariat polnud, ta kohkumatut silmavaadet, mis süüdistas mind teadmata kuritöös.

„Mis selle poisi nimi oli? Kas sa mäletad?”

„Kas ma mäletan? Muidugi. Ta nimi oli Nathan Drinkwater.”

Jään halvatult kõnniteele seisma ja kaksikutevankriga ema sõidab mu jalgesse tagant sisse, ohkides minust mööda manööverdades.

„Nathan Drinkwater? Oled sa kindel?” Maria ainus Facebooki sõber peale minu ja Sophie.
„Pole just suur tõenäosus, et ma selle nime unustaks, eks? Mis lahti?”

„Kas keegi veel teadis ta nime? Keegi Sharne Bayst?”

„Paljud teadsid. Matt Lewise sugulane tundis kedagi, kes käis Maria vanas koolis. Olin tohutult vihane, kui ta kõigile rääkis. Me tulime nii kaugele, et pääseda juhtunu eest, aga see ei õnnestunud. See järgnes meile Norfolki. Arvan, et see oleks järgnenud meile kõikjale.”

„Mis juhtus Nathaniga? Kas Maria kuulis veel temast pärast seda, kui ära kolisite?”

„Ei. Tegelikult kuulsin, et mõni aasta tagasi ta suri, kuulsin seda kellegi teda tundnud sõbra sõbralt. Aga ma ei tea, kas see on õige informatsioon.”

Kas Nathan Drinkwater on surnud? Kui ei ole, siis ei tundu ta sellise tüübina, kes loobuks lihtsalt sellepärast, et pole läheduses. Kas see võib tõesti olla tema Maria sõprade nimekirjas Facebookis? Mõtlen, kas Maria kuulis jätkuvalt Nathanist pärast ära kolimist, ent ei rääkinud sellest kellelegi. Ja veelgi enam, ei tea, kas ta on ikka tõesti surnud. Ja kui ei ole, siis kus on ta praegu?

Vasta küsimusele ja võida toto koolitus
Mis aastal ehitati Tallinna hipodroom?
Toto koolitus 10-le koos karastusjookide ja snäkkidega, 100€ tasuta
panustamisraha (10€ per inimene), 100% sissemakse boonus kuni 100€

Tähelepanu! Tegemist on hasartmänguga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks.
Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult.


Tänud vastamast ja head loosiõnne!
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare