Naine jälitajast: see on natuke tore ka, et on võimalik keegi niimoodi ära nõiduda, et ta suudab mõelda vaid sinule

Katkend Jo Nesbø raamatust "Janu".

„Ewa kaksisveega. Ema ja isa tahtsid, et ma eriline oleksin. Siis tuli välja, et see on nendes raudblokimaades üsna tavaline.” Ta naeris ja võttis pooleliitrisest klaasist lonksu. Ajas suu pärani ning pühkis nimetissõrme ja pöidlaga suunurkadest huulepulka.

„Raudne eesriie ja idablokk,” sõnas mees.

„Ah?” Naine vaatas teda. Kas ta pole mitte vahva? Vahvam kui need, kellelt ta tavaliselt match’i kippus saama. Sel juhul on temaga kindlasti midagi valesti, midagi, mis tasapisi välja tuleb, sest just nii üldjuhul läheb. „Sa jood aeglaselt,” ütles ta.

„Sulle meeldib punane.” Mees osutas peaga mantlile, mille naine toolileenile riputanud oli.

„Sellele vampiiritüübile meeldib ka,” ütles Ewa ja osutas uudiste­saatele ühel lokaali tohututest teleriekraanidest. Jalgpallimäng oli läbi ja veel viis minutit tagasi täis olnud baar oli hakanud tühjenema. Ewa tundis, et on veidi purjus, aga mitte palju. „Kas sa VG-d lugesid? Tähendab, ta jõi selle naise verd.”

„Jah,” ütles mees. „Kas tead, kus naine oma viimase joogi võttis? Jealousy Baris, siit sada meetrit edasi.”

„Päriselt?” Naine vaatas ringi. Enamik külastajaid paistsid olevat kellegagi koos. Ta oli märganud meest, kes oli üksi istunud ja teda vaadanud, aga nüüd oli ta läinud. Ja see polnud Pugeja.

„Päriselt muidugi. Veel üks jook?”

„Jah, mul on seda vaja,” ütles ta judisedes. „Võeh!”

Ta andis baarmenile märku, aga too raputas pead. Kellaosuti oli maagilise piiri ületanud.

„Tundub, et see peab teiseks korraks jääma,” ütles mees.

„Just nüüd, kui sa suutsid mulle kabuhirmu peale ajada,” ütles Ewa. „Sa pead mu nüüd koju saatma.”

„Muidugi,” ütles mees. „Tøyen, kas pole?”

„Tule,” ütles Ewa ja nööpis punase mantli punase pluusi peal kinni.

Ta taarus kõnniteel pisut, mitte palju, aga tundis, et mees toetab teda diskreetselt.

„Mul oli üks selline jälitaja,” ütles ta. „Ma kutsusin teda Pugejaks. Kohtusin temaga korra ja me ... meil oli tore, mingil määral. Aga kui ma enamat ei tahtnud, muutus ta armukadedaks. Ta hakkas lagedale ilmuma, kui ma väljas käisin ja teistega kohtusin.”

„Pidi see alles ebameeldiv olema.”

„Oli tõesti.” Ewa naeris. „Aga see on natuke tore ka, et on võimalik keegi niimoodi ära nõiduda, et ta suudab mõelda vaid sinule.” Ta köhis.

Mees lasi tal käe enda käevangu torgata ja kuulas viisakalt, kui Ewa jutustas teistest meestest, kelle ta ära oli nõidunud.

„Ma olin ilus, kas tead. Nii et alguses ei olnud ma eriti üllatunud, kui ta välja ilmus, ma mõtlesin, et ta oli ilmselt mulle järgnenud. Aga siis taipasin ma, et ta ei saanud mitte kuidagi teada, et ma seal olen. Ja tead mis?” Ta jäi järsku seisma ja kõikus.

„Ee, ei.”

„Mõnikord oli mul tunne, et ta oli mu korteris sees käinud. Tead ju küll, aju registreerib inimeste lõhna ja tunneb selle ära, ilma et me sellest teadlikud oleksime.”

„Just.”

„Mõtle, kui tema ongi vampiir!”

„Oleks see vast kokkusattumus. Kas sa elad siin?”

Naine vaatas hämmeldunult enda ees olevat fassaadi. „Ongi siin. Läks see alles kähku.”

„Heas seltskonnas aeg teatavasti lendab, Ewa. Aga nüüd tänan ma ...”

„Kas sa korraks sisse ei saaks tulla? Ma arvan, et mul on ehk kapis üks pudel.”

„Ma arvan, et me oleme mõlemad piisavalt ...”

„Lihtsalt kontrollimaks, et ta seal ei ole. Ole nii hea.”

„See on küll üsna ebatõenäoline.”

„Vaata, köögis põleb tuli,” ütles naine ja osutas esimesel korrusel oleva korteri poole. „Ma olen kindel, et ma kustutasin selle minnes ära!”

„Oled või?” Mees surus haigutuse alla.

„Kas sa ei usu mind?”

„Kuule, vabandust, aga ma pean tõesti koju ja magama minema.”

Ewa vaatas teda külmalt. „Mis tõelistest härrasmeestest saanud on?”

Mees naeratas ettevaatlikult. „Nad ... eh, läksid äkki koju magama?”

„Hah! Sa oled abielus ja sul tekkis kiusatus, aga nüüd kahetsed, kas on nii?”

Mees vaatas teda hindavalt. Nagu oleks tal naisest kahju.

„Jah,” ütles ta. „Nii see on. Maga hästi.”

Ewa keeras trepikoja ukse lahti. Läks trepist üles kõrgele esimesele korrusele. Kuulatas. Ta ei kuulnud midagi. Tal polnud aimugi, kas ta oli köögis tule kustutanud, ta oli seda öelnud lihtsalt selleks, et meest sisse tulema meelitada. Aga nüüd, kui ta seda öelnud oli, oleks sõnadesse nagu nõidus läinud. Võib-olla oli Pugeja tõesti seal.

Ta kuulis keldriukse tagant lohisevaid samme, kuulis, kuidas ukselink alla vajutati ja valvurivormis mees välja astus. Mees keeras ukse valge võtmega lukku, pööras ringi, märkas Ewat ja paistis võpatavat.

„Ma ei kuulnud teid,” mügistas ta naerda. „Vabandust.”

„Kas midagi on valesti?”

„Keldriboksidesse on viimasel ajal paar korda sisse murtud, nii et ühistu tellis väikese patrulltiiru.”
„Nii et sa töötad meie heaks?” Ewa kallutas pea viltu. Mees ei näinud sugugi halb välja. Ka mitte pooltki nii noor nagu enamik valvureid.

„Sel juhul tohin ma ehk paluda, et sa mu korterit kontrolliksid? Ka minu juurde on sisse murtud, kas tead. Ja nüüd põleb seal tuli, kuigi ma tean, et ma selle enne minekut ära kustutasin.”

Valvur kehitas õlgu. „Me ei peaks üldiselt korteritesse sisse tulema, aga hea küll.”

„Lõpuks ometi üks mees, kellest millekski kasu on,” ütles Ewa ja libistas pilgu veel korra mehest üle. Täiskasvanud valvur. Kindlasti mitte kõige terasem, aga kindel, turvaline. Selline, kellega on lihtne suhelda. Meestel tema elus oli see ühine nimetaja, et neil oli kõik olemas: hea perekonnanimi, väljavaade soliidsele pärandusele, haridus, helge tulevik. Ja nad olid teda jumaldanud. Aga kahjuks ka nii palju joonud, et nende ühine helge tulevik oli äravooluaugust alla voolanud. Oli ehk aeg midagi uut proovida. Ewa sättis end küljega ja lükkas võtmekimpu läbi vaadates puusa esile. Jumal hoia kui palju võtmeid. Ja ehk oli ta ka arvatust natuke rohkem purjus.

Ta leidis õige, keeras ukse lukust lahti, jättis esikus kingad jalast võtmata ja läks kööki. Kuulis, et valvur tuli järele.

„Siin pole kedagi,” ütles ta.

„Peale sinu ja minu,” naeratas Ewa ja nõjatus köögikapi vastu.

„Õdus köök.” Valvur seisis ukseavas ja silus oma vormi.

„Tänan. Kui ma oleksin teadnud, et külalisi tuleb, oleksin ma koristanud.”

„Ja äkki lapiga ka üle tõmmanud,” naeratas valvur.

„Jajah, ööpäevas on ainult kakskümmend neli tundi.” Ta lükkas juuksesalgu näolt, astus ühe sammu, et kõrgetel kontsadel tuge leida. „Aga kui sa oleksid nii hea ja kontrolliksid ka ülejäänud korterit, siis võiksin ma meile vahepeal ühe kokteili segada. Kuidas tundub?” Ta pani käe uuele smuutikannule.

Valvur vaatas kella. „Ma pean kahekümne viie minuti pärast järgmises kohas olema, aga küll me kontrollitud saame, et keegi end sinu juures ei peidaks.”

„Selle ajaga võib paljugi juhtuda,” ütles Ewa.

Valvur vaatas talle silma, naeris vaikselt, libistas käega üle lõua ja väljus köögist.