Naine meestest: mehed on lollakad, ma abiellun hobusega. See on kindel nagu taevanael!

 (15)
Naine meestest: mehed on lollakad, ma abiellun hobusega. See on kindel nagu taevanael!
Foto: Seth Macey/Unsplash

Katkend Katrin Pautsi Hiiumaa põnevikust "Hull hobune".

See oli juunis, pärast pööripäeva. Ööd olid valged, männid lõhnasid, liiv helendas õhtuti, Hiiumaa tundus maagiline ja nad kõik olid korraks eluga rahul. Koguni Signe tundus õnnelik ja tegi plaane – siia aida taha, kus on see päikeseline lagendik, tuleb maasikamaa, sinna lillepeenrad ja ilu­põõsad. Nii võiks siin ju isegi elada. Tomi meelest oli osa Signe rõõmust tingitud Valeria haigusest. Eva oli sellest esimesel õhtul neile kõigile rääkinud – meelega Signe kuuldes. Oli ehk mõelnud Signel sellega olemist ebamugavaks teha, aga Signe oli kahjurõõmus, et rivaalil halvasti läks. Ta ei öelnud seda välja, vaid ohkas kaastunnet teeseldes ja poetas pisara­­pojagi, aga Tom sai ju aru.

„Sellel hiinlasel oli ikka õigus, kes ütles, et ei ole vaja kellelegi kätte maksta, vaid tuleb jõe ääres oodata, kuni vaenlase laip ujub mööda,” ei suutnudki Signe end talitseda, kui nad kahekesi jäid. Ta lausa säras. „Perelõhkujad saavad alati karistada, muide. Olen nii palju lugusid kuulnud. Need tibid arvavad, et löövad kelleltki mehe üle ja saavad õnnelikuks. Aga kellegi teise õnne arvelt ei saa kunagi õnnelikuks. See on universumi seadus, endale häda kaela kutsumine.”

Tom neelas oma viha alla. Samal õhtul helistas ta Valeriale, läks telefoniga mändide vahele ja kõndis seal edasi-tagasi, kuni Valeria viimaks vastu võttis. Tom kokutas, et tal on kahju. Et ta võib raha anda, kui jälle mingit käivet tekib – äkki välismaa arstid saavad midagi teha? „Raha, Tom? Issand, sa arvad, et mina olen ka selline. Ma ei taha sinu raha. Ma ei taha tegelikult ka neid kõnesid – ära hakka mulle kaastunnet avaldama. Tead, mul lihtsalt ei vedanud elus. Ei armastuses ega milleski muus. Ja kõik. Tuleb järgmisi elusid ja ehk siis saab minuga kõik korda.” Valeria hääl oli jäine, lõikas Tomi ihusse ja sandistas teda.

Seotud lood:

Eva oli hoiatanud, et pärast oma diagnoosi teada saamist hakkas Valeria kividesse uskuma. Kristallidesse. „See on meeleheide. Need kivikauplejad oskavad seda ära kasutada. Kui sa talle raha annaksid, paneks ta selle kivide alla. Sellel ei ole mõtet,” lohutas õde, kui Tom talle telefoni­kõnest ette kandis. „Talle ongi parem, et ta need kivid leidis. Ajakirjanikuna vihkan seda surra-murrat, aga tegelikult saan sellest aru. Meeleheitel inimesed ja nende vajaduste täitjad, need kivikaupmehed. Nagu õnnetud mehed ja prostituudid. Kes siis keda ära kasutab? Kui maailmas poleks enam kive ega prostituute, ei oleks mitte keegi sellest õnnelikum.”

Eva paistis valges kleidis ebamaisena. Mõned turistid olid ilmunud aknale teda vaatama.

Tom ei olnud õde ammu sellisena näinud – ehk kunagi väga kauges lapsepõlves, kui nad olid kõik veel süütud ja muretud. Tom kastis muru ja jälgis õde: Eva keerutas end, seelik pruunide säärte ümber pöörase kiirusega tiirlemas. Ta oli käed pea kohale tõstnud ja kikivarvule tõusnud nagu baleriin, keerutas end ennastunustavalt. Tom pööras vooliku Eva poole, kes ei märganud midagi. Õel olid silmad kinni, ta ümises mingit klassikalist viisikest. Beethoveni „Elisele”, oletas Tom. Ta kahmas vooliku kindlamini pihku.

„Kurat!” röögatas Eva, kui jäine juga teda tabas. Tom naeris, nii et kõhulihased verilihal, kuni ka Eva naerma puhkes. Lõpuks lõkerdasid nad koos nagu kunagi väga ammu oma Saaremaa koduhoovil, püherdades ja rullides end märjal murul. Eva ei hoolinud oma kleidist ja tema ei hoolinud, et Signe neid aknast näha võib. „Miks me ei võikski jälle lapsed olla?” küsis õde. „Mäletad, Tom? Mäletad, kuidas siis kõik oli, kui me veel midagi ei teadnud?” Neil oli see kõik olnud. Nad olid selle vahepeal kaotanud.

See jäigi viimaseks korraks, kui nad koos naersid.

„Uh, see on nüüd nii kole. Ma vahetan riided ära. Sa oled lollakas, Tom. Rikkusid mul laulatuse! Kleit oli selle jaoks – printsiga kohtumiseks,” turtsus Eva püsti hüpates, kui nad viimaks mõistusele tulid. „Mehed on lollakad. Ma abiellun hobusega. See on kindel nagu taevanael. Minu palavalt ihaldatud täkk tuleb pärast lõunat ja sina rikkusid mu pulma­kleidi. Häbi!”

Eva tiris endal kleidi üle pea ja viskas murule. Tal olid bikiinid seljas ja üles köetud turistid ähvardasid läbi akna kukkuda. Eva märkas neid ja lehvitas.

„Oh, põrgu. Ma pidin ju poodi minema. Signel on mingid kringlid ja šampusekastid tellitud,” meenus Tomile. Ta vaatas kella, kahvatas ja sörkis džiibi poole. Oli Signe sünnipäev.

Loe veel

Tomi õde pidas Signet sihilikult rumalaks naiseks ja selline oli Eva meelest kõige jälestusväärsem naisetüüp issanda loomaaias. Sihilikult rumal oli Eva sõnutsi naine, kes esines meelega abitu ja naiivsena, et elus võimalikult vähe vaeva näha. „Ja mehed lähevadki liimile. Nende vääritute olendite eest hoolitsetakse alati ennastsalgavalt,” oli Eva kord porisenud, kui Tom jälle mingile Signe kapriisile järele andis. „Tegelikult ei ole nad üldse nii lollid. Tegelikult peaks nad julmalt vette viskama. See oleks ka nende enda huvides, sest kui see sinu Signe vähegi pingutaks, oleks ta sul väga võimekas ja tark. Ta võiks midagi saavutada, anda ühiskonna heaks midagi peale selle teie juhmi poja. Praegu ta sisendab sulle, et ei suudaks ilma sinuta elada, ja sina sipled liimil nagu porikärbes. Ta on nagu ingliks maskeeritud mürgi­ämblik, kes sind lihtsameelsuse kattevarjus tühjaks imeb.”

Tomi meelest ülehindas Eva Signe ajupotentsiaali. Asi oli pigem selles, et Eva vihkas naisi üleüldiselt, välja arvatud ehk mõned isendid nagu tema ise ja temasarnased. Nagu Valeria. Ülejäänud naised olid Eva meelest nõrgad ja nurjatud. Õel ei olnud Tomi teada südamesõbrannasid.

Siin, Hiiumaal, sõbrunes Eva apteeker Irmaga. Neil oli päratu vanusevahe, aga midagi need naised teineteises leidsid. Irma oli õe kirjelduse kohaselt nii arukas, et mõjuvat rohkem mehe kui naisena. Puhkuse algul läks Eva apteeki allergiatablette ostma, armus Irmasse – nagu ta ise väljendus – esimesest pilgust ja jäigi seal käima. „Ta on nii põnev naine. Kõik see tema ajalugu – kui sa ainult viitsiksid kuulata, võiksin sulle õhtuti temast unejutte rääkida,” tuli Eva iga kord õhinaga ja õhetades. Tom polnud viitsinud kuulata. Tal oli äri käivitamise ja Signe rahustamisega piisavalt tegemist, ta ei suutnud seedida ühe vana naise heietusi.

Paar päeva enne õnnetust tuli Eva apteegist teistsuguse meeleoluga – oli vaikne, endassetõmbunud, millestki löödud. Pettunud? Tomi pärimise peale vaid naeratas mõrult ja tõmbus oma tuppa. Enam ta Irma juurde ei läinud. Mis nende vahel juhtus, Tom teada ei saanudki. Õde põikles. „Sa tead ju mind. Saan oma loo kätte ja siis pean uue otsima. Nii lihtne oligi – lugu sai lihtsalt otsa. Ta ammendas end. Ma ei ole ikkagi mingi sõbrannataja tüüp,” oli ainus kommentaar, mille Tom suutis Evalt pärast pikka pinnimist välja õngitseda. Tomile jäi mulje, et juhtus siiski midagi enamat. Õde oli olnud vapustatud – Tom oli erinevate elusündmuste tõttu Evat sellises olekus näinud. Alati oli siis juhtunud midagi tõsist. Aga ega see ju olnudki tema asi, Irma elu ja saatus teda nagunii ei huvitanud ja ta ei küsinud rohkem.

Signel oli laud juba kaetud, kui Tomi tellitud treilerid hobustega õue sõitsid. Nad jätsid oma pardilihasalati ja tormasid neile vastu, elevil nagu põngerjad. „See on mulle?” küsis Eva, kui Tom musta täku tema juurde talutas. Õde silitas hobuse nina. „Tema nimi on Mefistofeles. Kas ta pole ilus? Kõige ilusam olevus maailma peal.”

Eva õppis ratsutama. Signe oli mõnda aega trennis käinud ja õpetas tähtsalt õiget jalgade asendit ja kehahoiakut. Mefistofeles oli rahulik ja taltsas. Õde sobis oma täku selga, nii tema kui ka hobune olid kinnise iseloomuga. Algul tundus Mefistofeles leebe, just selline, nagu eelmine omanik oli looma üle andes lubanudki: „Mu kõige vaguram elukas. Ta on juba üsna eakas kah. Temaga ei tohiks algajal inimesel küll mingit muret olla.”

Eva muutus aina julgemaks, tegi Mefistofelesega pikki matku. Kord olevat nad poolkogemata jõudnud koguni kõrbe välja. Ka hobune vabanes aja jooksul krambist, aga mitte kõige paremas mõttes. Rahulik loom muutus üleöö pööraseks, Eval oli äkki raskusi talle selga ronimisega. Signe ja Tom hoiatasid, et Eva täku jätaks. „Ta on ohtlik. Ma võin sulle uue vaadata,” lubas Tom. „Sellise loomaga ei ole midagi peale hakata. Katsun ta omanikule tagasi viia.”

Eva polnud nõus. „Anname talle võimaluse. Ma ei ole seda sorti inimene. Ma ei jäta kedagi maha, kui tal on parajasti kehvemad ajad. Me ei näe tema pähe. Me ei tea, mida ta parajasti üle elab,” vaidles Eva. „Ma tunnen teda. Meil on side. Ta on praegu natuke tujukas, aga ta ei teeks mulle midagi halba.” Õde pidas pikema pausi. „Ja tead – keegi ei ole seda hobust tema eelmiselt omanikult ära rebinud. Nad kohtuvad iga päev. Mulle tundub, et Mefistofeles on sellega rahul.”

„Mis mõttes kohtuvad?” ei taibanud Tom.

„Noh, mul on temast kahju. Tema eelmisest peremehest. Käin tal Mefistofelesega mõnikord külas. Neil on alati hea meel kohtuda.” Tom pidi tõdema, et Eva oli parem inimene kui tema. Tema, Tom, oli joodikult kogu tema vara võtnud ega läinud isegi kordagi vaatama, kuidas tollel käsi käib.

Ühel õhtul ei tulnud Eva ratsaretkelt tagasi. Tomi oli juba hommikust peale piinanud halb eelaimus. Ta oli õde keelitanud, et too hobuse selga ei roniks, sest kõigele lisaks oli päev erakordselt kuum ja loomi kimbutasid parmud. Aga Evat ei olnud võimalik ümber veenda, eriti siis, kui õde oli otsustanud kellessegi armuda. Eva pidi alati ise oma valusad vitsad saama, armununa ei kuulanud ta kedagi.

Mefistofeles naasis üksinda. Tuli alandlikult, pea maas, nagu anuks andestust.

Eva leidsid nad alles mitme tunni pärast. Ta istus metsasihi ääres puu najal, näost kahvatu ja äraolev. Kiirabi kuulutas ta füüsiliselt enam-vähem terveks – suur vedamine, nagu arstid seletasid. Ainult mõned muljumised, marrastused ja mõrad ribides. Kuidagi oli Eva sadulast kukkunud, oletasid nad kõik, aga kuidas see täpsemini juhtus, jäigi neil kuulmata, sest Eva ei suutnud sellest rääkida. Õigupoolest ei suutnud õde enam üldse kõnelda. Kui Tom tema juurde jooksis ja Eva nägu puudutas, sosistas õde: „Petis.” See oli viimane arusaadav sõna tema suust. „Petis” käis ilmselt reetliku Mefistofelese kohta – hobusest sai järjekordne tegelane Eva elus, kellesse ta oli pannud kogu oma usu ja lootuse ning kes oli selle eest alatusega tasunud.

Kuu aja pärast laenas Tom ühelt naaberküla jahimehelt püssi ja lasi Mefistofelesele kuuli silmade vahele. Ta oli seda edasi lükanud, aga nägi, et hobune kannatab – Mefistofeles oli oma teost vist aru saanud, lamas päevade kaupa tallis ega tahtnud jalgu alla võtta. Loomaarst ei saanud aru, mis tal viga on. „Vanadus,” oli tohter pakkunud. „Ta tunneb, et lõpp on lähedal. Loomad ei taha siis enam kodust kaugemale minna. Keegi meist ei taha üksi surra.”

Mefistofelese tapmine oli halastussurm. Tom lootis, et hobune sai sellest aru.

Ja pärast seda hakkaski tema poeg, kes laskmist kogemata pealt nägi, budistiks. Kõik nende peres käis sellest püssi­paugust peale aina alla.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare