Mari kirjutab:

Kord olime korraldanud suure jaanipeo, kutsunud palju külalisi ja varunud ohtralt toitu. Pidu oli äge, aga külaliste isu oli suurem kui olime arvanud. Plaanisime küll nii, et osa šašlõkist ja vorstist jääb hommikuks, aga mingil hetkel õhtul jooksul paistis, et rahvas on väga näljane, nii et tõime varud välja. Meil oli kõige tavalisem söegrill, millele peale käivad restid olid tolleks hetkeks juba üsna väsinud, aga lootsime väga, et ehk veel need paar grillimist peavad vastu. No ei pidanud. Ladusime lihad ja vorstid restile, sinna läks korraga terve suur kausitäis sööki, sest keegi ei viitsinud oodata… ja kogu see kupatus sinna süte sisse maandus ka. Hõõguvate süte ja tuha sees oli kogu meie näljakustutuseks mõeldud liha…

Mõtlesime ruttu, mida teha. Poed olid kinni ja lisa tuua kusagilt ei saanud, rahvast nälga jätta ka ei tahtnud. Korjasime siis õega ruttu need vorstid ja lihatükid tuhast välja, loputasime tiigivees puhtaks, sest joogivett oli ka maru vähe järele jäänud. Küpsetasime need tuhas ja tiigivees marineeritud lihad ja vorstid valmis ja viisime külalistele ette, keegi ei teinud teist nägugi ja kõhud said täis. Meil endil oli raske tõsiseks jääda, kui külalised meie toitu kiitsid!

Eli meenutab:

Oh, noorena nii 25 aastat tagasi, oli juhus, kui tuli üle lõkke hüpata ja potsatasin lõkesse, kuna enne lõket komistasin! Riided said küll kannatada, aga ise jäin terveks. Aga egas see peo tuju rikkunud ja kõik jätkus normaalselt edasi.

Evi lugu:

See oli kaks aastat tagasi 24. juunil. Olime telkimas perega. Öösel, kui oli juba pime, tahtsin minna häda tegema ja nii kui telgi ukse avasin, nägin ma enda ees jaanimardikat, kes helendas. Ma hakkasin muidugi karjuma kohe ja ajasin kõik üles oma kisaga.

Sille:

Paar aastat tagasi vestlesin jaanipeol ühe noormehega. Ta tuli mu kõrvale istuma, kui tantsupausi hetkeks tegin ja oma tennisepaelu kinni sidusin, ja hakkas rääkima, nagu tunneks mind. Uuris, kuidas läheb, kuidas koolielu, millal lõpetamine jne — sellised üldised küsimused ja üldine jutt muusikast, kuidas pidu meeldib jne. Aga kogu selle aja vaatas ta mind nii ja rääkis, nagu ma oleks ta ammune tuttav. Kuna olin juba üsna lõbusas tujus, läksin mänguga kaasa ega öelnud, et ma ilmselgelt ei ole see inimene, kelleks ta mind peab. Kordagi ta mu nime ei nimetanud, mis oleks andnud aimu, kas ma äkki võiks tunda seda inimest, kellega ta omast arust räägib. Ilus poiss oli, mul polnudki väga vahet, kelleks ta mind peab, peaasi, et ta minema ei lähe! Tantsisime ja möllasime, suudlesime isegi ja oleks läinud kaugemalegi, kui mulle poleks mõistus pähe tulnud. Pärast kolmetunnist lustimist ja kuumi suudlusi tegi ta ettepaneku tema poole minna ja ise veel õhkas kuidagi nii, et “ma olen seda hetke ammu oodanud…” See lõi mul mõistuse klaariks ja ütlesin talle, et kuule, ma ikka ei ole vist see inimene, kelleks sa mind pead. Minu nimi on Sille ja ma näen sind esimest korda elus. Kutil vajus suu hämmeldusest ammuli, ta istus maha, punastas umbes 100 korda ja ütles, et tema on oma meelest terve õhtu veetnud Kristiga ja sai üsna pahaseks, et miks ma midagi ei öelnud. Vabandasin, et see oli tobe mäng ja tahtsin lihtsalt nalja teha. Jätsin ta sinna istuma ja läksin oma sõbrannade juurde tagasi, kes ikka veel tantsupõrandal hullasid. Veidi aja pärast tuli kutt mulle järele ja ütles, et suva — tantsime edasi, sa oled jumala lahe tüdruk ja ilusamgi kui Kristi. Tol ööl midagi rohkem ei juhtunud, aga paari päeva pärast läksime deidile ja oleme tänaseni koos!

Loe ka: