Mida siis ikkagi rumalus endast kujutab ning miks see ei lase elust rõõmu tunda?

1. Rumal räägib vaid iseendast

Igasugune suhtlemine eeldab dialoogi ning küps inimene saab sellest tavaliselt aru, et see on info vahetamise viis. Vahetamine, mitte nauding. Loomulikult tuleb ette, et inimesel on vaja end tühjaks rääkida, kui midagi on juhtunud. Kõigiga juhtub nii. Kui aga jutt käib patoloogilisest soolost, kui vestluskaaslasele ei avane võimalust sõnakestki vahele poetada, siis on tegemist rumalaga.

Ning pole vaja rääkida nartsissistikust isiksusest. Antud juhul omab tähtsust vaid see, et inimene pole aru saanud, et oskus kuulata on tähtis ressurss elukogemuse omandamiseks. Pealegi on see omadus äärmiselt oluline sõprade vahelises suhtluses. Kui aga vaid üks sõpradest on sunnitud kuulama, siis eelistab ta ehk juba kedagi, kes on huvitavam. Asjalikke lektoreid on ju palju.

2. Inimest on väga palju, ta on liialt valjuhäälne

On muidugi eriliselt valjuhäälseid — karismaatiliste isiksuste — juhtumeid, ent nende puhul ei teki küsimust, nagu: „Aga äkki ta on lihtsalt loll?“ Jutt ei käi nendest, vaid nendest mittetarkadest inimestest, kes sageli asendavad sügavuse ja mõtte puudumise intensiivsusega.

Näitena võiks tuua hajutatud valgusega restorani, kus inimesed suhtlevad üksteisega. Keegi põrnitseb oma nutitelefoni, mõnel teisel on aga käsil romantiline kohtamine. Kord kostab siit-sealt kõrgendatud hääli — naerdakse, tervitatakse tulijaid … Ning äkki, keset seda mõnusat suminat kuuldub ühe daami vali hääl. Ta räägib vestluskaaslasele oma isikliku elu üksikasjadest. Ning nüüd ei suuda keegi kohalolijatest omaette olla.

Etiketireeglid, nagu ka teekannu kasutamise instruktsioon, on paljuski kaitseks rumalate eest.
Me ei taha valjuhäälse daami juttu kuulda, seda enam, et see pole huvitav, on rumal ja lame. Ent selliseks on loodud meie aju: oleme sunnitud pöörama tähelepanu teravatele helidele. Ning nüüd on juba kogu restoran pühendatud lahutuse üksikasjadesse.

Vaid üksikutel nutitelefonide sõrmitsejatel on vedanud — neil on kõrvaklapid. Kohtamisele tulnud paarike maksab kiirustades arve ja põgeneb — nendel on kõik veel alguses ning võõrad jutud on nende jaoks ebakohased. Daamike aga tellib veel veini ning muutub veelgi valjuhäälsemaks. Ja tema rumalusi kuulevad juba needki, kes istuvad väljas terrassil.

Tahtmatult meenuvad taas etiketireeglid …

3. Rumal ignoreerib vestluskaaslase vajadusi.

Kas see teda üldsegi huvitab? Kas ta väsinud pole? Äkki tal on tarvis ära minna, ent ei suuda kuidagi sobivat hetke leida?

Rumal täidab endaga kogu ruumi. Eriti raske on temaga delikaatsetel inimestel, kes kardavad solvata ja ebaviisakatena näida.

Tagasiside vajaduse puudumine räägib infantiilsest veendumusest oma õigsuses. Sellised vestluskaaslased on nagu lapsed, kellele pole veel osaks saanud empaatiavõime.

Nii nad justkui annavad ühelt poolt mõista: „Kui sulle miski ei meeldi, ütle“. Teisalt aga: „Katsu ainult öelda!“

4. Rumal kardab kõike

„Ma ei lähe sinna, seal on see“. „Siia ei tule, siin on see“. Ent pidev ohutuse ja mugavuse tsooni otsing segab arengut. Igasugune mõistlik inimene leiab iseseisvalt viisi, kuidas oma hirmudega toime tulla, või siis otsib abi. On rumal lasta hirmudel oma elu juhtida.

Olemas on ka medali teine külg. Inimene viskub võitlusse ega arvesta üldsegi oma isiklike jõududega. Kui palju rumalusi on sellise kuraasi ajel tehtud!

Samas on need medali teise külje esindajad siiski meeldivamad tüübid kui need, kes kõike kardavad.

Midagi tehes, omandab inimene kogemuse, olgu või negatiivse, ent ikkagi teatud tarkuse. Milline kogemus ja tarkus on aga inimesel, kes jääb nelja seina vahele ning klõpsutab igavusest vaid telekanaleid?

5. Rumal ei kahtle oma arvamuses

Ja see on ilmselgelt rumaluse tipp. Kui vaadata teaduse saavutusi, siis on näha, kuidas ühed või teised arusaamad on ajaga muutunud. Miski, mida peeti vaieldamatult õigeks, on üheainsa avastuse tõttu segi pööranud kogu teadmiste süsteemi ning mineviku uskumused ja on ühe päevaga muutunud sügavaks eksituseks.

Lisaks on jäik mõtlemine, kui inimene ei arvesta ega kohane uute teadmistega, otsetee Alzheimeri tõve poole. Just nii räägivad kaasaegsed uuringud. Ent kes teab, võibolla mõeldakse ühel päeval veel ümber…

6. Rumala inimese jaoks on kõik üksnes must ja valge

Arvamuse kategoorilisus, eriti, kui see on korrutatud kangekaelsusega, on veel üks rumaluse märk. Sõitsid ümberpööramise kohast mööda — sul on topograafiline kretinism. Ja ongi kõik. Jääd selleks kogu eluks. Pooltoonide, konteksti ja situatsioonide eripära ignoreerimine pole kindlasti tarkadele inimestele omane.

… Ülaltoodud tekst on ere näide sellest, et tegelikult on väga rumal inimesi rumalateks ja tarkadeks jagada. Igal inimesel on ju oma lugu ja oma kogemus, mis on viinud selleni, et antud eluetapil räägib ta ainult endast, ei arvesta vestluskaaslasega või on jäänud hirmude meelevalda.

Igaüks meist võib vahel käituda rumalalt. Seetõttu on parem suunata tähelepanu iseenese sisemaailmale ning jagada enda ümber olevatele inimestele maksimaalselt heatahtlikkust.

Allikas: Psühholoog Maria Tihhonova (Psychologies,ru, online)