Leian, et noored on täpselt need, kes nad on alati olnud ja sestap jäävad teismeliseea selja taha jätnud igavesest ajast igavesti endast nooremaid kiruma ja mitte mõistma. Üritan seetõttu hästi rahulik olla ja noori leebusega vaadata, aga paljud käitumismallid ajavad siiski harja punaseks ning tahaks nende vanematega paar sõna juttu ajada, sest ilmselgelt pole neile õpetatud elementaarset viisakust. Või siis tõesti lendab kogu õpitud viisakus teiste omavanustega koos olles aknast välja?

Sagedase mänguväljakute külastajana on kohutavalt tüütu, kuidas atraktsioonid on pidevalt hõivatud põhikooliõpilaste poolt, kes siis valjusti käratsedes ja enda meelest vist lahedad ning iroonilised olles lastele mõeldud karussellidega sõidavad ning lastekiikudega kiiguvad, nii et pisemad lapsed kurvalt kõrval ootavad ning emad peavad neid lohutama, et praegu ei saa. Paganama teismelised ei tee märkamagi pisemaid, kellele mänguväljak mõeldud on ning kui mõni lapsevanem otse nende poole pöördub, et äkki nad lubaksid pisemaid ka sõitma, siis loivavad teismelised eriti demonstratiivselt ja aeglaselt minema. Hea, kui viisakalt pöördunud lapsevanem selle peale sõimata ei saa. Pidevalt on turnimismajad täis seal istuvaid noori, kes lihtsalt ropendavad ja valjusti naeravad. Mõnikord varahommikul lapsega mänguväljakule minnes on näha, et need noored just peolt tulnud ja lisaks kõigele purjus. Mis värk nende teismeliste ja mänguväljakutega on? Kas linnas pole tõesti kohti noorte jaoks? Kui nii, on see koht linnaisadele mõtlemiseks. Tundub, et noored tahavad tegelikult sisimas ikkagi lapsed olla ja mänguväljak pakub võib-olla selle sisemise lapse välja laskmise võimalust. Hästi äge oleks, kui vähemalt kesklinna piires oleks tasuta atraktsioone nagu ronimisseinad ja muu säärane. Noortel oleks lõbus ja mänguväljakud jääksid õiges vanuses lastele.

Teine kohutavalt häiriv käitumisjoon, mida „minu ajal“ kohe kindlasti ei olnud, on pidev telefonist muusika laskmine. Mingid väiksed kõlarid on ka veel tasku või koti küljes ja juba kaugelt on kuulda, kui teismelised tulevad. Üksinda või kambaga, vahet pole, aga vaikselt olla ei saa. Vabas õhus polegi asi nii hull, mõnikord on isegi päris naljakas ja tore võõrast muusikast osa saada. Näiteks hiljuti kuulsin poistekampa nautimas mingit kodukootud räppi, mis võis isegi nende või nende tuttavate tehtud olla. Ise olid nad hirmus uhkete ja getode nägudega. Selline kokkupuude oli isegi üsna vahva, aga mis tore ei ole, on olla sunnitud seda pidevat lärmi taluma kitsamates oludes, näiteks ühistranspordis. Ma ei saa aru, mis valu on enda muusikat teistele peale suruda? Tahad end maailmast isoleerida, pane kõrvaklapid pähe, kurat! „Meie omal ajal“ saime küll niimoodi hakkama. Okei, viletsamad kõrvaklapid kostsid ikka natuke läbi ja segasid bussis su kõrval istujat, aga siiski oli tegemist elementaarse viisakuse ja hoolimisega — ise naudid ja üritad samas teisi säästa. Kas see on mingi internetiajastu fenomen, et peab kõigile oma eelistusi peale suruma? Läbi Instagrammi ja Facebooki näitad muudkui oma elu igat tahku ja muul ajal lased oma muusikat? Keegi võiks mõnd audioraamatut või kuuldemängu lasta, vot see oleks tore ja originaalne. Igatahes ma muudkui imestan, kas see teiste inimeste häirimine on lihtsalt alati eksisteerinud teismeliste soov end näidata ja silma paista (lihtsalt erinevatel aegadel on erinevad meetodid), sümptom mingist sügavamast kultuurilisest ekshibitsonismist ja hoolimatusest või lapsevanemate tegemata töö?