Põgenemine: Ja seal, põrandal maas, öösse kihutava rongi müras me suudlesime
Avaldame teosest katkendi:
Möödus veel kümmekond minutit, kupees oli väga palav, olin särgi lahti nööpinud ja higistasin liikumatult, käed külje vastas, oma asemel. Mõtlesin aina Li Qi’st, kes lamas ülemisel naril, kui mu vaatevälja kupee sinendavas vines ilmus tema jalg, üksik ja arglik, valges sokis, kõlkus see tühjuses mu pea kohal, siis teine, samuti sokis, ja järgmisel hetkel tuli aegluubis nähtavale kogu tema keha, mis libistas end nõtkelt alla, üks jalg peatus hetkeks minu nari äärel, et siis väleda kerge hüppega kupeepõrandale teise kõrvale maanduda. Hääletu, kaalutu vari, mis liikus vargsi, sandaalid näpu otsas, pani rongi vahekäigus ühel jalal seistes ja tasakaalu otsides jalga kõigepealt ühe ja siis teise. Kohe varsti ilmus tema pea uuesti kupee uksele ja kummardus tasakesi minu kohale. Ta naeratas mulle, sõrm suul, ja meie pilgud kohtusid ja ühinesid sekundi murdosa kestel selles teineteisemõistmise viivus.
*
Olin oma seljakoti võtnud ja Li Qi järel koridori läinud, sammusin tema kannul läbi uinunud rongi, liikusime vaaruval sammul akende eest mööda piki koridori vagunist vagunisse. Restoranvaguni juurde jõudes nägime, et selle uks oli suletud. Vaguni teisest otsast paistis valgust, köök oli veel lahti, üks tütarlaps pesi paljajalu kitsukeses uberikus musti kandikuid ja taldrikuid täis metallkraanikausi ees nõusid. Li Qi koputas aknale, lootis, et keegi teda märkaks. Hetke pärast tuli vanaldane kokk jalgu lohistades uksele, valge põll ees ja määrdunud lontis kokamüts peas, paotas koni hambust võtmata ust ja vahetas Li Qi’ga mõned sõnad hiina keeles. Ütles talle, et restoran on kinni, et ta ei saa meile midagi müüa. Li Qi ei andnud alla, mispeale ta läks ja tõi meile mõned õlled, peites need valgesse kortsus kilekotti. Ta keeras ukse lukku, me pöörasime ringi ja läksime läbi koridori tuldud teed tagasi, aeg-ajalt rongi õõtsatuste peale tasakaalu kaotades. Kõndisime läbi vaiksete koridoride, kus kümned magajad lamasid üldises norinas ja sekka kostvates põgusates köhahoogudes liikumatult oma asemetel nagu kivikujud. Siin-seal koridoris jäi meile tee peal ette mõni kogu, kes tukastas klapptoolil keset vahekäiku, pea lauakesele vajunud. Hetkel, kui me jällegi möödusime katkise klaasiga vaheuksest, mida ma olin juba reisi alguses märganud, tundsin, kuidas meeldiv värske õhk mu nägu paitas, katkisest, ajutiselt parandatud aknast, mille ees laperdas narmendava kleeplindiga kinnitatud kile, puhus vagunisse mahedat tuuleõhku. Sättisime end oma õllepudelitega sinnasamma, sellesse väikesesse vaheruumi, kitsukesse eeskotta vaguni esiotsas, kust avanesid tualettruumi ja reisisaatja kupee uksed. Olime istunud põrandale maha ja vestlesime vaikselt unne suikunud rongis.
*
Ja seal, põrandal maas, öösse kihutava rongi müras me suudlesime.
Rongiukse räämas akna taga tuhisesid mööda elektritraadid ja kontaktliinid. Pimedate vagunitega rong kihutas läbi Hiina maastiku. Sõitsime põldude ja metsade vahelt läbi, üle veekogude ja viaduktide, istusime rongipõrandal maas ja suudlesime, kohmakalt, jalad ja käed ühte põimunud. Riivasin Li Qi käsi ja paljaid käsivarsi, puudutasin tema õlgu, libistasin sõrmedega mööda tema sooja nahka ja kui ma tema särki kergitasin, et silitada tema kõhtu ja liikuda käega üle tema rindade, tundsin, kuidas ta mu kõrva juures hingeldas ja samal ajal end sirgu ajas, kontsadele tõusis ja, selg vastu seina, end aeglaselt püsti lükkas, tõmmates mind kaasa, ilma et ta oleks mu kätt oma särgi alt ära ajanud. Me ei saa siia jääda, sosistas ta mulle ja ärevalt enda ümber vaadates haaras mul käsivarrest, me tegime paar sammu, komistades õllepurkide otsa, mis meie jalgade ees ümber läksid, ja ta tõmbas mu endaga tualettruumi, lükkas mu vastu kraanikaussi ja vajutas huuled minu suule.
