Suurest tunnustusest kuulis Leiburis taignategijana tööl viibinud Kersti tuttava saadetud sõnumi kaudu ja läks seejärel kohe Delfisse, et enda nimi õigest kohast üles leida. “Eks neid andjaid ole ju teisigi. Suvel helistati mulle küll Verekeskusest ja küsiti, et mis ma sellest arvan, kui mind esitataks ka. Paluti kirjutada pisike kiri sellest, kuidas kõik alguse sai, aga tänaseks oli kõik meeles läinud ja hakkasin hoopis mõtlema, et järsku polegi mina. Äkki keegi teine minu nimega.”

0 negatiivne doonor Kersti läks esimest korda verd annetama juba Vene ajal, 1983. aastal ja käis siis lausa viis korda aastas. Nüüd jõuab ta verd annetama ca kolmel kuni neljal korral aastas. Kuna tal on veri, mis sobib kõigile, saab ta üsna tihedalt Verekeskuselt sõnumi ja lähebki esimesel võimalusel kodu lähedale annetama. “Pole probleemi,” ütleb ta reipalt. “Pärast on hea enesetunne ja tean, et olen saanud kedagi aidata. Vahel registratuurist öeldakse ka, et täna läheb mu veri lastele.”

Nüüd unistab Kersti Narva sõitmisest, et oma nimekaimult, president Kersti Kaljulaidilt, uhke tunnustus vastu võtta. “Ma olen tööle pandud sel päeval, aga äkki ikka lastakse. Ma oleksin valmis selle sõidu ette võtma — eriline võimalus ikkagi!”