Rachel, mu piin: olgu ma neetud, kui lõpetan oma elu sandina!



Rachel, mu piin: olgu ma neetud, kui lõpetan oma elu sandina!
Rachel WeiszFoto: AP, Scanpix

Katkend Daphne du Maurieri raamatust "Rachel, mu piin" (samanimeline film linastub Eestis 25. augustil, peaosas Rachel Weisz).

2. peatükk

Mul polnud mingit eelaimust, kui me istusime koos sellel õhtul, mil Ambrose teatas oma viimasest reisist. Ei mingit sisemist hoiatust, et me ei saa enam kunagi koos olla. See oli kolmas sügis, mil arstid käskisid Ambrose’il välismaal talvituda, ja ma olin juba harjunud tema puudumisega ning tema äraolekul mõisa eest hoolitsemisega.

Esimesel talvel, kui Ambrose ära oli, viibisin mina veel Oxfordis ja tema ärasõit ei tähendanud mulle eriti midagi. Kuid teisel talvel, mil tulin jäädavalt koju ja viibisin seal kogu aja, tegin just seda, mida Ambrose tahtis, et ma teeksin. Ma ei tundnud puudust Oxfordi seltsielust, tegelikult olin isegi rõõmus, et sellest lahti sain.
Mul polnud mingit soovi olla mujal kui kodus. Kui arvata välja mu kooliaeg Harrow’s ja hiljem Oxfordis, ei olnud ma kunagi viibinud mujal kui vaid selles majas, kuhu ma tulin kaheksateist kuud pärast oma noorte vanemate surma. Ambrose oli oma imelisel lahkel moel haaratud kaastundest oma väikese orvust nõo vastu, nagu ta oleks olnud kaastundlik ka kutsika või kassipoja või ükskõik millise üksiku elusolendi vastu, kes vajas kaitset.

See kummalist laadi majapidamine kuulus algusest peale meile. Ambrose oli saatnud mu hoidja asju pakkima, kui olin kolmene, sest too olevat andnud juukseharjaga mu pepule laksu. Ma ei mäleta ise juhtunut, kuid Ambrose on hiljem mulle sellest rääkinud.

Loe veel

Seotud lood:

„See ajas mu kuradima vihale,” ütles Ambrose, „kui nägin toda naist töötlemas su väikest keha oma suurte, jämedate kätega mingi pisipahanduse eest, mida ta oma ebaintelligentsuses üldse ei taibanud. Pärast seda juhtumit kasvatasin sind ise.”

Mul ei olnud iialgi põhjust seda kahetseda. Pole olemas õiglasemat, armsamat ega mõistvamat meest, kui oli Ambrose. Ta õpetas mulle tähti võimalikult lihtsal kombel, kasutades iga sõimusõna esimest tähte — kakskümmend kuus sõna nõudis temalt tõelist leidmisvaeva, kuid ta leidis need mingil moel ja hoiatas mind samal ajal, et neid sõnu ei tohi teiste inimeste juuresolekul kasutada. Kuigi Ambrose oli lakkamatult viisakas, oli ta uje naiste seltskonnas, ent samal ajal usaldamatu, öeldes, et naisterahvad tekitavad majapidamises segadust. Seetõttu palkas ta ainult meesteenreid ja needki oli Seecombe üle kontrollinud. (Seecombe oli varem olnud mu onu mõisa valitseja.)

Olles ekstsentriline ja mitteusklik — läänemaad on tuntud imelike iseloomuomadustega inimeste poolest –, polnud Ambrose mingi veidrik, hoolimata tema eriarvamustest suhtumises naistesse ja väikeste poiste kasvatamisse. Ambrose meeldis inimestele, naabrid ja teenijad armastasid teda. Ta harjutas laskmist ja käis talvel jahil, enne kui reuma temast võitu sai. Suvel kalastas ta väikeses paadis, mis seisis lahesuudmes ankrus. Ta einestas väljas ja võttis külalisi vastu, kui tal selleks soovi oli. Mõnikord käis ta pühapäeviti kirikus, kuigi tegi perekonnapingil istudes mulle nägusid, kui jutlus oli liiga pikk. Veel üritas ta meelitada mind jagama oma kirge haruldaste taimede istutamise vastu.

„See on üks loomingu vorme,” tavatses Ambrose öelda, „nagu kõik muugi. Mõned mehed tegelevad soojätkamisega, mina eelistan kasvatada taimi. Selles tegevuses kulutad sa ennast vähem ja tulemus on palju enam rahuldust pakkuv.”

See jutt šokeeris mu ristiisa Nick Kendalli ja ka vikaar Hubert Pascoed, samuti Ambrose’i teisi sõpru, kes püüdsid teda iga hinna eest perekonnaelu õndsusse juhatada, soovitades rododendronite istutamise asemel luua perekond.

„Ma olen ühe kasupoja üles kasvatanud,” vastas Ambrose, sakutades mind kõrvast, „ja selleks on kulunud kakskümmend aastat mu vaksapikkusest elust, või on ta selle aja mu elule lisanud, kuidas ma seda ka ei vaataks. Philip on täiesti valmis olema minu pärija, isegi rohkem, ja ei teki küsimustki, et peaksin veel mingit kohust täitma. Philip teeb seda minu eest, kui õige aeg on käes. Ja nüüd laske end oma toolides lõdvaks ja tundke end mugavalt, härrased! Kuna majas pole ainsatki naist, võime jalad lauale panna ja vaibale sülitada.”

Loomulikult ei teinud me midagi sellist. Ambrose oli kõike muud kui ebaviisakas, kuid talle meeldis selliseid märkusi teha uue vikaari kuuldes, kes oli vaene tuhvlialune ja kel oli terve rood tütreid. Istudes ümber söögilaua pühapäevasel lõunal, oli Ambrose see, kes mulle tihti oma kohalt laua otsas silma pilgutas.

Ma näen teda praegugi, pooleldi kühmus, pooleldi lamasklemas oma toolil — pärisin temalt sama harjumuse — ja kõhistamas vaikset naeru, sellal kui vikaar teeb oma ebamääraseid tulutuid protestiliigutusi. Siis muudab Ambrose intuitiivselt vestluse suunda, kartes, et on vikaari tundeid haavanud. Ta läheb kohe üle teemadele, milles vikaar tunneb end mugavalt, ja teeb kõik selleks, et viimane tunneks end nagu kodus. Harrow’s viibides hakkasin ma Ambrose’i teatud omadusi kõrgemalt hindama. Koolivaheajad möödusid liigagi kiiresti, kui ma võrdlesin Ambrose’i kombeid ja ta seltskonda nende naakmannidega, kes olid mu koolikaaslased, ja õpetajatega, kellel minu meelest puudus igasugune inimlikkus.

„Pole viga,” tavatses Ambrose öelda, patsutades mulle enne mu lahkumist õlale, ise näost kahvatu, pisarad kurgus, pidades kinni Londoni postitõlda. „See on lihtsalt treening, nagu hobuse dresseerimine. Me peame selle üle elama. Kui su koolipäevad on seljataga, ja seda nad ongi, enne kui jõuad arvata, toon su siia.”

„Milleks sa mind treenid?” küsisin mina.

„Noh, sa oled minu pärija, eks ole? See on juba iseenesest amet.”

Ja Wellington sõidutas mu minema, et püüda kinni Londoni postitõld. Pöördusin ümber, et näha Ambrose’i viimase hetkeni, kui ta seal seisis, toetudes jalutuskepile, koerad tema ümber. Ambrose pilgutas silma ja kui ta vilistas koertele ning läks tagasi majja, neelasin alla kurku tekkinud klombi ja tundsin, kuidas vankrirattad kannavad mind saatuslikult eemale piki krigisevat kruusateed läbi pargi ja valge värava, väravavahi majast mööda — kooli ja lahusolekusse.
Ambrose ei hoidnud oma tervist ning kui kool ja ülikool olid mul seljataga, oli tema kord minna.

„Mulle räägitakse, et kui ma veedan veel ühe talve siin, kus iga päev sajab, lõpetan ma oma elupäevad sandina ratastoolis,” ütles ta mulle. „Ma pean sõitma päikest otsima, Hispaania rannikule või Egiptusesse, kuskile Vahemere äärde, kus on kuiv ja soe. Ma ei taha eriti minna, kuid teisest küljest olgu ma neetud, kui lõpetan oma elu sandina. Minu plaanil on üks eelis. Ma toon tagasi tulles kaasa istikuid, mida kellelgi teisel ei ole. Siis näitame, kuidas nad, kuradid, ikkagi Cornwalli pinnases kasvavad.”

Esimene talv tuli ja läks, nagu ka teine. Ambrose tundis end küllalt hästi ja ma ei arva, et ta oli üksildane. Ta pöördus tagasi taevas teab kui paljude puude, põõsaste, lillede ja istikutega, mida oli igas vormis ja värvis. Kameeliad olid ta kirg. Ta alustas kõigepealt nende kasvatamisega ja ma ei tea, kas tal oli mingi nõiavõim, kuid kõik kameeliad õitsesid ja me ei kaotanud ühtegi istikut.

Nii möödus aeg kuni kolmanda talveni. Seekord oli Ambrose otsustanud Itaalia kasuks. Ta tahtis näha aedu Firenzes ja Roomas. Kumbki linn polnud talvel soe, kuid see ei häirinud teda. Keegi oli talle kinnitanud, et õhk on seal kuiv, isegi kui on külm, ja tal pole tarvis vihma karta. Sel viimasel õhtul me rääkisime hilise kellaajani. Ta ei läinud õhtuti kunagi vara magama ja me istusime sageli koos raamatukogus kuni kella ühe-kaheni öösel, mõnikord vaikides, teinekord vesteldes, mõlema pikad jalad tule poole välja sirutatud, koerad jalgade juures kerra tõmbunud. Ma olen varem öelnud, et mul puudus eelaimus, kuid nüüd, mõeldes tagasi sellele ajale, kahtlen, kas ehk Ambrose ei tundnud end siiski kuidagi teisiti. Ta vaatas mind mingi hämmeldunud pilguga, teatud mõttes mõtlikuga, viis pilgu seejärel toa paneelseintele ja perekonnapiltidele, sealt tulle ja tulest magavate koerteni.

„Soovin, et võiksid minuga kaasa tulla,” ütles Ambrose äkki.

„Mul ei kulu pakkimiseks eriti aega,” vastasin talle.

Ambrose raputas pead ja naeratas. „Ei,” ütles ta, „ma tegin nalja. Me mõlemad korraga ei saa kuude viisi ära olla. Maaomanik olla on suur vastutus, tead ju, kuigi mitte igaüks ei arva nii.”

„Ma võiksin sinuga koos Roomani reisida,” laususin ma tema ideest haaratuna. „Siis, kui selgub, et ilm ei takista mind, jõuan veel jõuludeks koju.”

„Ei,” ütles ta taas aeglaselt, „ei, see oli vaid tuju. Unusta see!”

„Kas sa tunned end ikka küllalt hästi, kas jah?” küsisin. „Ei tuska ega valu?”

„Püha jumal, ei,” naeris ta, „kelleks sa mind pead, kas invaliidiks? Mul pole kuude vältel ühtki reumahoogu olnud. Muret teeb see, Philip-poiss, et ma olen kodu jätmise suhtes üks lollike. Kui sa minuvanuseks saad, võib-olla on sul kodu vastu samasugused tunded nagu minul.”

Siis tõusis Ambrose oma toolist ja läks üle toa akna juurde. Ta lükkas rasked kardinad kõrvale ja seisis hetke, vahtides välja. Oli vaikne, helitu õhtu. Hakid olid puudelt kadunud ja seekord olid ka öökullid vait.

„Olen rõõmus, et saime kõnniteed korda ja tõime muru majale lähemale,” lausus ta. „Oleks veel parem, kui rohumaa jätkuks muru lõpust, sealt, kus on ponide koppel. Ühel päeval pead sa alumise tihniku välja juurima, et meil oleks vaade merele.”

„Mida sa sellega mõtled?” küsisin ma. „Kas mina pean seda tegema? Miks mitte sina?”

Ta ei vastanud kohe. „Mõned asjad,” sõnas ta lõpuks, „mõned asjad. Sel pole tähtsust. Siiski, pea meeles!”

Mu vana jahikoer Don tõstis pea ja vaatas Ambrose’i poole. Koer oli näinud pakitud kohvreid hallis ja tunnetas lahkumist ette. Don sirutas end jalgadele ja läks ning seisatas Ambrose’i kõrval, saba sorgus. Ma hüüdsin koera õrnalt, kuid ta ei tulnud minu juurde. Koputasin piibust tuha kaminasse. Kell kellatornis lõi neli. Teenrite poolelt kuulsin toidukambripoisiga riidleva Seecombe’i torisevat häält.

„Ambrose,” ütlesin ma, „Ambrose, las ma tulen sinuga!”

„Ära ole narr, Philip, mine magama,” vastas ta.

See oli kõik. Me ei arutanud enam seda asja. Järgmisel hommikul eine ajal jättis Ambrose mulle mõned korraldused kevadiste istutustööde kohta, mis tal meeles mõlkusid ja mida peaksin enne ta naasmist tegema. Tal tekkis äkiline soov rajada pargi idavärava juurde luigetiik. Sealne pinnas oli aga soine ja tiik oleks tulnud kaevata ning toestada sel ajal, kui ilm oli talvekuudel selleks sobilik.

Aeg lahkumiseks saabus liiga kiiresti. Hommikueine oli kell seitse söödud, sest Ambrose oli otsustanud varakult teekonda alustada. Ta pidi veetma öö Plymouthis ja sealt hommikuse tõusu ajal merele minema. Kaubalaev pidi ta Marseille’sse viima ja sealt tahtis ta Itaaliasse edasi minna. Ta nautis pikka merereisi. Oli märg-rõske hommik. Wellington tõi sõiduki ukse ette ja varsti oli see pakkidega kuhjatud. Hobused olid rahutud ja tahtsid kiiremini liikuma hakata. Ambrose pöördus minu poole ja pani käe mulle õlale. „Hoolitse siin kõikide asjade eest,” ütles ta, „ära valmista mulle pettumust.”

„See on löök allapoole vööd,” vastasin ma. „Ma pole siiani sulle kunagi pettumust valmistanud.”

„Sa oled noor,” märkis Ambrose, „ma panen üsna ränga koorma su õlgadele. Igatahes kõik, mis mul on, kuulub ka sulle, sa tead.”

Usun, et kui ma oleksin talle rohkem peale käinud, oleks ta mu enesega kaasa võtnud. Kuid ma ei öelnud midagi. Seecombe ja mina surusime ta sõidukisse koos vaipade ja jalutuskeppidega ning Ambrose naeratas meile sõiduki avatud aknast.

„Hästi, Wellington,” ütles ta, „hakkame liikuma!”

Ja nad kadusid alla piki vihmast märga sissesõiduteed.

Nädalad möödusid niisamuti, nagu need olid möödunud kahel eelnenud talvel. Ma igatsesin Ambrose’i järele nagu alati, kuid tegemist vajavaid asju oli palju ja see täitis mu aja. Kui ma seltsi soovisin, sõitsin külla oma ristiisale Nick Kendallile, kelle ainus tütar Louise oli minust paar aastat noorem ja mu lapsepõlve mängukaaslane. Ta oli ustav tütarlaps, mitte mingi eputis, ja küllalt ilus. Ambrose tavatses aeg-ajalt naljatledes öelda, et tütarlapsest saab ühel päeval minu naine, kuid ma tunnistan, et ei mõelnud Louise’ist kunagi sel kombel.

Oli juba novembri keskpaik, kui saabus esimene kiri Ambrose’ilt. Kirja tõi sama kaubalaev, mis oli ta Marseille’sse viinud. Reis oli olnud sündmustevaene, ilm ilus, välja arvatud väike kõigutamine Biskaia lahes. Ta tundis end hästi, oli heas tujus ja ootas eelseisvat reisi Itaaliasse. Ta ei usaldanud end juhuse hooleks, vaid oli üürinud endale hobused ja üürisõiduki ning kavatses sõita piki Itaalia rannikut ja siis pöörduda Firenze poole.

Wellington raputas uudiseid kuuldes pead ja arvas, et küllap juhtub seal mõni õnnetus. Ta oli kindlal seisukohal, et ükski prantslane ei oska sõidukit juhtida ja et kõik itaallased on röövlid. Ambrose elas sõidu siiski üle ja järgmine kiri saabus Firenzest. Ma hoidsin kõik Ambrose’i kirjad alles ja mu ees on nüüd terve hunnik tema kirju. Kui sageli ma lugesin neid järgmiste kuude jooksul! Lehed olid sõrmejälgedest määritud, kortsutatud ja kulunud, nagu aitaks mitmekordne lugemine rohkem järeldusi teha, kui kirjapandud sõnad ise väljendasid.

See oli üsna pea pärast Ambrose’i esimese kirja saabumist Firenzest, kus ta oli ilmselt jõulud veetnud, kui ta rääkis nõbu Rachelist.

„Sain tuttavaks ühe meie sugulasega,” kirjutas ta. „Sa oled kuulnud mind rääkivat Corynidest, kel oli eluase Tamaris. Nüüdseks on see müüdud ja võõrastes kätes. Too Coryn abiellus ühe Ashleyga kaks põlvkonda tagasi, nagu sa leiad meie sugupuuga tutvudes. Üks selle haru järeltulijatest sündis ja kasvas üles Itaalias varatu isa ja itaallannast ema lapsena ning abiellus üsna noorelt itaallasest härrasmehega nimega Sangalletti. Mees lahkus maisest elust duellil võideldes. Nagu ilmneb, jättis too härra oma naise maha võlakoormaga ja peale selle suure tühja villaga. Too contessa Sangalletti, või, kui tahad, mu nõbu Rachel, on mõistev naine, hea kaaslane, kes võttis endale kohustuse näidata mulle Firenze aedu, jätkates seda tegevust hiljem Roomas, sest viibime seal ühel ajal.”

Olin rõõmus, et Ambrose oli leidnud sõbra, kes jagas ta kirge aedade vastu. Teadmata midagi Firenze või Rooma seltskonnast, kartsin, et seal leidub vähe inglise tuttavaid. Nüüd selgus, et Itaalias on inimene, kelle perekond põlvnes samuti Cornwallist, nii et neil oli ühine päritolu.

Järgmine kiri koosnes peaaegu täielikult aedade nimistust, mis, kuigi mitte kõige ilusamad sellel aastaajal, näisid olevat avaldanud Ambrose’ile tugevat muljet. Samasugune vaimustus paistis haaravat ka meie tundmatut sugulast.

„Ma hakkan järjest enam pidama lugu oma nõbu Rachelist,” kirjutas Ambrose varakevadel, „ja tunnen kurbust, kui mõtlen, mida kõike on ta kannatama pidanud tolle Sangalletti pärast. Need itaallased on ebausaldusväärsed kaabakad, seda ei saa eitada. Naine on samasugune inglane nagu sina või mina nii olekult kui ka välimuselt, justkui oleks ta alles eile Tamaris elanud. Ta ei tüdine kuulamast, kui räägin meie kodust ja kõigest, millest tahan talle jutustada. Rachel on väga intelligentne ja, tänu jumalale, teab, millal suud pidada. Ei mingit lõputut lobisemist, mis on naistele nii omane. Ta leidis mulle Fiesoles suurepärased toad, mitte kaugel tema enese villast, ja kuna ilm muutub pehmemaks, veedan hulga aega tema juures, istudes terrassil või jalutades aedades, mis on kuulsad oma kujunduse poolest, samuti raidkujude poolest, millest mina väga vähe tean. Ma ei oska öelda, millest Rachel elab, aga olen aru saanud, et ta pidi palju väärtuslikku oma villast ära müüma, et abikaasa võlgu tasuda.”

Ma küsisin ristiisa Nick Kendallilt, kas ta mäletab Coryne. Ta mäletas, kuigi ei arvanud neist eriti midagi. „Oli üks suur hulk kasutuid inimesi, kui ma noor olin,” mainis ta. „Mängisid raha ja mõisa maha ning nüüd see Tamari maja ei kujuta endast midagi muud kui üht varisevat farmi. See hakkas kõdunema mõned aastad tagasi. Tolle naise isa pidi olema Alexander Coryn — ma arvan, see kadus Inglismaalt kuhugi. Ma ei tea, mis temaga tegelikult juhtus. Kas Ambrose mainib tolle daami vanust?”

„Ei,” vastasin ma, „ta kirjutab mulle, et preili oli väga noorelt abiellunud, kuid ei öelnud, kui vana ta praegu on. Ma oletan, et ta on keskealine.”

„Too naine pidi väga võluv näima, et härra Ashley teda märkas,” märkis Louise. „Ma pole iialgi kuulnud teda naisi imetlevat.”

„Selles peitubki arvatavasti saladuse võti,” arvasin mina, „see naine on ilmselt tavaline ja lihtne ning Ambrose ei tunne olevat vajaliku talle komplimente teha. Mul on selle üle hea meel.”

Mõned kirjad saabusid veel, lühikesed, ilma uudisteta Rachelist või Ambrose’ist enesest. Ta kirjutas, et saabus just lõunasöögilt nõbu Racheli juurest või oli teel sinna lõunale. Ambrose ütles, et Rachelil on Firenzes väga vähe sõpru, kes oleksid tõsiselt huvitatud tema asjaajamistest, et talle head nõu anda. Ambrose kiitis ennast, et tema tegi seda ja Rachel oli väga tänulik. Racheli mitmekülgsetest huvialadest hoolimata olevat ta kummaliselt üksildane. Tal ei olevat olnud midagi ühist tolle Sangallettiga ja naine oli Ambrose’ile tunnistanud, et on kogu elu inglise sõprade järele igatsenud. „Ma tunnen, et olen midagi saavutanud,” kirjutas Ambrose, „peale sadade uute istikute, mida enesega koju kaasa toon.”

Siis saabus kirjavahetuses teatud paus. Ambrose polnud maininud oma tagasipöördumise päeva, kuid see oli tavaliselt aprilli lõpus. Talv tundus meile pika ja jäise ning ebatavaliselt külmana. Mõned Ambrose’i noored kameeliad said karmil talvel kannatada ja ma lootsin, et ta ei naase liiga ruttu, et leida siin eest külma vihma ja tuult.

Varsti pärast lihavõtteid saabus temalt kiri:

Armas poiss! Sa imestad vist mu vaikimise üle. Tõsi on, ma mõtlesin, et ei pea Sulle kunagi niisugust kirja kirjutama. Sa oled alati mulle nii lähedane olnud, et arvatavasti oletasid, et midagi on teoksil, mis on olnud mul hinges viimastel nädalatel. „Teoksil” on vale sõna. Võib-olla peaksin ütlema — õnnelik hämming, millest saab tegelikkus. Olen teinud kiire otsuse. Nagu Sa tead, olen liialt harjumuste ori, et hetkega muuta oma elustiili. Kuid ma teadsin juba mõned nädalad tagasi, et teist võimalust ei ole. Leidsin midagi, mida ma pole kunagi varem leidnud, ega arvanud, et see on üldse olemas. Isegi nüüd ei suuda ma uskuda seda, mis juhtus. Mu mõtted on Sinu juurde pöördunud, enne pole olnud küllaldast rahu ja kindlustunnet, et sellest kirjutada. Sa pead teadma, et Su nõbu Rachel ja mina abiellusime kahe nädala eest. Veedame nüüd Napolis mesinädalaid ja kavatseme peagi Firenzesse tagasi pöörduda. Rohkem ma öelda ei oska. Me pole mingeid plaane teinud ja kummalgi meist pole praegusel ajal rohkem soove kui vaid elada tulevikule.

Ühel päeval, Philip, loodan, et ei lähe enam kaua, saad Sa Rachelit tundma. Ma võiksin Sulle saata omapoolse isikukirjelduse, kuid see poleks õige; ei saa rääkida tema headusest, ta tõelisest ja armastavast õrnusest. Need omadused näed Sa peagi ise ära. Miks ta valis kõikide meeste hulgast just minu, selle küünilise naistevihkaja — kui selline on olemas –, ma ei tea. Ta nokib mind selle pärast ja ma tunnistan lüüasaamist. Olla löödud kellegi poolt nagu Rachel on mõistusega võttes võit. Võin end nimetada võitjaks, mitte võidetuks, kui see poleks nii neetult upsakas seisukoht.

Teata uudisest kõigile, anna edasi mu head soovid, ka Racheli omad. Mu kallis poiss ja õpilane, tea, et see abielu, olles nii hiline, ei saa vähendada minu kiindumist Sinusse, pigem suurendab seda. Ja nüüd, mil mõtlen enesest kui kõige õnnelikumast mehest, kavatsen teha Sinu heaks rohkem, kui tegin enne, ja Rachel aitab mind selles. Kirjuta niipea, kui suudad, saada kirjas „tere tulemast” sõnum ka nõbu Rachelile.

Alati Sinu Ambrose

Kiri saabus umbes kell pool viis, kohe pärast lõunasööki. Õnneks olin üksi. Seecombe oli postikoti sisse toonud ja selle mulle jätnud. Panin kirja taskusse ja jalutasin üle põldude alla mere äärde. Seecombe’i vennapoeg, kellel oli rannal veskitalu, tervitas mind. Ta oli laotanud oma võrgud laiali kivimüürile õhtupäikesesse kuivama. Ma vaevalt vastasin talle, nii et ta võis mind kurdiks pidada. Ronisin üle kaljude, kitsale eenduvale kaljurahnule, mis sirutus väikesesse merelahte ja kus ma tavatsesin suvel ujumas käia. Ambrose ankurdas seal umbes viiekümne jardi kaugusel oma paadi ja ma ujusin tavaliselt temani.

Ma istusin maha ja võtnud taskust kirja, lugesin seda veel kord. Kui oleksin tundnud kas või hetkelist sümpaatiat, rõõmu, ühtainsat soojuskiirt nende kahe vastu, kes jagasid koos õnne Napolis, oleks see mu südametunnistust kergendanud. Tundes enese pärast häbi ja olles kibedalt vihane oma isekuse tõttu, ei suutnud ma oma südames äratada ühtki tunnet. Ma istusin seal — tumm ja vilets, vahtides rahulikku madalat merd. Olin just kahekümne kolmeseks saanud ja tundsin end sama üksiku ja mahajäetuna, nagu olin tundnud aastate eest, istudes pingil neljandas klassis Harrow’s, kus keegi minuga ei sõbrustanud ja midagi head mind ees ei oodanud, ainult võõras maailm täis uusi katsumusi, mida ma veel ei tundnud.

Rohkem infot raamatu kohta leiad Pegasuse kodulehelt!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare