Sasha kuulis, et tagant läheneb võrr. Pead pööramata aimas ta kõlast ja veel mingist seletamatust sisetundest, kelle oma. Tüdruk tõmbus teeveerde. Kruus oli seal kinni sõitmata ja paks, ratas hakkas vänderdama. Ta kuulis, kuidas teine aeglustas. Kõrvale vaatamata proovis Sasha endist tempot kätte saada ning see õnnestus. Tüdruk tundis, kuidas ta süda lööb, ning peas vasardas küsimus, mida teisele vastata, kui too juttu peaks alustama. Õnneks poiss seda ei teinud, isegi ei tervitanud. Lühikest aega sõitsid nad kõrvuti, siis hakkas ratta ja mööduva võrri vahe aegamisi suurenema. Kui see oli kasvanud juba neljakümne meetrini, võttis Oskar hoo uuesti üles ja kadus kurvi taha. Sasha mõistis, et teine oli aeglustades vältinud tema tolmuseks tegemist. Tüdruk proovis ette kujutada, et tema asemel oleks olnud tige, pisut kohtlane mutt, kes kooliaeda korras hoidis, laste peale alatasa räuskas ja sageli sama teed väntas – kas ka siis oleks Oskar hoo maha võtnud? Oli ta lihtsalt viisakas?

Bussipeatuses ei istunud täna kedagi. See pakkus kergendust, sest enamasti jõlkus seal sama kamp, keda Sasha oli kartnud Oskari hoovil kohata. Nagu ta oletas, viibiski enamik kohalikest lastest staadionil. Lõhutud rularambi serval istusid poisid, kes palli ei mänginud. Tüdrukud hoidusid heki äärde pinkidele. Sasha liitus algul nendega, kuid kutsuti peagi mängu.

Ta mängis hästi, vastased ei osanud ta liikumist ette aimata. Sasha tundis endal Oskari pilku. Tal oli sellest hea tunne, aga natuke kohmetuks tegi ka. Sasha võttis julguse kokku ning vaatas vastu. See, nelja südamelöögi jagu väldanud pilgu­vahetus sündis vea hinnaga. Eksimuse järel veel kord Oskari poole vilksates märkas tüdruk, et teine muigab pilkavalt, aga ka lohutavalt. Suujoon jäi samaks, kuid algul lõbustatult helkivasse pilku oli valgunud tiba hellust. Siis oli mäng läbi. Sasha lonkis tagasi pinkideni, aga istus teistest pisut eemale. Minuti pärast tõusis Oskar rambilt ning jalutas tüdrukute summa suunas. Lõkerdava pundiga kohakuti jõudes peatus ta korraks ning vahetas mõne lõõpiva sõna. Hetkel, mil poiss oli jälle hakanud tema poole tulema, langes Sasha ette ratta vari, mis oli madalas õhtupäikeses ebaloomulikult ovaalseks veninud. Järsus pidurdamises paiskus õhku punakat rajakatte killustikupuru.

„Sa ka siin!” heitis Rasmus rõõmsalt.

Sasha vaatas heitunult Oskari poole. Ikka veel muiates, aga endisest erinevalt, kuidagi vildakalt naeratades, pöördus too taas teiste tüdrukute poole. Sinna kogunes nüüd ka vanemaid poisse. Peagi eraldus väiksem seltskond ning Sasha kuulis võrre teispool hekki käivitatavat.

Hiljem ei tahtnud Sasha koos Rasmusega koduteele asuda.

„Ma lubasin isale koolimajast läbi käia,” luiskas ta.

Sõber paistis pettuvat: „Olks siis!”

Videvikuvaikuses koolimaja poole sõites proovis tüdruk tabada kaugemalt kostvaid hääli, kuid ei kuulnud loodetud põrinat. Sasha lukustas ratta eesukse kõrval seisva raami külge – ta peab nüüd selle homseni siia jätma, sest isaga lahe äärt pidi koju minnes on tülikas ratast põõsaste vahel käekõrval ajada.

Nüüd kostis koolimajast helisid, hoopis teistsuguseid kui loodetud mootorihääl, ent südant riivas see samamoodi.

Järgmisel päeval kripeldas tüdrukus tunne, et midagi on toimumas. See oli meeldiv ootusärevus, aimdus, et juhtub midagi ilusat. Tal oli hea meel, kui ema ta poodi saatis. Sasha läks jalgsi. Hoov alevi serval oli elutu, üksnes kanad kluksusid loiult pärastlõunases leitsakus sõstrapõõsaste alt varju otsides.

Õhtul, kui ema isal Tallinna bussil vastas käis, kuulis Sasha koju jõudnud vanematelt, et Oskar on surnud. Kogu asula rääkivat sellest, et Maavere veok ajas poisi tunni aja eest alla. Et too oli miskipärast liiga ootamatult aeglustanud, Maavere tahtis mööda sõita, ent siis oli poiss ette keeranud. Kooli aednik oli kõike sama hästi kui oma silmaga pealt näinud.

„Seda see nende koer seal külaservas keskpäeval nõnda hullult ulguski! Ma veel mõtlesin, et keset päeva nõnda, aga nad ju tunnevad ette… Kui ma ümber pöörasin, oli poiss maas, poolest kerest Väino ratta all! Verd oli ka nii palju!”

Seda vanemad muidugi Sashale ei rääkinud.

„Ehk oleks tast tõesti veel asjagi saanud, nagu sa ütlesid,” lausus ema vaid.