Suur Eesti armastuslugu: Betti Alveri elu oli purunenud. Peale mälestuste polnud jäänud midagi, mille nimel elada

 (4)
Suur Eesti armastuslugu: Betti Alveri elu oli purunenud. Peale mälestuste polnud jäänud midagi, mille nimel elada
Foto on illustreerivUnsplash.com

Abikaasad arendavad ja vormivad teineteist rohkem kui keegi teine, pannes üksteist püüdma sihte, neid tihti isegi sõnastamata. Vaid abikaasa suudab kodus luua piisava rahu või rahutuse, mis kannustab looma ja pürgima. Veebruaris ilmus Mart Laari sulest teos “Eesti suured armastuslood”. Täna avaldame kaante vahele jõudnud lugudest ühe, Heiti Talviku ja Betti Alveri oma.

Miks elu tähetund on kordumatu?
Miks tulukene tuisuööde kestel
ei kustunud, ei kustu inimestel?
Eks küsi endast parematelt.
Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt.
Kuid ära iial küsi kaduvikult
sa enam neid, kes läksid juhuslikult
kottpimedasse läbi leeteluha.
Oh usu, nendele on ükstapuha,
kas laevamees kord sõudis laternata
nad kaotsi meelega või kogemata.

Nii kirjutas Betti Alver oma esimeses, pika vaikimise järel Nõukogude ajal ilmunud luuleraamatus 1966. aastal, pidades kõigile arusaadavalt silmas Siberis vangistuses surnud abikaasat Heiti Talvikut. Talvik ja Alver on läbi aegade hiilgavaim luuletajatepaar Eestis.

Heiti Talvik sündis 1904. aastal Tartus tuntud arstiteadlase Siegfried Talviku kultuurihuvilises perekonnas. Juba tema vanemate abielu oli omas ajas mõnevõrra ebaharilik. Perekonnasõbra Aino Kallase meelest polnud ta teist sellist abielu näinud, mille mõlemad pooled teisele nii palju vabadust annavad, et siis pärast eksirännakuid teineteise rüppe naasta. Juhan Luiga aga arvanud, et tahab elada nii kaua, et näha, kes Talvikute lapsest võrsub — geenius või idioot.

Seotud lood:

Heiti Talvik katkestas 1921. aastal õpingud Treffneri gümnaasiumis ja läks põlevkivirajooni kaevuriks. 1926. aastal sai ta Pärnus kätte gümnaasiumidiplomi ja astus Tartu ülikooli filosoofiat õppima. Seal omandas ta kiiresti üsna metsiku boheemlase kuulsuse, kes üllatas aga oma eruditsiooni ja luulehuviga. Talviku luuletused olid tuntud juba enne, kui ta neid avaldama hakkas. Talvik ei hoolinud materiaalsetest väärtustest, vaid keskendus vaimsetele. Ta oli EÜS Veljesto aktiivne liige, sealt leidis ta endale head mõttekaaslased. Erinevalt mitmest vasakpoolsest haritlasest oli Talvik rõhutatult rahvusmeelne, õrritades sellega vanemaid literaate. Kui kätte jõudis sõjaväeteenistuse aeg, palus Talvik end teenima saata Kuperjanovi pataljoni. Tartu vasakpoolsed kohvikuharitlased vaatasid, suu ammuli, kui nägid Talvikut pataljoni läbimarsil musta surnupealuulipu all püüdlikult, ent täiesti vales taktis marssimas.

1906. aastal sündinud Betti (tegelikult Elisabeth) Alveri elu kulges sootuks teistsuguses keskkonnas. Ta sündis Jõgeval raudteetöölise, hilisema teemeistri perekonnas. Vanemad andsid talle kehvade olude kiuste hea hariduse. Betti lõpetas Tartus ENKSi tütarlastegümnaasiumi ja astus ülikooli. Esiteks asus ta viljelema proosat, 1930. aastate algul aga hakkas luuletama ja äratas sel alal kiiresti tähelepanu.

Oli kuidagi loomulik, et need kaks puhast vaimuinimest teineteist leidsid. Heiti jõi elu suurte sõõmudega. 1934. aastal ilmus tema esimene luulekogu, mis võeti sedavõrd tormiliselt vastu, et Talvik sai kohe kirjanike liidu liikmeks. Betti Alveri esimene luulekogu ilmus 1936. aastal ja selleks ajaks oli temagi kirjanike liidu liige. 1937. aastal lasid Talvikud oma abielu registreerida.

Betti käis tihedalt läbi Heiti sõpruskonnaga, sealhulgas Veljestoga, kuigi ise ta selle liige ei olnud. Sõpruskonnast kasvas välja Arbujate luulerühmitus, mis kuulutas otse trotslikult vaimsete väärtuste ülimust materiaalsete ees. Teised tuntumad arbujad olid Kersti Merilaas, August Sang ja Bernhard Kangro, nime andis rühmitusele kirjanduskriitik Ants Oras. Teatavas mõttes kujunes Arbujate taotluste kokkuvõtteks Heiti Talviku 1937. aastal ilmunud luulekogu „Kohtupäev”, kus Talvik kuulutas, et „meie kohus on püsida tüüril kõigi lootuste avariiski, meelt heita ning elada siiski”. Kui luuletaja Johannes Vares-Barbarus kinkis Heiti Talvikule oma värske luulekogu pühendusega „mõttekaaslasele”, andis Talvik selle talle tagasi, vabandades, et tema pole Vares-Barbaruse mõttekaaslane.

Loe veel

Teise maailmasõja algus ja Eesti riigi häving vapustasid Heiti Talvikut. Ta ei varjanud vastumeelsust uute võimukandjate suhtes. Saksa okupatsiooni ajal ühines Heiti Talvik vastupanuliikumisega, mis seadis eesmärgiks Eesti iseseisvuse taastamise. Punaarmee uue sissetungi eel pidas Talvik vajalikuks, relv käes, sellele vastu astuda. Sakslaste poolt 1944. aasta veebruaris välja kuulutatud mobilisatsiooniga tahtis Heiti Talvik rindele minna ning sõbrad pidid vaeva nägema, et leida arsti, kes Eesti luule lootuse arstlikus komisjonis välja praagiks. Kui seda tehti, sai Heiti vihaseks ja hakkas valjuhäälselt nõudma, et teda rindele saadetaks. Selle peale hakkasid ka sakslastest komisjoni liikmed arvama, et mees on ikka päris hull, ja viskasid ta välja.

Kui Punaarmee 1944. aastal uuesti Eestisse tungis, pagesid mitmed Alveri ja Talviku tuttavad maalt. Talvikud elasid rinde ülemineku üle maal Pühastes ja pöördusid siis purustatud Tartusse tagasi. Nende kodu oli rüüstatud, kuid Talvikud ei lasknud end sellest häirida. Raamatukastist sai söögilaud, riidekapp lükati külili ja kaeti riidega — sellest sai kummut. Läbiotsimisel imestas julgeolekumees, kui uskumatult vaeselt nad elavad, ise veel kirjanikud. Talvikudki olid mõtelnud, et kas ei peaks koos teistega põgenema, kuid Talviku trots jäi peale — keegi ei saa teda sundida kodumaalt põgenema. Aastaid hiljem ei teadnud Betti Alver enam päris täpselt, kas see oli ikka õige otsus. 1945. aastal Heiti Talvik arreteeriti nii nagu suur hulk teisi veljestolasi, süüdistatuna osalemises rahvuslikus vastupanuliikumises Saksa okupatsiooni ajal. Talviku ausus lõi ülekuulajad pahviks. Ta oli valmis lahkelt tunnistama, et ei salli Nõukogude võimu ja juhib salajast vastupanuorganisatsiooni. Ainult et selle liikmetest mäletas Talvik ainult neid, kes olid välismaale põgenenud või juba surnud. Ülekuulamiselt kongi tagasi tulles olevat Heiti Talvik rõõmustanud, et on terve elu igatsenud põrandaalust organisatsiooni juhtida, ning nüüd öeldi, et teebki seda. Tänu näilikule hullusele pääses Talvik suhteliselt väikese karistusega, kuid katsumused olid teda sedavõrd vintsutanud, et ta suri 1947. aastal Siberis.

Betti elu oli purunenud. Peale mälestuste polnud jäänud midagi, mille nimel elada. Luuletada ta ei suutnud, küll aga tõlkida. Ta elas suviti edasi Pühastes, Tartus aga sisuliselt keldris, endises pesuköögis. Sealt tõi ta nii otseses kui ka kaudses mõttes välja temast aastaid noorem kirjandusteadlane Mart Lepik, kellega sõlmiti ametlik abielu 1956. aastal. Alver ise on seda nimetanud fiktiivseks abieluks, mis aitas tal keldrist Tähtveresse endisesse Anna Haava majja kolida, kuid just Mart Lepik õhutas teda uuesti luuletama hakkama. Lepik oli Alverile peamiseks toeks, kui Arbujate pärand kodanlike natsionalistide jälitamise käigus hukka mõisteti ning Betti Alver 1950. aastal kirjanike liidust välja visati. Mart Lepik võttis avaldamisvõimalused kaotanud Betti tööle Kirjandusmuuseumi, kus see asus tõlkima saksakeelseid tekste, muu hulgas Kristjan Jaak Petersoni pärandit. See ei toonud küll suurt tulu, kuid võimaldas hinge sees hoida. 1956. aastal nõiajaht lõppes ja Betti Alveri liikmesus kirjanike liidus taastati. Sellesse suhtus Alver niisama irooniliselt kui sealt väljaviskamisse. 1966. aastal ilmus pika vaikimise järel luulekogu „Tähetund”, mis vanade luuletuste kõrval sisaldas ka uusi ning tõi Alverile üldise tunnustuse.

1971. aastal jäi Betti Alver jälle üksi — pika ja raske haiguse järel suri Mart Lepik. Luuletamist Betti Alver enam aga ei jätnud. Samal aastal ilmus temalt uus luulekogu „Eluhelbed”, siis valikkogu „Lendav linn”. Kui juba arvati, et nüüd on poetess vaikinud, avaldas ta oma kaheksakümnendaks sünnipäevaks üksnes uutest luuletustest koosneva „Korallid Emajões”. 1989. aastal Betti Alver suri. Sinimustvalge lehvis taas, muutuste tuuled olid tunda. Luuletus „Korallid Emajões” jäigi kokkuvõtteks Betti Alveri ja Heiti Talviku õnnest kunagises Tartus, saatusest ning trotsist aegade muutumise vastu.

Ikka meenuvad minutid,
millal
viras vikerkaar
üle vee.
Me seisime raudsel sillal.
Sinu ees oli
raudne tee.
Aeg raputas aardeid mu ette.
Sinu ees oli
raudne tee.
Raudsillal
viskasin vette
ma punakorallidest
kee.

Kõik mu aegade aarded on hallid.
Jumet
pole ka jumalatõel.
Veepõhjast
vaid punakorallid
vahel viravad
Emajõel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare