Suur Eesti armastuslugu: Mari Möldre ja Ruut Tarmo mõisteti süüdistatuna “nõukogude tegelikkuse laimamises” kümneks aastaks vanglasse

 (2)
Suur Eesti armastuslugu: Mari Möldre ja Ruut Tarmo mõisteti süüdistatuna “nõukogude tegelikkuse laimamises” kümneks aastaks vanglasse
Foto on illustreerivUnsplash.com

Abikaasad arendavad ja vormivad teineteist rohkem kui keegi teine, pannes üksteist püüdma sihte, neid tihti isegi sõnastamata. Vaid abikaasa suudab kodus luua piisava rahu või rahutuse, mis kannustab looma ja pürgima. Veebruaris ilmus Mart Laari sulest teos “Eesti suured armastuslood”. Täna avaldame kaante vahele jõudnud lugudest ühe, Mari Möldre ja Ruut Tarmo oma.

„Ruut, mu Ruut! Pühendan selle raamatu Sinule — nii hea või halb, kui ta on. Olen tänulik, et mul on nii palju mälestusi meie elust, kus vahel tuli käia ka rasket rada. On hea seegi, et Sinul ei tulnud mind taga leinata, vaid et see koorem jäi minu kanda. Minul pole enam olevikku ega tulevikku. On vaid minevik, mida meenutada. Sellest ammutan jõudu, kuni mulle elupäevi on antud.” Nii alustas näitleja Mari Möldre oma mehele Ruut Tarmole pühendatud mälestuste­raamatut. Toodud tsitaat iseloomustab selle Eesti teatriloo särava paari pikka aega kestnud kooselu parimal kombel.

Mari Möldre kodanikunimi oli kuni 1910. aastani Elviine Annuk. Abielust Hartius Mölleriga sai ta perekonnanime Möller ja kuna mängis Vanemuise teatris A. Schnitzleri „Armumängus” Mizzi rolli, tunti teda Mizzi Mölleri hüüdnime all. Ta oli sündinud 1890. aastal Tartumaal Saadjärvel. Näitlejateed alustas Narvas Võitleja seltsis, oma esimese edu saavutas Karl Menningu Vanemuises ning seejärel töötas Tallinna Draamateatris. Oma tulevasest abikaasast aastaid noorem Ruut Tarmo (kodanikunimega Harald Rudolf Klein) sündis 1896. aastal Tartus, alustas teatritegevust Vanemuises, kust jõudis samuti Tallinna Draamateatri lavale. 1922. aastal avastas selleks ajaks primadonna seisusesse tõusnud Mari Möldre Pariisist tagasi pöördudes väikest kasvu, kuid elegantse ja tugeva häälega noormehe, kellesse juba mitu näitlejannahakatist armunud olid. Möldre on hiljem meenutanud, et ta kandis esimesel kohtumisel uhket Pariisist toodud kübarat, millega kavatses kõik mehed pahviks lüüa, ja et ta — puhtalt teistele kiusu tegemiseks — lasi Ruut Tarmol end koju saata. Tookord ei arenenud sellest siiski pikemat tutvust. Kui Möldre aga avastas ühe ringreisi ajal sama noormehe Vändras jõe kaldal vargsi nutmas, hakkas tal temast kahju. Möldre keetis talle kalasuppi ja peitis toidukausi vaikselt mehe padja alla. Armastus käis sel korral niisiis kõhu kaudu, Möldre ja Tarmo hakkasid tihedamalt suhtlema. 1925. aastal pandi leivad ühte kappi ja järgnes 42 aastat kestnud kooselu. Abielupaar jõudis elada mitmes korteris, linnaelule oli vahelduseks suvitamine Pühajärvel, mis mõlemale suurt rahuldust pakkus.

Seotud lood:

Teatriinimeste abielu polnud kerge. Kummalgi neist olid oma sõbrad ja tööd, mis tihtipeale kodust eemale viisid. Ega Ruut ka heast seltskonnast ja napsist ära ütelnud. Oma „memme” kartis ta aga kõvasti. Kui sõpradega pikemaks istumiseks kippus minema, jõudis ta kümneid kordi koju helistada, et teatada „hakkan kohe tulema”. Möldre sõnul jäi Ruut elu lõpuni suureks lapseks, kes üritas ikka oma kaasat millegagi üllatada. Kord koju tulles avastas Möldre mehe vaikselt riidekapis istumas. Ruut oli lootnud naist ehmatada ja oli väga kurb, et see tal korda ei läinud. Nii võis Möldre ja Ruudu kooselu vahel üsna tormiline olla. Ruut armastas kritiseerida kaasa toidutegemisoskust ja seda ei võinud Möldre sallida. Kord ringreisi ajal, kui Ruut naise keedetud supi kallal virises, väites, et „naised nüüd mõned kokad on”, võttis Möldre supitirina ja kallutas selle sisu sõna lausumata aknast välja. Ringreiside ajal polnud naisnäitlejad rahul ka sellega, et mehed etenduste järel kohalike austajannadega kõrtsi istuma jäid. Kui korra Võru Kandles antud etenduse järel mehed jälle einelauda kadusid ning sealt peagi ka naishääli kostma hakkas, leidis Möldre, et nüüd aitab. Koos sõbrannadega löödi end üles ja mindi samasse kõrtsi. Meestest välja tegemata istuti lauda, telliti kohvi ja benediktiini. Näitlejannad äratasid kõrtsis kiirelt tähelepanu, peagi ilmus nende lauda mitu austajat ning seejärel istus seal juba suurem seltskond kui meeste ümber. Mehed läksid sellest silma­nähtavalt närvi­liseks ja saatsid naiste lauda sõna, et need nende juurde istuksid. Naised ei teinud kuulmagi. Nende lauas läks pidu järjest lärma­kamaks, meeste lauas suri see aga päris välja, kuni mehed üksi nukralt kodu poole lonkisid ja naisi ootama jäid.

Loe veel

Vahest just tänu seda laadi improvisatsioonidele püsis armastus Mari ja Ruudu vahel elava ja ehtsana, pidades vastu kõigile katsumustele. Kuigi Mari Möldre saavutas teatrilaval edu paljudes rollides, sai ta rahvale kõige armsamaks Joosep Tootsina, kelle vested rahva seas kulutulena levisid. Ruut Tarmo oli naise edu üle rõõmus, kuid omad probleemid olid temalgi. Ta ütles: „Kunstiliselt võiks seda nimetada ehk naisnäitleja meisterlikkuse tippsaavutuseks, aga pole kuigi veetlev mõelda, et see poiss just minu naine on.” Erilise tähenduse omandasid Joosep Tootsi vested Eesti okupatsioonide aegu. 1942. aastal saadeti Möldre rindetrupi koosseisus esinema väljaõppelaagris olevale Eesti Leegionile. Tulemuseks oli kodumaal laia vastukaja leidnud esinemine, kus Toots ironiseeris Eestis kehtestatud „uue korra” üle ja kritiseeris üsna teravalt ka laagris valitsevat olukorda. Kuigi mitmele ülemusele Möldre naljad ei meeldinud, saavutas ta leegionäride seas sellise populaarsuse, et midagi hullemat Möldrega ei juhtunud. Kõige tuntumaks vesteks Saksa okupatsiooni ajal sai Eesti Omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe pihta suunatud nali, kus Toots läheb mööda täiesti paljaks pügatud lambast ja küsib: „Kes sind vaesekest nii ära pügas?” Lammas vaatab Tootsile kurvalt otsa ja vastab: „Mää! Mää!” Selle nalja peale kutsuti Möldre välja Saksa julgeolekuteenistusse, kuid tänu seal töötavatele eestlastele õnnestus tal ka seekord vaid hoiatusega pääseda.

Sootuks karmimalt suhtus Möldre naljadesse 1944. aastal Eesti uuesti hõivanud Nõukogude okupatsioonivõim. Kui Toots asus selle üle nalja viskama, leidus kiiresti ka neid, kes pidasid vajalikuks Tootsi esinemistest Nõukogude julgeolekuorganeid informeerida. Tallinna viinatehase partorg Johannes Palm saatis juba 1945. aastal Möldre esinemise järel julgeolekusse ettekande, kus muu hulgas öeldakse: „Ülal mainitud esinemine minule kui Nõukogude Liidu kodanikule ja patrioodile mõjus halvavalt-rusuvalt, samuti minu naisele.” Tamm lisas, et Möldre etteaste tulemusel ei saanud ta pikka aega töötajate seas poliitilist selgitustööd teha. Samalaadseid kaebusi leidub Möldre kriminaaltoimikus teisigi. 1946. aastal oli asi arenenud niikaugele, et Joosep Tootsi personaalküsimus võeti arutluse alla kommunistliku partei büroos. Kuna ei Joosep Toots ega Mari Möldre polnud parteilased, sai nende eest pähe Möldre lavale lasknud Johannes Semper, kes arutelu lõpuks olevat lakooniliselt teatanud: „Möldre enam ei esine.” Nikolai Karotamm nõudis, et Möldre juurde tuleks kinnitada kommunist, kes teda kontrolliks, Nikolai Puusepp teatas aga, et Möldre tuleb välja kutsuda ja talle teatada, et „ei tohi nõukogude võimu välja naerda”. Nii läkski, Möldret hoiatati, Joosep Tootsi esinemistele tehti lõpp ja edaspidi võis Möldret näha vaid maalavadel.

Mari Möldre ja Ruut Tarmo hoiakuid see aga muutnud. Kaebused nende kohta jätkusid ning toimikusse lisandusid aina uued leheküljed. Eriti agaralt kaebas Ruut Tarmo peale Draamateatri partorg Rudolf Sarap, kelle suhtes Ruut Tarmo avalikult oma põlastust välja näitas. Ruut Tarmo olla rääkinud halvustavalt parteilastest, kriti­seerinud küüditamist ja kui partorg talle ringreisil napsitamise pärast hoiatust üritas anda, teatas Ruut, et ta „jõi kodanlisel ajal, jõi okupatsiooni ajal ning joob ka nõukogude ajal.” 1951. aastaks oli Möldre ja Tarmo kohta kokku kogutud piisavalt kompromiteerivat materjali ning kuna EKP pleenumil oli alustatud kultuuritegelaste represseerimist, langes lõks kinni. Ametlikuks ettekäändeks said „sanktsioneerimata tekstiga” esinemised Hagudis ja Kilingi-Nõmmel. 21. novembril 1951. aastal Mari Möldre ja Ruut Tarmo arreteeriti, varasematele süüdistustele lisandus veel üks: nõukogudevastase kirjanduse hoidmine. Julgeoleku arvates kuulusid selle hulka näiteks kõik iseseisvuse ajal välja antud August Gailiti, August Mälgu ja teiste Eestist põgenenud kirjanike teosed. Tunnistusi püüti välja pressida ka Möldre ja Tarmo kolleegidelt. Näiteks Endel Pärn suutis pea kogu ülekuulamise ajal julgeolekule vajalikest ütlustest hoiduda, kuid lõpuks suruti temagi vastu seina ning süüdistusse ilmusid read, mille kohaselt Mari Möldre ja Ruut Tarmo on „endised inimesed, kes irvitavad nõukogude võimu üle”. Endel Pärna kohtusse toimetada julgeolekul küll ei õnnestunud. See ei muutnud aga midagi. Tunnistajaid jätkus ja „nõukogude tegelikkuse laimamises” süüdistatuna mõisteti Mari Möldre ja Ruut Tarmo kümneks aastaks vanglasse, millele pidi lisanduma kolm aastat asumist. Mari Möldre kandis oma karistust Valga naistevanglas ja Ruut Vasalemmas. Katsumustele vaatamata säilitasid mõlemad meelekindluse. Ruut kirjutas vanglast tütrele: „Õiglus ja inimarmastus elavad igavesti ja tõeline inimene jääb endale truuks.” Kui Ruut pidi töötama kivimurrus, siis Möldre elu oli mõnevõrra kergem. Talle anti juhendada vangla näitering, kellega Möldre tõi lavale kuulsa jandi „Vigased pruudid”. Selle näidendiga saadeti Möldre esinema ka mehe vangilaagrisse. Kuigi ametlikult oli kokkusaamine keelatud, õnnestus neil ometi kohtuda ja kinke vahetada. Ruut kinkis kaasale pool pätsi peenleiba, mis oli seest tühjaks õõnestatud ning ühele metsavennale kodust saadetud meega täidetud. Möldre oli Ruudule aga mitmevärvilise mütsi kudunud ja pirukaid valmistanud. Rääkimisest ei tulnud siiski suuremat välja: mõlemal nööris kurku ja oli tegemist, et mitte nutma puhkeda.

Stalini surma järel õnnestus Möldrel 1954. aastal vanglast vabaneda ning tema innuka asjaajamise tulemusel vabastati mõne aja pärast ka Ruut Tarmo. Tööd polnud neil esialgu lihtne leida, kuid peagi olid olud sedavõrd vabamad, et mõlemad võisid lavale tagasi pöörduda. Kui Möldre säras Smuuli „Polkovniku lesena”, siis Ruut Tarmo jäädvustas end teatriajalukku Oru Pearuna Tammsaare „Tões ja õiguses”. Kauaks polnud ühist õnne neile aga enam antud. 1967. aasta jaanuaris lahkus lühikese ägeda haiguse järel siit ilmast Ruut Tarmo, kes oli juba eelmisel aastal tundnud, et algav aasta jääb talle viimaseks. 1971. aastal andis Mari Möldre välja kauni mehele pühendatud mälestusteraamatu, mille avasõnadega algas ka käesolev lugu. Pikalt Mari Möldre üksi ei jäänud, ta järgnes oma mehele igaviku teedele 1974. aastal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare