"Ta tahaks nii väga ümber pöörata ja Katile järele joosta, näha tema nägu ja hoida tema pikka tantsijakeha tugevalt enda vastas."
On turupäev. Letiomanikud ja muud turukaupmehed on hõivatud oma kauba väljapanemisega, varikatused ja puldankatted laperdavad ja lehvivad soojas tuules; kena tütarlaps lükkab kärutäit vaasidesse ja kannudesse pandud värskeid lilli oma kohale turu serval, ühe samba kõrval. Üle tee mängib tänavamuusik akustilist kitarri. Lettide vahel ringi uidates ja peatudes, et kaupa vaadata ja juttu ajada, kuulab Kat Ladina-Ameerika muusikat ja tunneb soovi tantsida. Kohalik rahvas ja puhkajad täidavad väljaku sagina ja lärmiga ning ta hingab sisse vanade raamatute, India puuvillriide, lillede ja juustu lõhna.
Laisalt pilku üle peatänava libistades silmab ta neid: seal seisavad Jerry ja Sandra. Jerry vaatab alla naise poole, kes midagi kiiresti räägib; ta näeb oma suveriietes kena välja, puhkeb naerma ja haarab Jerry käsivarrest, justkui võiks suurest rõõmust ümber kukkuda. Mees ei tee katsetki naise kätt eemaldada ning Kat jälgib neid, püüdes aru saada, mida ta tunneb: armukadedust, ärritust või lõbusust? Kummalisel kombel tunneb ta teatavat ärevust. Ta on elus nii mõnegi Sandraga kokku puutunud; need on passiiv-agressiivsed naised, kes kurnavad oma ohvreid raugematu hea tuju, otsusekindluse, vaikse kriitika ja veendumusega, et nemad teavad kõike kõige paremini. Jerryst pole talle vastast.
Kat peab aru, kas ta peaks minema ja oma osa nõudma: üle tee astuma ja mehe teise käe haarama, teda suudlema. Ta suudab ette kujutada tulevikku Jerryga, nende ühist elu, isegi kui ta Londonisse läheb. Mees tundis end tema tuttavatega Bristolis vabalt – tema näitekunstitaust tuli talle lavainimestega suhtlemisel kasuks. Kat kujutleb, kuidas Jerry tal Londonis külas käib ja temaga koos aega veedab. Ja Kat tahab kindlasti käia siin oma peret vaatamas ja Jerryga kohtumas. See võib töötada, ta on selles kindel. Jerry tooks tema ellu teatavat püsivust ja rahu, mida naine hindab.
Samal ajal kui ta mõtleb, mida teha, tekib kõnnitee ääres väike melu. Üks puhkajatepaar paneb oma poekotid maha, kõnnib tänavale ja esitab kitarrimänguga täielikus sünkroonis ühe Argentina tango. Korraks näeb Kat, kuidas Sandra Jerryst veel tugevamalt kinni haarab, ilme üsna rabatud ja suu justkui kerges halvakspanus üllatunud „oo-ks” torutatud, siis aga pöördub Kati tähelepanu täielikult tantsule. Lühikestes pükstes ja sandaalides paar peaks mõjuma kohatuna, aga ei mõju. Nad liiguvad ilusalt sünkroonis ja tabavad muusika rütmi; selles on väärikust, isegi kirge ja dramaatikat. Keegi neid eriti tähele ei pane; üks auto möödub neist ettevaatliku kaarega, rahvas kulgeb edasi-tagasi. Kui muusika lõpeb, astub paarike lihtsalt kõnniteele tagasi, korjab oma kotid üles ja kaob rahvamassi.
Kat astub ettepoole ja hakkab plaksutama, teised tulevad temaga kaasa ja kitarrist naeratab rõõmsalt. Nüüd on Jerry teda märganud. Ta näib kohmetu, nagu oleks teolt tabatud, kuid temagi plaksutab, nii et Sandra käsi on nüüd eemale lükatud. Kat naerab ja lehvitab talle, andes märku, et on etendust nautinud, ning mehe ähmis näole venib lai naeratus. Kati süda teeb väikese jõnksu: kui armas Jerry talle on! Endiselt naeratades ületab ta tänava.
„Kas polnud mitte imeline!?” hüüab ta, kaasates ka Sandra oma rõõmu sisse. „Ma ei uskunud oma silmi! Selline asi võib juhtuda ainult Totnesis! Ja keegi ei pilgutanud silmagi, eks ole?!”
Sandra vaatab teda äraolevalt: lõug sisse tõmmatud, silmad pilukil.
„Üsna ohtlik,” ütleb ta hukkamõistvalt, „on niimoodi keset teed tantsida. Ei näita lastele just head eeskuju.”
Kat vaatab teda lõbustatud üllatusega, mõeldes, kas naine räägib ikka tõsiselt. „Minu meelest see just kõige anarhistlikum ei olnud.”
Sandra vaatab abiotsivalt Jerry poole. „Sina oled õpetaja,” ütleb naine reipalt. „Mida sina arvad?”
Kat püüab Jerry pilku. Teda ajab naerma, kuid ta näeb, et Jerry on hämmelduses, kistud korraga kahte eri suunda, ning Kat tunneb kurbust, ärritust ja kaastunnet üheaegselt. Ta puudutab kergelt Jerry kätt ja pöördub minekule.
„Hiljem näeme, Jerry!” hõikab ta üle õla. „Ja pea meeles, ei mingit tänaval tantsimist!”
*
Jerry vaatab, kuidas Kat eemaldub. Ta tahaks naisele järele joosta, olukorda selgitada ning talle teada anda, mida ta tunneb – seda, kui raske on tal hoida tasakaalu Kati ja Sandra vahel. Kuid teda hoiab tagasi mingi sügav, neljakümne abieluaasta jooksul sissejuurdunud soov alati rahu hoida; see ei lase tal oma kombeka kasvatuse raamidest välja astuda.
„Kui kummaline lause!” Sandra vaatab Katile järele, näol hämmastunud ilme. „Küll on ikka veider naine. Ja kas sa siis kavatsed,” küsib ta peaaegu nagu muuseas, „temaga hiljem kokku saada?”
„Jah,” vastab mees abitult, siunates iseennast, et ta ei julge käskida Sandral oma asjadega tegeleda. „Tegelikult… jah, kavatsen küll. Ja mis siis sinu plaanid nüüd on?”
Jerrry näeb, et naine ei suuda otsustada: ta ei tea, kas küsida veel Kati kohta või kasutada võimalust temaga midagi koos ette võtta.
„Noh, ma arvan, et on aeg kohvi juua.”
Ta naeratab mehele kelmikalt ja nii lootusrikkalt, et Jerryl ei ole südant seda pakkumist tagasi lükata – ja talle kuluks endalegi pisut värskendust ära.
„Võib-olla küll,” ütleb ta. „Kas istume väljas päikese käes?”
„Oi, parem mitte!” vastab Sandra kiirelt. „Siin läheb nii kuumaks ja mulle ei meeldi päikeselõõsas istuda. Ma olen ju nii heleda nahaga. Erinevalt sinu vene sõbrast,” lisab ta.
Jerry hakkab juba ütlema, et Kat ei ole venelane, kuid loobub siis. See viiks nad lihtsalt sügavamale rappa. Nad astuvad mööda rahvarohket kõnniteed, kord tihedalt kokku surutud, kord teineteisest eemal, ning ta mõtleb Katist ja sellest, kuidas ta meest vaatas, silmad täis lusti, kutsudes teda naljast aru saama. Ta tahaks nii väga ümber pöörata ja Katile järele joosta, näha tema nägu ja hoida tema pikka tantsijakeha tugevalt enda vastas.
„Siin on hea küll, Jeremy,” ütleb Sandra, astub varjulisse jahedusse ja sätib end ühe laua äärde istuma. „Palju parem kui väljas päikese käes. Mida me võtame?”
