"Ta tegi üheselt selgeks, et me kohtume siis, kui tema otsustab. Tuleb ja otsib mu üles, kui mind tahab."


"Ta tegi üheselt selgeks, et me kohtume siis, kui tema otsustab. Tuleb ja otsib mu üles, kui mind tahab."
Foto: Sara Rolin/Unsplash

Katkend Ann Cleevesi raamatust "Sinine välk".

Hugh Shaw ootas väljas ja tegi suitsu. Ta pidi nägema, kuidas Sarah Fowler rahvamajast lahkus, ent kuigi ta teadis, et järgmine käsiteldav on tema, ootas ta, kuni teda kutsutakse. Perez nägi teda läbi avatud ukse ja tundis korraga kärsitust. Kas noormehe loidus, see, kuidas ta seinale nõjatudes oma sigaretti lõpetas, ehkki teadis, et uurija teda ootab, oli katse midagi öelda? Või oli selline poos saanud nii harjumuspäraseks, et ta ei saanud selle vastu midagi parata? Perez ei talunud enam mõtet, et peab siin istudes hakkama vastuseid välja pinnima sellelt ülbelt noorukilt, kes käitus nii, nagu kuuluks kogu saar talle. Ta haaras mantli ja seljakoti ning läks välja.

„Tulge. Näidake mulle seda haruldast luike. Rääkida võime tee peal.”

Juba kõndimise füüsiline tegevus tegi Perezi enesetunde paremaks. Pärast vihma olid looduse värvid – rohi, mudane rabavesi ja kiviaedadel kasvav samblik – väga teravad ja eredad. Ta juhatas Hugh’ teelt ära ja võttis suuna maandumisrajale. Ta ei tahtnud kohtuda ühegi vaatlusjaama inimesega ja soovis ühtlasi tõestada, et see on tema saar. Isegi kui Hugh elu lõpuni igal sügisel siia tuleks, ei mõistaks ta seda sama hästi kui Perez. Hugh’d ei ajanud ebatavaline küsitlustehnika põrmugi segadusse. Üle künkaharja põhja poole kõndides näis ta end täiesti vabalt tundvat ja kui nad üle kanarbikunõmme läksid, pidas Pereziga sammu.

Seotud lood:

„Kas te magasite Angela Moore’iga?”

Jällegi – võib-olla oli ta lootnud poissi rabada, teda sellest enese­kindluse kookonist välja raputada, mis Perezit nii kangesti segas. Kuid see ei toiminud.

„Noh, kuigi palju me just ei maganud.” Hugh peatus ja vaatas üle saare avanevat vaadet. Näha olid kõik talud, otsekui lapse joonistusel. Õhk oli nii selge, et see moonutas perspektiivi. Kõik näis olevat ühetasane ja väga lähedal. Hugh võttis uue suitsu, mis oli ainus märk, et ta võib-olla närveerib. „Kuidas te teadsite?”

„Keegi ütles mulle, et Angelale meeldisid kenad poisid.”

„Ta valis mu välja kohe esimesel õhtul, kui ma siia saabusin.” Hugh’ näol oli lai ja aval naeratus, kuid isegi rääkides peitus sõnade taga nagu mingi vari. See tekitas Perezis tunde, et ta ei võta midagi tõsiselt. „Istusin viimasena puhketoas. Olin õhtu otsa joonud. Ma olin tahtnud Fairi vaatlusjaama tulla sellest päevast saadik, kui ma sellest esmakordselt kuulsin; nii äge oli siis lõpuks siin olla. Oli tahtmine tähistada. Ja siis tuli Angela oma ruumidest ning leidis mu sealt. „Las ma teen teile saarel ühe tuuri.” Öö oli selge ja vaikne, napilt enne läänetuulte algust. Esiklaasil oli jääd. Ilmselt ebatavaliselt varasel aastaajal. Ta viis mu läänekaljudele ja näitas kauguses paistvaid Foula1 tulesid.”

„Kas te seksisite?”

„Tol öösel kaks korda. Ühe korra maandumisrajale pargitud Land Roveri tagaistmel ja teist korda ühes Põhjamajaka tühjas toas, kui tagasi tulime. Kell oli kolm hommikul, kui ta minu juurest lahkus.” Hugh pidas vahet ja lisas imetlevalt: „Koidikul oli ta üleval, et püünistele tiir peale teha.”

„Ja järgmised korrad?”

„Mitte igal öösel. Ta tegi üheselt selgeks, et me kohtume siis, kui tema otsustab. Tuleb ja otsib mu üles, kui mind tahab.” Hugh kõneles seda ilma tajutava pahakspanuta. Ta ei olnud selline nagu Perez oma esimese kallimaga; näis, et Hugh’l puudub huvi püsisuhte vastu. Naeratus jäi samaks.

Nad olid jõudnud künkaharjale, kust avanes vaade põhja. Siit vaadates oli ainus asustuse märk tuletorn ja seegi jäi peaaegu seljandiku varju; näha oli vaid tornitipp ja reflektor. Perez mäletas veel aegu, kui majakas oli mehitatud: abielupaar Glasgow’st oma väikese pojaga, kes tuli saare kooli, ja vanemmajakavaht, otsekohese ütlemisega endine meremees, ning nad kõik elasid torni jalamil valgeks lubjatud hooneis. Seejärel võttis linnuvaatlusfond kompleksi enda kätte ja hankis raha selle ümberehitamiseks. Siit tuletorni vaadates mõistis Perez taas kord, millises üksinduses see asub.

„Kas ta otsis teid üles?” küsis Perez.

„Jaa, otsis küll. Kummalistel hetkedel. Ükskord keset päeva, kui kõik lõunat sõid. Olime magamisruumis. Dougie oleks võinud iga hetk sisse astuda. Aga temale nii meeldis. Põnevus. Oht.”

Aga sina? tahtnuks Perez küsida. Kas sulle ka meeldis?

Kuid ta mõistis, et Hugh oleks seda küsimust naeruväärseks pidanud. Muidugi talle meeldis. Seks ilma komplikatsioonideta. Kas see pole iga noormehe unistus?

Loe veel

Ja miks ei pidanuks ka naine seda nautima? Perez oleks tahtnud Angela suhtumist meestesse arutada Franiga. Ta kahtlustas, et Fran kiidaks selle kõhklematult heaks. Teda šokeerisid üldse vähesed asjad. Perezi meelest polnud Angela himu kenade poiste järele aga mitte niivõrd šokeeriv, kui rusuv. Mida ütles see tema abielu kohta? Et ta oli sellest tüdinud? Et ta pidi otsima põnevust mujalt? Kas see muudab ka Perezi tüütuks, kui tal on abieluplaanid, kui ta soovib perekonnaelu? Kas Fran hakkab teda aastate möödudes igavaks pidama?

Nüüd olid nad mõlemad hingetud ja peatusid. Perez võttis oma väikesest seljakotist kohvitermose ja ulatas Hugh’le tüki kleepuvat šokolaadikooki, mida saarerahvas nimetas turbaks. Perezi ema oli eelmisel õhtul teinud ühe ahjutäie. Nad istusid kanarbikust välja ulatuvale lamedale kivile ja vaatasid säravsinist merd ning metsikuid valgeid laineid.

„Kas Angela teiega juttu ka ajas?” päris Perez.

„Muidugi ajasime me juttu.” Hugh heitis Perezile üleoleva lõbusa pilgu. „Me saime hästi läbi. Me olime head semud.”

„Te ei paista tema surmast eriti häiritud olevat.”

Hugh kehitas õlgu. „Tõtt öelda ei saanud sel lool nagunii pikka iga olla. See tähendab, ma ei kujuta ette, et oleksime pärast mu saarelt lahkumist jäänud sidet pidama. Mul on kahju, et ta on surnud, kuid ma ei suuda teeselda, et olen meeleheitel. Ma ei talu labast sentimentaalsust.”

Perez mõtiskles endamisi, kas tema ise on selline. Sentimentaalne ja labane. Lühike romaan, millele ei järgne ühenduse hoidmist – see ei vastanud tema arusaamale heast semust.

„Kas ta tundus teile millegi üle mures olevat? Enda julgeoleku pärast muretsevat?”

Perez oodanuks kiiret ja hooletut vastust, ent Hugh mõtles asja üle järele. „Miski vaevas teda,” lausus ta lõpuks. „Viimased paar päeva tundus ta pinges olevat, mitte enda moodi.”

„Mis mure tal oli?”

„Ta ei rääkinud sellest,” vastas Hugh. „Ütles mulle, et see pole minu asi. Mul polnud selle vastu midagi. Ma ei tahtnud urgitsema hakata. Mõtlesin, et ilm rõhub teda. Huvitavate lindude puudumine. Või Poppy. See tüdruk käis talle tõesti närvidele.”

„Kas ta teiega oma abikaasast ka rääkis?” Perez heitis pilgu üle mäsleva vee. Ilm oli nii selge, et võis näha Shetlandi peasaart, üpris teravat joont silmapiiri kohal, mis oli nende saabumisest saadik esimest korda nähtav. Vaatepilt tundus talle rahustav, ikkagi mingi side muu maailmaga. Homme sõidab laev merele ja toob tagasi tulles kaasa Vicki Hewitti ning Sandy Wilsoni. Ta ei pea enam üksinda töötama.

„Oh, Maurice teda ei häirinud,” lausus Hugh lühidalt naerdes. „Maurice lubas tal teha absoluutselt kõike, kui ta vaid on temaga abielus.”

„Kas ta teadis tema kõrvalhüpetest?”

„Tõenäoliselt. Või ei uurinud väga hoolikalt, mida naine teeb, sest ei tahtnud teada. Nagu ma ütlesin, Angelale käis Poppy siin­viibimine närvidele. Usun, et see oli üldse esimene kord, kus Maurice talle vastu hakkas. Angela oli öelnud, et sügis on tüdruku külaskäiguks ebasobiv aeg – Angela jaoks kõige kiirem pärast merelindude rõngastamise hooaega. Aga Maurice nõudis seda, ütles, et tütar peab tulema ennast tuulutama. Angela oli rabatud. Tavaliselt jäi tema sõna peale. Kuid ma pole kindel, kas just see teda muserdas. Kõik see oli ju lõpuks ajutine. Ükskord jääb tuul järele ja plika pääseb minema.”

Hugh tõusis püsti ja pühkis koogipuru jakilt. „Te vist tahtsite toda luike näha.” Ta lülitas sisse oma stammnaeratuse ja hakkas kiirel sammul mööda kive alla Kullavee poole minema. Perez pidi peaaegu jooksma, et talle järele jõuda.

Luik oli veesilma kiviklibusel kaldal. Perezi meelest nägi ta välja nagu kõik need luiged, kes talvel pikkades viirgudes saarele lendasid. „Näidake mulle, mille ümber see kära käib,” sõnas ta uuesti.

Hugh seadis oma pikksilma kolmjalale ja lasi Perezil vaadata. „Tal on must nokk ja see ongi oluline. See ja Ameerika rõngas, mis tõestab, et ta ei ole kuskilt linnumajast põgenenud.” Ta ajas selja sirgu. „Peasaarel on praegu sadu linnuvaatlejaid, kes ootavad võimalust teda vaatama tulla.”

Perezile kangastus korraga invasiooniarmee, mis valmistub lahinguks. Kuidas mõjutab külastajate järsk sissevool Angela Moore’i mõrva uurimist? Ja kas tema võimuses on teha midagi, et seda ära hoida?

„Kas inimesed tõesti hakkavad seda vaeva nägema?”

„Uskuge mind,” kostis Hugh, „inimesed on valmis tapma, et seda lindu oma vaatluspäevikusse saada.”

Vasta küsimusele ja võida toto koolitus
Mis aastal ehitati Tallinna hipodroom?
Toto koolitus 10-le koos karastusjookide ja snäkkidega, 100€ tasuta
panustamisraha (10€ per inimene), 100% sissemakse boonus kuni 100€

Tähelepanu! Tegemist on hasartmänguga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks.
Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult.


Tänud vastamast ja head loosiõnne!
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare