"Tema mees oli kõigest kolmenädalase lahusoleku järel maganud oma ema külast toodud plikaga."

 (4)
"Tema mees oli kõigest kolmenädalase lahusoleku järel maganud oma ema külast toodud plikaga."
Foto: Tess Nebula/Unsplash

Katkend Chimamanda Ngozi Adichie raamatust "Pool kollast päikest".

Ähmased päevad valgusid üksteisesse. Olanna haaras mõtete järele, mingitegi tegude järele. Kui Odenigbo esimest korda tema korteriukse taha tuli, ei suutnud ta otsustada, kas lasta mees sisse või ei. Aga mees üha koputas ja koputas ja ütles: „Nkem, palun, tee lahti, biko, palun tee lahti,” kuni ta tegi. Ta istus ja lonksas väikeste sõõmukeste kaupa vett, sellal kui mees talle rääkis, et oli olnud purjus, et Amala oli end talle kaela visanud, et see oli olnud kõigest üürike toores himu. Hiljem käskis Olanna tal minema kasida. Oli närve­sööv, kuidas mees võis olla nii ennasttäis, et nimetas oma tegu üürikeseks tooreks himuks. Olanna vihkas seda väljendit ja vihkas mehe enesekindlat tooni, kui too järgmine kord tuli ja ütles: „See ei tähendanud mitte kui midagi, nkem, mitte kui midagi.” Olanna jaoks ei lugenud mitte see, mida see tähendas, vaid see, mis oli juhtunud: et tema mees oli kõigest kolmenädalase lahusoleku järel maganud oma ema külast toodud plikaga. Liiga kerge tundus see, kuidas mees tema usaldust oli reetnud. Ta otsustas sõita Kanosse, sest kui üldse kusagil oli koht, kus ta selgelt mõelda suudab, siis oli see Kanos.

Ta lend tegi esmalt vahemaandumise Lagoses, ja kui ta oote­saalis istus, ruttas üks pikk kõhn naine mööda. Ta hüppas püsti ja oli juba hüüdmas Kainene!, kui taipas, et see pole võimalik. Kainene oli palju tumedama nahaga kui see naine ega oleks kunagi kandnud rohelist seelikut punase pluusiga. Ometi soovis ta nii väga, et see oleks olnud Kainene. Nad istuksid teineteise kõrval ja ta räägiks Kainenele Odenigbost, ja Kainene ütleks midagi, mis oleks ühekorraga teravmeelne ja sarkastiline ja lohutav.

Seotud lood:

Kanos oli Arize tulivihane.

„Metselajas Abbast. Küll ta roiskunud riist tal varsti küljest kukub. Kas ta ei tea, et peaks iga hommik ärgates põlvili heitma ja tänama oma Jumalat, et sa üldse tema poole vaatasid?” ütles ta, näidates Olannale puhevil pulmakleitide visandeid. Nnakwanze oli lõpuks talle ettepaneku teinud. Olanna vaatas joonistusi. Tema meelest olid need kõik inetud ja üledisainitud, aga tal oli nii hea meel raevu üle, mida teine tema pärast tundis, et ta osutas ühele neist ja pomises: „O maka. See on võluv.”

Tädike Ifeka ei öelnud Odenigbo kohta midagi, enne kui paar päeva mööda sai. Olanna istus temaga verandal; päike lõõskas ja tsinkplekist varikatus raksus, otsekui protestides. Aga siin oli jahedam kui suitsu täis köögis, kus parajasti kolm naabrit ühe­korraga süüa tegid. Olanna lehvitas endale väikese raffiakiududest matiga tuult. Värava juures seisid kaks naist, ja üks neist karjus igbo keeles – „Ma ütlesin, et sa pead mulle raha täna ära maksma! Tata! Täna, mitte homme! Sa kuulsid, kui ma seda ütlesin, sest ma ei rääkinud ju vett täis suuga!” –, sellal kui teine kätega anuvaid žeste tegi ja silmi taeva poole tõstis.

„Kuidas sa ennast tunned?” küsis tädike Ifeka. Ta liigutas uhmris purustatud ubadest valmistatud tainjat massi.

„Hästi, tädike. Siinolemine teeb mulle head.”

Tädike Ifeka sirutas käe uhmrisse, et taina seest pisike must putukas välja noppida. Olanna lehvitas oma raffiamatti kiiremini. Tädike Ifeka vaikimine tekitas temas tahtmist veel midagi ütelda.

„Ma arvan, et lükkan oma programmi Nsukkas edasi ja jään siia Kanosse,” ütles ta. „Ma võiksin mõnda aega siin instituudis õpetada.”

„Ei.” Tädike Ifeka pani uhmrinuia käest. „Mba. Sa lähed tagasi Nsukkasse.”

„Ma ei saa niisama lihtsalt tema majja tagasi minna, tädike.”

„Ma ei palugi sul tema majja tagasi minna. Ma ütlesin, et sa lähed tagasi Nsukkasse. Kas sul ei ole siis oma korterit ja oma tööd? Odenigbo tegi nii, nagu kõik mehed teevad, ja torkas oma riista esimesse auku, mis ette sattus, sellal kui sa ära olid. Kas see tähendab, et keegi on surnud?”

Olanna oli endale tuule lehvitamise katkestanud ja tundis oma peanahal higist ligedust.

„Alguses, kui su onu mu naiseks võttis, olin ma mures, sest ma mõtlesin, et mõni naine väljastpoolt tuleb ja ajab mu minu kodust minema. Nüüd ma tean, et miski, mida ta teeb, ei saa minu elu muuta. Minu elu muutub ainult siis, kui ma ise tahan, et see muutuks.”

„Millest sa räägid, tädike?”

„Ta on nüüd väga ettevaatlik, sestsaadik kui taipas, et mul ei ole enam hirm. Ma ütlesin talle, et kui ta mulle mingilgi viisil häbi teeb, siis lõikan ma selle ussi ta jalge vahelt maha.”

Loe veel

Tädike Ifeka hakkas jälle uhmrinuia liigutama, Olanna ette­kujutus tädi ja onu abielust aga hakkas õmblustest lahti hargnema.

„Sa ei tohi kunagi käituda nii, nagu kuuluks su elu mõnele mehele. Kas kuuled mind?” ütles tädike Ifeka. „Sinu elu kuulub sulle ja ainult sulle, soso gi. Laupäeval lähed tagasi. Lase ma asun nüüd töö kallale ja teen sulle natuke abacha’t kaasa viia.”

Ta maitses pisut oma tainast ja sülitas selle välja.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare