Ühe mehe kogemuslugu sellest, kuidas rästik teda hammustas: eks ole seda suure täismehe kohta isegi paljuvõitu

 (64)
Jaga ka enda kogemust!
REOSTUSE KORISTAMINE NÕVAL
Foto: Rauno Volmar

Katkend Mae Lenderi raamatust „Minu Hiiumaa”.

Et see just ussikuningapäev ehk 25. aprill on, ei see kaunil hommikul meenunud. Mandrilt Tõnis selle paadi ostis, võõralt ja kuulutuse peale, oli teine oma kümmekond aastat niisama seisnud. Eelmisel õhtul saarele tulles oli ta põlluserval küll märganud neid põimunud rästikuid, sellised uimased või armuvalus, mine sa võta täpselt kinni...

Hommikul siis selge peaga mõtles asja üle uuesti järele. Et kuidas see paat ikka üksi sealt autokatuselt maha võtta. Aegamisi toimetas, nöörid tegi lahti, sellest ikka vähe kasu, paat endiselt tagurpidi katusel. Niikaua vaatas ja pidas aru puulauda juures, kui seal kohe saigi sutsaka ära. Valus ei olnudki nii väga, aga üks ebalev ja kahtlasevõitu aih oli ikka huultelt lipsanud. Eks ole seda suure täismehe kohta isegi paljuvõitu.

Kohe siis muidugi hüppas mees autosse ja Kärdla poole sõiduks ka läks. Autojuhiks kedagi teist võtta ei olnud, tuli ise sõita.

Haiglasse jõudes läheb lugu oluliselt põnevamaks. Tuleb matsakas õde, kes mõnuga õiendab: „Mis sa kaperdad siin oma poriste jalgadega?“

„Ma sain rästikult nõelata…“ pomiseb Tõnis haledalt, sest enda arvates on ju see ikka päris suur asi.

„Mis sa topid talle siis näppu suhu?“ käratab õde süüdimatult ja krõbedalt.

„Ei toppinudki,“ selgitab Tõnis asjalikult, „jalga sain hoopis.“

Seotud lood:

Õde näitab stoilise rahuga mingile lavatsile: „Viska pikali sinna, ma lähen vaatan, kus arst on.“

Tegelikult peaks siinkohal ära mainima, et parajasti oli maoaasta. Rästikud panid mööda Kärdla tänavaidki ringi. Keset linna oli mingi huvijuht suure lastekambaga, kes ühel hetkel hüüdis lastele: „Plaksutage käsi ja karjuge, hästi kõvasti, siis rästikud lähevad minema!“ Oleks Tõnisel õigel hetkel seal Soonlepas ka selline huvijuht olnud, ei siis oleks ükski ussiline teda maitsta üritanud.

...Arst vaatas Tõnise kenasti üle, andis rahulolevalt mingit tarvilikku seerumi. See oli tol päeval viimane vastumürk, mis Hiiu haiglal veel üldse alles oli.

Varasemast tuttav matsakas õde õhkas pärast seerumi manustamist: „Haahaa, varsti sa oksendad mul nagu hull ja jalg paistetab sedasi üles!“ – näitab mõnuga kubemeni.

Ei kõlanud just meeldivalt, aga mis sa ikka teed. Tõnis jõi lihtsalt kohutavates kogustes vett kogu aeg ja ootas hullemat. Ei oksendanud üldse, kuigi ootas seda kannatamatult.

Oma naiivsuses ütles seda järgmisel päeval ka õele, natuke ehk nagu süüdistavaltki: „Ei oksendanud ju…“

„Küll sa oksendad, usu mind, vana inimest,“ kinnitas surmani veendunud õde rahulolevalt ja enesekindlalt.

Mitu päeva hiljem kinnitas Tõnis oma lemmikule medõele uuesti, et ei oksendanud ja jalg paiste ka ei läinud. Eks siin oli ka kübeke võidurõõmu ja rahulolu, ma kujutan ette. Õde oli pettunud, kohe vägagi, ja sel teemal enam peatuda ei soovinud.

...Tuttav arst hiljem ütles, et tänu sellele ussimürgile võib üks vana põletik eemale hoida. On seni ka hoidnud. Tõnis oli seni küll rästiku peale veidi solvunud, aga pärast nii lootustandvat prognoosi vist enam pole.

Lugeja, jaga teistega: kas teil on rästikuga kokkupuuteid olnud ja kuidas teie rästikulugu lahenes?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare