Siin ma siis nüüd olen. Keset seda vana, kõigi poolt unustatud kila-kola. See on ikka uskumatu, kuidas inimesed oma asjadega ümber käivad. Ei oska nad neid hoida, ei hinnata.

Kõik, mis ehk kunagi kallis oli, saadetakse nüüd täiesti kõlbmatuks kuulutatuna siia, Hüljatud Asjade Maale.

Kena ju kõik, kui lapsukesele öeldakse, et su kleidike jäi väikeseks ja läks kleidimaale tagasi. Ei saa ju ometi kullakesele öelda, et sellest on nüüd tolmulapp tehtud või lihtsalt ära visatud. Ja nii lähevad katkised nukud nukumaale tagasi, vanad kingad kingamaale jne jne.

Isegi vanad unustatud koolivihikud, pinalid, sulepead ja koguni portfellid peavad nüüd siin Hüljatud Asjade Maal konutama.

Nagu minagi. Heast ja korralikust nahast tehtud ilus portfell. Aga vaat, ühel päeval ma ei sobinud enam. Siia minu juurde on päris lähedale pugenud ka üks nukk — peas plika ehk siis perenaise juustest lõigatud parukas. Käed-jalad küljest ära, ent hoiavad end ikka veel selle näotu keha ligi. Kunagi oli tal keel ja hambadki suus ning silmad käisid kinni-lahti. Ainsad ilusad asjad, mis tal veel siiani on, on need sinised silmad. Tean selle nukuräbala nimegi — Sirjeks kutsus teda üks plika. Tüdruku isa ehk siis minu esimene peremees, kinkis selle talle.

Kui ma nüüd mõtlen selle vaese nuku elu peale, hakkab mul temast lausa hale. Tüdruk saadeti koos emaga Siberisse — olid ikka ajad! — Sirje aga läks talle paki sees vabatahtlikult järele. Hiljem tulid nad koos tagasi. Aastad läksid, tüdrukust sai pereema ja Sirjekegi vananes koos temaga. Siis aga saabus neile kahele keeruline ja raske aeg. Sirje perenaise elu oli üksainud kaos ja oma suures meeleheites viskas ta oma truu nukukese lihtsalt minema ning unustas sootuks. Kui siis ühel päeval asjad jälle paremuse poole pöörasid, ei jõudnud too rumal inimene oma näotut tegu ära kahetsedagi.

Ah, mida ma siin jauran — nuku ja nuku. Tegelikult tahtsin rääkida iseendast. Kunagi — noh nii umbes saja aasta eest — ilutsesin uhkena ühe kaupluse riiulil. Olin noor ja kaunis. Päris nahast, hoole ja armastusega valmistatud. Ühel kenal päeval tuli üks härra kaupluse uksest sisse — tol ajal olid veel härrad, kes vähe hiljem seltsimeesteks ümber nimetati. Nüüd on nad kuuldavasti jälle härradeks saanud. Jah, see härra astus kauplusesse, poisijõmpsikas käe otsas. Mõlemad kole tähtsate nägudega. Selgus, et jõmpsikas hakkas kooli minema. Ja otse loomulikult oli neil siis just mind tarvis. Olin ju teistest omasugustest kenam ja ka kallim. See, et kallim, see sellele härrale toona meeldis. Seisuse värk vist. Ostsidki siis mu ära, härra ladus raha letile ja jõmpsikas haaras mu kohe oma kätte.

Oh, oleks ma siis aimanud, mida mul koos selle poisiga tuleb läbi elada. Küllap oleksin siis üritanud end teiste portfellide taha peita. Aga võta näpust! Loll olin! Jah, esialgu toppis see põnn mind õpikuid ja vihikuid täis. Ema tehtud võileibki mahtus sisse. Kui ta aga hakkas end juba mõnusalt ja vabalt seal koolis tundma, siis käituti minugagi üsna vabalt. Kord loobiti mind põrandale nii et kolksus, talviti aga sätiti mind enne koju jõudmist kõige täiega tagumiku alla, et mäest alla lasta. Justkui poole aruga, need jõnglased.

Ühel hetkel sai aga jõnglasest päris talutav noor mees. Kooli lõpuklassides suhtus ta minusse isegi sõbralikult, ometi üpris ükskõikselt. Teised huvid tekkisid. Naabruses asuva tütarlaste kooli plikad hakkasid nüüd teist huvitama. Ega mul selle vastu midagi polnudki, sain rahulikult mõtiskleda.

Mõne aja pärast, kui kool läbi, rändasin pimedasse konkusse. Ei mingit tänu truu teenistuse eest. Jäin sinna päris pikaks ajaks. Läbi seina kuulsin veel, et mu peremees oli naise võtnud ja et talle oli sündinud see plika, kelle nukuga ma siin koos aega veedan. Siis aga algas sõda … Ent sellest kõigest, mis ma seal pimedas kuulsin, ei hakka ma ometi siin jutustama.

Ühel päeval juhtus aga ime. Konkuuks avanes ja mind tiriti päevavalguse kätte. Küll nad mind siis ikka puhastasid. Oleksin tahtnud lausa karjuda, nii valus oli. Ja kui nad mu puhtaks said, siis üks mees — arvan, et see oli mu peremehe isa, kes aastatega üsna halliks jäänud ning ei andnud enam härra mõõtugi välja — pistis mu ühele pikapatsilisele hirmunud näoga plikale pihku. Paistis nii, et see pikapatsiline oli mu peremehe tütar, kes Siberist koos oma nuku Sirjega koju oli jõudnud. Nüüd aga pidi ta siin oma kooliteed jätkama.

Oli ilmatu vahva näha jälle seda armsaks saanud koolimaja, kus me peremehega olime aastaid tagasi pinke nühkinud. Isegi mõni õpetaja oli sellest ajast veel jäänud! Olin päris õnnelik ja lootsin, et nüüd käime plikaga jälle selle pika kooliaja koos. Mõtlesin veel, et tollel on ehk rohkem aru peas ja ei hakka mu seljas mäest alla kihutama.

Paraku jäi mu rõõm üürikeseks. Plika ajal ju selliseid uhkeid nahkseid portfelle ei kantud. Ja õige pea maandusin taas konkusse, sest oli ju vaja osta selline koolikott nagu teistelgi. Oh seda inimeste tobedust küll!

Läksid aastad ja keegi ei tuletanud mind enam meeldegi. Ühel kohutaval päeval hävitati see konkugi ja ma maandusin siia, Hüljatud Asjade Maale. Jah, mu ümber on peale selle tobeda nuku ka veel üks kirjutuslaud, siis on siin veel üks „Telefunkeni“-nimeline raadio. Mäletan veel, kuidas mu peremehe isa seal mingisugust Ameerika häält kuulas. Eks seda kila-kola ole siin veelgi. Aga ma ei viitsi enam rääkida. Võin veel härdaks muutuda ja seda ma nüüd küll endale ei või lubada, isegi mitte siin — Hüljatud Asjade Maal.