10 põhjust, miks nädalavahetusel metsa seenele minna!

 (2)
10 põhjust, miks nädalavahetusel metsa seenele minna!
Foto: Jassu Hertsmann

Eestlased on olnud läbi aegade küllaltki looduselähedane rahvas. Tänu võrdlemisi hästi säilinud metsikule loodusele saame praegugi nautida jõe või järve ääres kalastamist ning metsas niisama uitamist või marjul ja seenel käimist.

Lääne- ja kesk-eurooplased seda enam endale lubada ei saa, sest nende veekogud ja metsad on kas kultuuristatud või ägavad raske reostuskoorma all.

Looduses liikumine on tervisele igati kasulik, kui muidugi sohu või rappa eksimised välja arvata. Vastupidiselt sookailude uimastavale lõhnale rabaservades on metsas alati värske õhk, mida on eriti tunda pärast vihma, kui veepiisad on tolmu õhust ja taimedelt maha pühkinud. Eriti männikutes tekkib pärast vihma palju kasulikke negatiivse laenguga ioone, mis annavadki värskendava tunde. Metsas uidates on väga mõnus mõtteid mõlgutada ja uudistada huvitavaid metsaelamusi — loomajälgi, tuulemurdu, seeni, samblikke jms.

Looduses liikudes iseendale aja pühendamine on üks parimaid stressimaandajaid. Ent miks liikuda metsas ringi käed taskus, kui seal leidub nii palju maitsvat ja kasulikku? Enamus inimesi käibki metsas jahil, marju, seeni või ravimtaimi korjamas. Ent kõigil neist on oma kindel aeg ja kasvukohad, mida tasub eelnevalt teada. Marjad ja seened ilmuvad eri aastatel erinevatesse metsadesse, sõltudes peamiselt sademete hulgast ja öökülmadest. Mustikaid ja jõhvikaid tasub korjama minna ikka palumetsadesse või rabadesse, kus esineb palju nende taimede võrseid, ent seentega on lugu keerulisem: viljakehad, mida me söögiks korjame, on vaid seente maapealne osa, jäämäe tipp. Enamus seenest elab ämblikuvõrku meenutava niidistikuna mullas, eriti selle pindmises toitainete-rikkas kihis.

Seotud lood:

Seene viljakehade kasvamine ringidena näitab enamasti seda, et need viljakehad on maa all seotud ühtse niidistiku külge, mille läbimõõt või ulatuda mitmekümne meetrini, külmaseentel isegi sadade meetriteni. Taolised tohutud niidistikud võivad olla sadu aastaid vanad, sest niidistiku kasvukiirus on mõnikümmend sentimeetrit aastas.

Seeni on meie metsades kokku mitutuhat liiki ja suur osa neist kasvab väga paljudes paikades. Isegi metsad, kuhu seenelistel asja pole, peidavad endis sadu seeneliike, mis paraku nendes kasvutingimustes tavaliselt ei vilju või jäävad märkamatuteks. Miks see nii on? Seenevaestes metsades domineerivad sageli liigid, mille ilmetud koorikjad viljakehad on peidus metsakõdu ja puujuurte vahel. Tihe alustaimestik, eriti kanarbik, mustikas ja sõnajalad, sisaldavad seente kasvu aeglustavaid keemilisi ühendeid, mis muudavad sealsed mullatingimused söögiseentele liialt karmiks. Paljude lehtmetsade kõrge mullaviljakus muudab metsapuudega seenjuurt ehk mükoriisat moodustavad seened puudele väheolulisteks toitainete hankimise seisukohalt, mistõttu need puudele kasulikud seened saavad oma peremeestaimedelt vähem suhkruid või kasutavad saadud pisku mullast mineraalainete omastamiseks.

Väga vanad või haiged puud ei suuda samuti piisavalt oma mükoriisseid seeni toita, mistõttu nende puude all leidub seente viljakehi märgatavalt vähem. Seega, parimad seenekohad esinevad noorepoolsetes toitainetevaesel liiva- või lubjapinnasel kasvavates okasmetsades, mida pole hooldatud. Metsa-hooldustööde käigus vigastatakse puid, trambitakse mulda ja eemaldatakse “võsa”, mis ei lase päikesel maapinnani tungida. Otsene päikesekiirgus kuivatab mulla kiiresti, muutes selle nii puujuurtele, seentele kui ka ülejäänud mullaelustikule raskesti asustatavaks.

Ent raiesmikule istutatud või ise tekkinud kümne-aastane noor kuusik koos tiheda rohustuga annab maapinnale juba piisavalt kaitset ning võimaldab tohutusuurt kuuseriisika saagikust. Kuuseriisikas on seen, mis eelistab kasvada just koos noorte kuuskedega. Vanemates metsades jääb kuuseriisikat palju vähemaks, sest sinna ilmuvad sajad muud seeneliigid, mis on kuuseriisikast tugevamad konkurendid. Vanemates metsades kaob sageli alustaimestik ja pakseneb kõdukiht, mis ei soodusta kuuseriisika arengut.

Seenel võib käia aastaringselt, mitte vaid juulist septembrini nagu harjutud. Näiteks sametkõrges, Hiinas hinnatud delikatess-seen, viljub külmade ajal lehtpuutüvedel paiguti massiliselt. Kevadel, toomingate õitsemise ajal tungivad okasmetsades kõdust ja vanadest kändudest välja kogritsad, haavikutes kurrelid ning teeservades ja jäätmaadel mürklid. Niisketel ja soojadel aastatel võib samal ajal kohata ka esimesi kännumampleid. Nii et hoidke silmad lahti ja minge metsa!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare