20ndates naine pihib: mina olen üks neist liiklushuligaanidest, kes on jaanilaupäeval purjuspäi autorooli roninud ja isegi avarii põhjustanud

 (57)
20ndates naine pihib: mina olen üks neist liiklushuligaanidest, kes on jaanilaupäeval purjuspäi autorooli roninud ja isegi avarii põhjustanud
Foto: Annika Haas

Täna hommikul viis tuju alla uudis, et jaanilaupäeval jäi liikluses vahele lausa 64 joobes juhti. Ja see on ju vaid piisk meres - paljud juhid ei jää vahele.

Mul on siiani piinlik seda endalegi tunnistada, aga kaks aastat tagasi olin ise samasugune hoolimatu nõmedik, kes läks - mitu jooki all - enesekindlalt autorooli. Telkisime sõpradega Lõuna-Eestis ja tahtsin minna poodi jooki ja söögikraami tooma. Olime kõik pisut võtnud, aga arvasin, et olen kõige kainem ja mis seal külavaheteel ikka juhtub. Politseid pole ka sealkandis teepervel ilmselt aastaid nähtud.

Mäletate "Tujurikkuja" sketši "K.I.T.T."? Ma end Michael Knightiks ei pidanud, aga noo, irooniaga öeldes, peaaegu. Mõtlesin, mis see mulle kogenud juhile ära pole. Enne sõitma hakkamist ütlesin veel sõpradele, kui kiiresti ära käin. Nad arvasid, et läheb ikka kauem, aga ma raputasin pead.

Kauplus oli ühes alevikus. Sealne liikluskorraldus oli mulle suht võõras. Ühel väikesel ristmikul hindasin vahemaasid valesti ja jäin pidurdamisega napilt hiljaks. Rammisin enda ees olevat masinat. Kõks oli väga väike, aga noo siiski. Mina ning ka teises autos viibinud mees viga ei saanud. Iluvead autol. Ma ajasin veel enne temaga vestlema minemist käekotis olnud nätsupakist kolm padjakest suhu (et äkki ta ei tunne alkohaisu) ja läksin temaga rääkima. Vabandasin ette ja taha ning palusin, et ärme hakka politseiga mässama ja kuna vigastused nii väikesed, ei ole vaja isegi kindlustust kaasata. Annan oma kontaktid ja klaarime ära, maksan remondi kinni.

Ehk oli asi jaaniõhtus (ka temal oli vaja edasi kiirustada), ta oli sellega nõus. Autoga ma enam ei mässanud. Jätsin selle poe parkimisplatsile. Ostsin endale poest kaasa rumm ning cocat ja hakkasin siis meie telkimiskoha poole tagasi kõndima. Hmm, rummivines läks see jalutuskäik enda meelest päris kiiresti (umbes kuus kilomeetrit).

Mul oli järgmine päev väga piinlik ja mõtlesin palju ka selle üle, et ma ju ei jäänud vahele. Palju on minusuguseid, kes saavad süüdimatult nii tegutseda ja vastutust kandma ei pea.

Ent suurem süükoorem saabus kahjuks kaks kuud hiljem. Üks mu hea sõber sõitis end surnuks. Ta oli purjus ja isegi turvavöö oli lahti. Nutsin ta matusel lahinal ja mõtlesin, et seal kirstus võiks olla ka mina.

Sõbra surm raputas mind väga ja ma ei läheks enam eal autorooli. Olen valmis ka joobes sõpradelt kas või väevõimuga autovõtmed ära võtma. Meil on siiski vaid üks elu ja ei saa sellega trikitada. Loodan, et nädalavahetusel joobespäi autot juhtinud inimesed mõtlevad, et nad seadsid end suurde ohtu. Ja mitte vaid end, ka teised liiklejad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare