Loos räägib enda kogemusest üks ema, kelle lapse pisipoja isa veetis seitse kuud vanglas ja kellele lastekaitseametnikud ütlesid, et ta peab mehest lahku minema või talt võetakse ta lapsed ära. " Ütlesin neile, et ma ei lähe mehest lahku, sest ta viibib vanglas. Ma ei tahtnud seda teha. Nemad aga nõudsid, et pean seda tegema.”

„Ma ei tarvitanud sel ajal [uimasteid]. Ma polnud uimasteid puudutanudki. Siis tuli ta [mees] vanglast välja ja hakkas jälle tarvitama," meenutab naine. "Lastekaitseametnikud tulid ja ütlesid, et määravad kaks naist minu juures kontrollimas käima. Nad käisid kaks korda, kontrollisid mind, ja ma ei tarvitanud siis, päriselt. Nad lahkusid. Minu proovid olid puhtad. Ma andsin isegi allkirja selle kohta, et proovid on puhtad. Nad läksid ära ja nädala pärast tulid lastekaitsjad ja ütlesid: sulle saadetakse paberid selle kohta, et sult võetakse lapsed ära, kuna testid näitasid uimastitarvitamist. Ja sellepärast läkski kõik allamäge. Ma ei tarvitanud sel ajal, kui lapsed mult ära võeti. Hakkasin tarvitama pärast seda, kui nad olid minema viidud.”

Loe pikemat lugu tänasest Eesti Päevalehest.