42-aastane rase naine: vanus ongi vaid number! Praegu on minu jaoks kõige ideaalsem aeg esimest korda emaks saada
Sünnituseni on jäänud veel kolm kuud. Mul on koos elukaaslasegi nimigi välja valitud: Johannes. See oli elukaaslase vanaisa nimi. Siira rõõmu kõrval, aga olen viimased kuus kuud pidanud väga tihti inimestele - ka võõrastele - selgitama, mis mul ometi peas toimub, et nii "kõrges" eas last tahan saada. Räägitakse elukestvast õppest, karjääripööretest ja sellest, et ka laiemalt on vanus vaid number, aga reaalsus lapsesaamise puhul on teine.
Käisin paari päeva eest ühes poes lapsevankrit vaatamas. Kas mul olid laiad riided või mis - müüjatar ei saanud aru, et olen rase. Arvas, et ilmselt lihtsalt nn keskealise rasvakiht. Küsis, kas käru läheb kingitusena mu tulevase lapselapse tarvis. Ma ei hakanud keerutama, naeratasin viisakalt ja ütlesin, et mul pole veel lapsi, küll aga mõne kuu pärast ja tahaks teda tervitada maailma kõige ilusama käruga.
Leti taga seisnud noor neiu ei osanud midagi öelda. Oligi 10 sekundit vaikust ja siis ta ütles: "tore". Tore siis tõesti. Praegu ma sealt käru ostma ei hakanud, vaatan ringi.
Sõbranna noomis: rong on läinud
Loengut pidasid mulle ka mu eakad vanemad, sõbrannadest rääkimata. Kohati lööb välja silmakirjalikkus. Üks kooliaegne sõbranna kogu aeg rääkis mulle: tead, see igati arusaadav, et sul veel lapsi pole, küll jõuad. Kui nüüd selgus, et saangi alles 42-aastaselt emaks, lõi ta käsi kokku ja luges moraali, et pidanuks seda ikka varem tegema ja rong läinud.
Tal endal on kolm last. Pakun, et me nii tihedalt enam ei lävi, kui varem. Elukaaslasel on endisest suhtes seitsme-aastane poeg. Lapse ema on 30. Tallinn on väike, olen kuulnud, et teatud seltskondades on ta avalikult nalja visanud, kuidas mehel on keskeakriis jutumärkides: noore naise asemel otsib emafiguuri ja nüüd takkapihta "ema" on rase ka. Raske ongi see, et ma kuulen, et keegi kuskil räägib. Mu silme all näiteks tööl eriti midagi ei öelda, aga eks ikka olen kuulnud, et räägitakse mitmemõtteliselt. Näiteks seda, et ju ma vanatüdruk ning see viimane võimalus. Elukaaslane on oma valdkonnas edukas ka, kindlasti saab luua stsenaariume, et tema rahakoti pärast tulin välja projektiga: saaks lapse.
Arst toetab ja mõistab
Kes mind mõistab, on arst, kellega raseduse ajal tihedalt kokku puutunud. 40ndates naine - oma noorima lapse sai 38-aastaselt. Ta on hoolitsenud, et mu tervis oleks väga jälgitud ja kõik vajalikud uuringud tehtud. Ma tean, et selles vanuses on palju suurem oht, et lapsel on mõni väärareng või haigus. Aga praegu paistab, et kõik on kulgenud hästi. Toitun tervislikult ja elukaaslase toel üritan ka kriitikast hoolimata vältida seda, et muutun stressipalliks.
Ka mina mõtlesin 20-aastaselt, et peaks ikka varakult emaks saama, sest ei taha ju minna oma lapse koolilõpetamisele pensionärina. Elu ei kulge plaani kohaselt. Ma polnud 25-aastaselt valmis emaks saama, polnud ka 30-aastaselt. Kolisin siis üürikorterist üürikorterisse, suhted tulid ja läksid. Ma alles otsisin end ega polnudki kindel, kas kunagi lapsi tahan. Ehku peale "üks laps võiks ikka olla" minna ei tasu. Laps pole mänguasi, mille puhul saad katsetada, kas meeldib või siis panna kappi tolmu koguma.
Ma usun, et minust saab lapsele hea ema. Ja tema hoiab mind nooruslikuna.
