Ainult Naistekas: ülikuum katkend raamatust "Viiskümmend halli varjundit"
Ta astub aeglaselt minu poole. Enesekindel, seksikas, silmad hiilgamas, ja mu süda hakkab peksma. Veri pumpab mu kehas. Iha, tugev ja kuum, ujutab mu üle. Ta seisab mu ees, vaadates mulle silma. Ta on nii pagana kuum.
“Võtame selle jaki ära, eks?” ütleb ta leebel toonil, võtab revääridest kinni ja libistab jaki mu õlgadelt maha. Ta paneb selle toolile.
“Kas sul on üldse aimu, kui palju ma sind tahan, Ana Steele?” lisab ta mu lõuga silitades.
Mu sügavaima, pimedaima koha lihased tõmbuvad kõige hõrgumal kombel kokku. See valu on nii magus ja terav, et tahaksin silmad sulgeda, ent olen hüpnotiseeritud ta pilgust, mis tuliselt minu silmades püsib. Ta kummardub ja suudleb mind. Ta huuled on nõudlikud, kindlad ja hellad, kui ta need aeglaselt minu omadele surub. Ta hakkab mu särki lahti nööpima, kattes sulgkergete suudlustega mu lõua ja suunurgad. Aeglaselt tõmbab ta mul pluusi üle pea ja laseb põrandale kukkuda. Ta astub tagasi ja vaatab mind ainiti. Mul on seljas helesinine suurepäraselt istuv sinine pitsrinnahoidja. Tänu taevale.
“Oh, Ana,” ütleb ta tasa. “Sul on maailma kõige ilusam nahk, kahvatu ja veatu. Ma tahaksin suudelda igat sentimeetrit sellest.”
Ma punastan. Taevakene … Mis mõttes talle armatsemine ei meeldi? Ma teen kõik, mida ta tahab. Ta võtab mu juuksekummi juuste ümbert ära ja tõmbab sügavalt hinge, kui mu juuksed kosena õlgadele langevad.
“Mulle meeldivad brünetid,” pomiseb ta, mõlemad käed mu juustes, hoidmas mu pead paigal. Ta suudlus on nõudlik, ta keel ja huuled suruvad õrnalt minu keelt ja huuli. Ma oigan ja mu keel kohtub ebalevalt tema omaga. Ta paneb käed mu ümber ja tõmbab mind kõvasti pigistades enda vastu. Üks ta käsi jääb mu juustesse ja teine rändab mööda mu selgroogu vöökohani välja ning allapoole. Ta käsi liigub mu tagumikule ja ta pigistab seda õrnalt. Ta hoiab mind oma puusade vastas ja ma tunnen ta erektsiooni.
Ma oigan veel kord otse ta suhu. Ma ei suuda enam endas hoida neid mäslevaid tundeid — või on need hormoonid, mis mu kehas ringi tormavad. Ma tahan teda nii väga. Ma võtan kinni ta käsivartest ja tunnen ta lihaseid. Ta on üllatavalt tugev … lihaseline. Kõhklevalt liiguvad mu käed ta näole ja juustesse. Need on nii pehmed ja sassis. Ma tõmban teda õrnalt juustest, ja ta oigab. Ta lükkab mind voodi poole, kuni tunnen, et see on põlvede taga. Ootan, et ta lükkab mu voodile pikali, aga ta ei tee seda. Ta laseb mu lahti ja põlvitab äkki. Ta haarab mõlema käega mul puusade ümbert kinni ja puudutab keelega mu naba, seejärel naksab mu puusakonti ning suundub üle mu kõhu teise puusakondi juurde.
“Aaa,” oigan ma.
Näha teda põlvili enda ees, tunda endal tema suud on nii ootamatu, nii kuum. Mu käed on ta juustes, ma sikutan neid õrnalt, püüdes vaigistada oma liiga valju hingamist. Ta vaatab üles minu poole läbi oma võimatult pikkade ripsmete, silmad põletavalt suitsuhallid. Ta käed liiguvad ülespoole ja teevad lahti mu püksinööbi, ning ta avab luku. Ta ei pööra minult silmi, ja ta käed liiguvad mu püksivärvli alla tahapoole. Need libisevad aeglaselt mu tagumikult reitele, lükates teksased alla. Ma ei suuda mujale vaadata. Ta peatub ja limpsab huuli, kaotamata silmsidet. Ta kummardub ettepoole ning ta nina jääb mu häbemele. Ma tunnen teda. Seal.
“Sa lõhnad nii hästi,” pomiseb ta ja sulgeb silmad, näol ehe nauding. Ta kergitab end natuke, tõmbab katte voodilt maha, siis lük-kab mind õrnalt, nii et ma kukun madratsile.
Ikka veel põlvitades haarab ta mul jalgadest kinni ja tõmbab jalast mu Converse’i kingad ning sokid. Ma tõusen küünarnukkidele, et näha, mida ta teeb. Ma hingeldan … sest tahan teda. Ta võtab mul kandadest kinni ja pigistab kergelt mu pöida. See on peaaegu valus, aga ma tunnen selle mõju oma roietes. Ma ahmin õhku. Mulle otsa vaadates tõmbab ta keelega üle mu pöia ja puudutab seda hammastega. Ma oigan … kuidas saab see tunda olla seal? Ma kukun ägades selili voodile. Ma kuulen tema tasast naeru.
“Oh, Ana, mida ma sinuga teeksin,” sosistab ta. Ta võtab ära mu teise kinga ja soki, tõuseb siis püsti ja võtab mul teksased jalast päris ära. Ma laman ta voodil, seljas ainult rinnahoidja ja aluspüksid, ja ta silmitseb mind.
„Te olete väga kaunis, Anastasia Steele. Ma ei suuda ära oodata, kuni ma teie sisse pääsen.”
Püha jumal. Tema sõnad. Ta on nii võrgutav. Ta teeb mu hingetuks.
Alates neljapäevast, 22. novembrist kuni 5. detsembrini on menuromaan “Viiskümmend halli varjundit” saadaval Selveri ja Prisma kauplustes üle kogu Eesti vaid koos nädalalehega Eesti Ekspress.
Osale kindlasti ka Naisteka auhinnamängus! ja tule juba neljapäeval Naistekasse tagasi — me toome teieni veel ühe katkendi raamatust, mis on ajanud hulluks kõik koduperenaised üle maailma!
Lisainfo ülemaailmse überhiti kohta aadressil http://alkeemia.ee/hall
