Alkohooliku pihtimus: pärast seda, kui lapse lasteaiapeole veinise peaga läksin, ütles lapse isa, et nii ei saa need asjad enam edasi minna

 (21)
Alkohooliku pihtimus: pärast seda, kui lapse lasteaiapeole veinise peaga läksin, ütles lapse isa, et nii ei saa need asjad enam edasi minna
Foto: Tanel Meos

“Olin aktiivne naine, üks firma kerkis teise järel,” ütles Lootuse küla naistekeskuses elav Mari, kes aga pärast lahutust asus oma valu leevendama nii alkoholi kui ka unerohtudega. Naise pere ei teadnud tema sõltuvusest midagi. “Naistel on erinevatest sõltuvustest palju keerulisem vabaneda, sest nad ei lange kunagi nii põhja kui mehed. Naise sõltuvust ei peida aga mitte ainult naine, vaid kogu perekond — lastel on häbi, et ema on alkohoolik, ja mees ei räägi sellest,” nentis Lootuse küla asutaja ja juhatuse esimees, piiskop Märt Vähi.

Naistekeskuses viibiva 41-aastase Mari (nimi muudetud) sõnul tuleb tal iga kord pisar silma, kui ta meenutab, et on pidanud pea viis aastat karmi võitlust nii ravimi- kui ka alkoholisõltuvusega, mis on raskelt mõjunud talle endale ja tema lähedastele.

Mari on olnud kogu oma elu aktiivne inimene, ettevõtja ja kahe imearmsa poja ema. Tema enda sõnul hiilisid ravimid ja alkohol tema ellu salamisi. “Läksin abikaasast lahku ja hakkasin uinumiseks tablette võtma. Üks asi viis teiseni ja lõpuks ei saanud ma enam tablettideta üldse elada,” meenutab naine.

Tablette tarvitades sai ta aru, et see on kiire viis allamäge minemiseks, vaja oli midagi muud, mis kohe hingevalu leevendaks. “Hakkasin oma valu ja hingelist üksindust leevendama alkoholiga, minu kaaslaseks sai valge vein,” räägib Mari, kelle sõnul läks elu nii edasi aasta-kaks. See oli aeg, kui ta ka iseendale oma probleemi ei tunnistanud, põhjendades kõike sellega, et suudab ju kõige selle kõrvalt olla aktiivne ja tegus ja luua ühe ettevõtte teise järel. “Mu perekond ei teadnud probleemist mitte midagi!”

Seotud lood:

Ühel päeval hakkasid asjad aga järgemööda välja tulema — enam ei jõudnud ega tahtnud ta midagi teha. “Hakkasin ennast üha rohkem sulgema, vältisin ka igasuguseid sotsiaalseid sündmusi,” mainib Mari. Siis jõudis aga kogu asi nii kaugele, et ta julges oma vennale öelda, et tarvitab tugevaid rahusteid, aga mitte arsti ettekirjutuste kohaselt, vaid ise retsepte kokku miksides. “Mu lähedased hakkasid aru saama, et asjad ei ole hästi, kuigi ma olin väga hea varjaja,” meenutab Mari ja lisab, et tema enda suurimaks šokiks oli see, kui ta poolteist aastat tagasi läks oma lapse lasteaiapeole veinise peaga ja lapse isa ütles, et nii ei saa need asjad enam edasi minna. “Olin siis nõus, et läheks mõneks ajaks unekliinikusse, aga seal soovitas psühhiaater, et on veel üks koht, kust abi saaks.”

Lapsed vajavad ema

Eelmise aasta jaanuaris oligi esimene kord, kui Mari naistekeskusesse jõudis. “Tulin vabal tahtel, sest sain aru, et ei saa enam oma elu nii jätkata. Ma olen noor naine ja mul on kaks poega,” ütleb Mari. Ta elas naistekeskuses viis ja pool kuud, aga rikkus siis programmi reegleid ja pidi keskusest lahkuma. Elas siis kaheksa kuud kodus, aga umbes pärast neljandat kuud olid vanad harjumused taas platsis. “Tuli üks tablett ja siis teine, tuli ka sõber vein,” mainib Mari.

Olukorra tõsidusest aru saades helistas Mari naistekeskusesse. “Kui ma sain teada, et mind võetakse tagasi, otsustasingi tulla. Olen väga tänulik, et selline keskus on loodud, kuigi töö iseendaga on väga raske ja vaevaline. Mu perekond toetab mind väga ja pärast viit ja poolt kuud said mu lapsed tagasi naeratava ema, keda neil ammu polnud.” Nüüd tahab Mari kindlasti läbi teha kõik kohustuslikud kümme kuud.

Loe pikemalt ajalehest Pealinn

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare