1. peatükk

Supelmütsi pähe tõmmanud Caroline Cliburn lamas parfüümilõhnalisest aurust ümbritsetuna selili vannis ja kuulas raadiot. Vannituba oli avar nagu kõik teisedki toad tema suurejoonelises majas. Kunagi oli see olnud riietumisruum, aga Diana jõudis juba tükk aega tagasi otsusele, et inimesed ei kasuta ega vaja enam rõivistuid, tegi toa tühjaks, kutsus torulukksepad ja puusepad, ehtis ruumi roosa portselani ja tiheda valge vaibaga ning riputas akende ette maani ulatuvad läiksiidist kardinad. Vannitoas oli madal klaasplaadiga laud vannisoolade, ajakirjade ning suurte munakujuliste ja roosilõhnaliste roosade seepide jaoks. Ka Prantsuse vannilinadel ja põrandamatil kujutati roose ning need kaunistasid nüüd Caroline’i hommikumantlit, tuhvleid, raadiot ja raamatut, mida ta oli lugema hakanud ja seejärel käest heitnud.
Raadiost kostis valss. Üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm õhkasid viiulid, manades vaimusilma ette pilte palmiaedadest, valgete kinnastega härrasmeestest ja eakatest daamidest, kes istuvad kullatud toolidel ning noogutavad selle kauni viisi rütmis.
Minul on seljas uus pükskostüüm, mõtles Caroline. Siis aga meenus talle, et üks kuldne nööp oli jaki eest pudenenud ja on nüüd tõenäoliselt kadunud. Muidugi oli täiesti võimalik nööp üles otsida, niit nõela taha ajada ja nööp ette õmmelda. See toiming oleks võtnud temalt mitte enam kui viis minutit, aga palju lihtsam oli sellest siiski loobuda. Ta võis ju panna hoopiski selga türkiissinise kaftankleidi või mustast sametist poolpika kleidi, mille kohta Hugh ütles, et ta näeb selles välja nagu Alice Imedemaal.
Vesi hakkas jahedaks minema. Caroline lükkas varbaga lahti kuumaveekraani ja ütles endale, et kell pool kaheksa tuleb ta vannist välja, nühib ennast kuivaks, värvib näo ära ja läheb esimesele korrusele. Ta jääb küll hiljaks, aga see pole tähtis. Kõik nad ootaksid teda kamina ümber kogunenult — Hugh sametist õhtukuues, mis Caroline’ile ei meeldinud, kuigi ta seda välja ei öelnud, ja oma helepunase särbiga vöötatud Shaun. Ka Haldane’id oleksid kohal — nii Elaine, kellel on teine martiini juba poole peal, kui ka kahemõttelise teadjapilguga Parker — ning aukülalised, Shauni ärikaaslased Kanadast härra ja proua Grimandull või mis nende nimi nüüd oligi. Pärast sündsat viivitust läheks kogu see seltskond õhtusöögile, mis koosneb kilpkonnasupist, cassoulet’st, mille kallal oli Diana nõidunud kogu hommikupooliku, ja sensatsiooniline puding, mis tuuakse arvatavasti lauda leegitsevana, saateks ohhid ja ahhid ja „Kallis Diana, kuidas sa seda küll teed?”
Mõte kogu sellele söögikogusele ajas Caroline’il südame pahaks nagu ikka. See oli hämmastav. Seedehäired on ju kahtlemata väga vanade, aplate ja võib-olla ka rasedate eelisõigus, aga vaevu kahekümnene Caroline ei kuulunud ühtegi eelnimetatud kategooriatest. Lausa haige ta enda meelest just ei olnud, kuid päris tervena ei tundnud ta ennast ka kunagi. Võib-olla peaks ta enne järgmist teisipäeva — ei, enne ülejärgmist teisipäeva arsti juurde minema. Ta kujutas endale ette, kuidas ta püüab seal midagi selgitada. Ma abiellun ja tunnen ennast kogu aeg halvasti. Caroline nägi vaimusilmas arsti isalikku ja mõistvat naeratust. Pulmaeelne närvilisus, see on ju üpris loomulik, ma annan teile rahustit…
Valss hääbus diskreetselt ja asendus diktoriga, kes hakkas lugema poole kaheksaste uudiste kokkuvõtet. Caroline ohkas, ajas end istuli, tõmbas vannikorgi eest enne, kui on jõudnud anda alla kiusatusele edasi mõnuleda, ja astus põrandamatile. Ta lülitas raadio välja, kuivatas ennast pealiskaudselt, pani selga hommikumantli ja tatsus helevalgele vaibale märgi jalajälgi jättes oma magamistuppa. Ta võttis istet tualettlaua ees, tõmbas vannimütsi peast ja silmitses erilise innuta oma kujutist kolmes peeglis. Tema juuksed olid pikad, sirged ja piimkahvatud ning hõljusid mõlemal pool nägu nagu kaks siidist tutti. Kaunis tema nägu selle sõna üldtunnustatud tähenduses ei olnud. Põsesarnad olid liiga kõrged, nina tömp ja suu lai. Caroline teadis, et ta võib näha välja nii kole kui ka ilus, ning ainult tema laialiasetsevad tumepruunid tihedate ripsmetega silmad olid ikka ja alati tähelepanuväärsed — olid isegi praegu, mil ta oli väsimusest tuimaks jäänud.
(Caroline’ile meenusid Drennan ja see, mida Drennan kunagi ammu Caroline’i pead käte vahele võttes ja enda poole pöörates ütles. „Millest see tuleb, et sul on poisi naeratus ja naise silmad? Ja pealegi veel armunud naise silmad?” Nad istusid siis Drennani auto esiistmel, väljas oli väga pime ja sadas vihma. Caroline mäletas vihmarabinat, autokella tiksumist ja tunnet, mille tekitasid tema lõuga hoidvad mehekäed, kuid see oli nagu meenutus mõnest juhtumist filmis või raamatus, mida ta on küll pealt näinud, aga milles ta pole ise osalenud. See juhtus mõne teise tüdrukuga.)
Ta haaras järsult kammi, köitis juuksed üheainsa liigutusega kummipaela vahele ja hakkas ennast minkima. Ta oli selle tööga poole peale jõudnud, kui koridorist kostsid paksul vaibal vaikselt lähenevad sammud, mis peatusid tema ukse taga. Uksele koputati tasakesi.
„Halloo?”
„Kas ma tohin sisse astuda?” See oli Diana.
„Muidugi.”
Caroline’i kasuema kandis juba valgetes ja kuldsetes toonides rõivaid ning tema hallikasblondid juuksed olid kammitud teokarpi meenutavasse soengusse, millesse oli torgatud kullast nõel. Ta oli ilus, sale, pikk ja laitmatult hoolitsetud nagu alati. Diana siniseid silmi rõhutas päevitus, mida hoidsid alles korrapärased käigud ultraviolettlambi alla, ja need silmad olid üks põhjusi, miks teda tihtipeale eksikombel skandinaavlaseks peeti. Ja talle oli tõepoolest omane õnnestav oskus näha lihtsates suusarõivastes või tviidkostüümis välja sama hea nagu praegu, mil ta oli valmis veetma äärmiselt nõudlikku õhtut ja oli ka vastavalt riides.
„Caroline, sa ei ole veel kaugeltki valmis!”
Caroline hakkas oma ripsmetušiharjaga mingeid keerukaid trikke tegema.
„Ma olen juba poolel teel. Sa ju tead, kui kiiresti ma tegutsen, kui ma kord alustanud olen.” Ta lisas: „See on võib-olla ainus pidevalt vajalik asi, mille ma teatrikoolis selgeks õppisin. Tead ju küll — see, kuidas ennast täpipealt ühe minutiga ära värvida.”
See oli mõttetu märkus, mida Caroline otsekohe kahetses. Teatrikool oli Diana puhul ikka veel keelatud territoorium ja kasuema harjased läksid turri juba pelgalt seda sõna kuuldes. Ta ütles jahedalt: „Sellisel juhul võib-olla ei olegi need kaks aastat, mis sa seal veetsid, täiesti mahavisatud aeg.” Ja kui muserdatud Caroline ei vastanud, jätkas ta: „Kiiret ei ole igatahes kuhugi. Hugh on siin, Shaun pakub talle praegu juua, aga Lundstromid jäävad pisut hiljaks. Naine helistas Connaughtide juurest ja ütles, et Johni peab kinni mingisugune nõupidamine.”
„Lundstrom. Mulle ei jää nende nimi meelde. Ma olen neid Grimandullideks kutsunud.”
„See on väga ebaõiglane. Sa ei ole ju nendega isegi kohtunud.”
„Kas sina oled?”
„Jah, ja nad on väga meeldivad inimesed.”
Diana hakkas Caroline’i magamistoas ringi liikudes rõhutatult tema järelt koristama, pani kingad paarikaupa kõrvuti, voltis kokku kampsuni ja võttis üles keset põrandat vedelenud märja vannilina. Diana murdis selle kokku ja viis tagasi vannituppa, kust Caroline kuulis, kuidas ta püüab vanni puhastada, avab ja sulgeb peeglitega ehitud kapiuksi ja kahtlemata paneb koldkreemipurgile kaane tagasi peale.
Caroline tõstis häält: „Diana, mille üle härra Lundstrom nõu peab?”
„Mh?” Diana ilmus taas nähtavale ja Caroline kordas oma küsimust.
„Ta on pankur.”
„Kas ta on seotud selle Shauni uue tehinguga?”
„Vägagi seotud. Härra Lundstrom toetab seda. Ta viibibki meie riigis selleks, et viimased üksikasjad paika panna.”
„Järelikult me peame kõik olema väga kütkestavad ja korralikult käituma.”
Caroline tõusis püsti, heitis hommikumantli seljast ja läks alasti oma riideid otsima.
Diana võttis istet voodipeatsis: „Kas see nõuab siis nii palju jõudu? Caroline, sa oled kohutavalt kõhn. Tõepoolest liiga kõhn — sa peaksid proovima pisut juurde võtta.”
„Mul ei ole midagi häda.” Caroline valis pilgeni täis sahtlist mõned pesuesemed ja hakkas neid selga panema. „Ma lihtsalt olengi niisugune.”
„Lollus. Sul paistavad kõik roided välja. Ja sellest, mida sa sööd, ei piisa isegi kärbsele. Koguni Shaun märkas seda üleeile ja sa ju tead, kui tähelepanematu ta tavaliselt on.” Caroline tõmbas jalga sukkpüksid. „Ja sinu jume on väga halb, sa oled nii kahvatu. Ma märkasin seda äsja tuppa astudes. Võib-olla sa peaksid hakkama rauatablette võtma.”
„Kas see hambaid mustaks ei tee?”
„Tohoh, kust sa säärast vananaiste juttu kuulsid?”
„Võib-olla on see kuidagiviisi seotud abiellumisega. Sellega, et ma pean kirjutama sada nelikümmend kolm tänukirja.”
„Ära ole tänamatu… Ahjaa, Rose Kintyre helistas mulle muuseas ja tundis huvi, mida sa tahad kingituseks saada. Mina soovitasin neid pokaale, mida sa nägid Sloane’i tänaval, tead ju küll — neid, mille peale olid graveeritud nimetähed. Mida sa kavatsed täna õhtul selga panna?”
Caroline avas riidekapi ja haaras esimese kättejuhtunud kleidi, mis oli juhtumisi mustast sametist. „Kas selle?”
„Jah. Mulle meeldib see kleit. Aga sellega pead sa kandma sukki.”
Caroline pani kleidi kappi tagasi ja võttis järgmise asja. „Siis see?” See ei olnud õnneks pükskostüüm, vaid kaftan­kleit.
„Jah. Võluv. Koos kullast kõrvarõngastega.”
„Minu omad on kadunud.”
„Oi, ometigi mitte need, mis Hugh sulle kinkis.”
„Tegelikult ei ole nad kadunud, vaid lihtsalt vales kohas. Ma panin kõrvarõngad kuhugi, aga mulle ei tule enam meelde, kuhu nimelt. Ära muretse.” Caroline heitis juustele sulgpehme türkiissinise siidrätiku. „Pealegi ei paista kõrvarõngad minu juuste alt välja, kui mul ei ole õiget soengut peas.” Caroline hakkas tillukesi nööpe kinni panema. Ta küsis: „Mis Jodyst saab? Kas ta sööb õhtust koos meiega?”
„Jody sööb koos Katyga keldrikorrusel ja kuigi ma ütlesin, et ta võib olla koos meiega, tahab ta televiisorist vesterni vaadata.”
Caroline päästis juuksed valla ja silus neid kammiga. „Kas ta on praegu seal?”
„Minu arvates on.”
Caroline pihustas siia-sinna lõhnaõli esimesest pudelist, mis talle kätte sattus. Ta sõnas: „Kui sul selle vastu midagi ei ole, siis ma lähen kõigepealt alla ja soovin Jodyle head ööd.”
„Ära sinna liiga kauaks jää. Lundstromid on umbes kümne minuti pärast kohal.”
„Ei jää.”

Nad läksid üheskoos trepist alla. Ja kui nad olid halli jõudmas, läks võõrastetoa uks lahti ja nähtavale ilmus Shaun Carpenter, kes hoidis käes punast õunakujulist jääanumat, mille kaanest võrsuv kullatud vars täitis käepideme ülesandeid. Ta tõstis pilgu ja nägi neid.
„Jääd ei ole,” ütles ta selgituseks, muutus siis naiste ilmumise peale teiseks nagu korraga kahes rollis esinev komödiant ja jäi nende laskumist jälgides halli keskele seisma.
„Noh, kas te ei näe mõlemad kaunid välja? Kui suurepärane daamide paar!”
Shaun oli Diana abikaasa ja Caroline’i… Caroline viitas talle mitmeti. Nimetas teda mõnikord oma kasuema meheks. Või kasuisaks. Või lihtsalt Shauniks.
Diana ja Shaun olid olnud abielus kolm aastat, aga Shaunile meeldis inimestele rääkida, et Dianat tundnud ja jumaldanud on ta palju kauem.
Shaunil oli kombeks öelda: „Ma tundsin teda ammu. Ma arvasin, et mul on juba kõik otsad korralikult kokku tõmmatud, aga siis sõitis Diana Kreeka saartele mingisugust maatükki ostma ja järgmine asi, millest ma aru sain, oli tema kiri, milles ta teatas, et sai tuttavaks tolle arhitektist selli Gerald Cliburniga ja abiellub temaga. Mehel polnud krossigi hinge taga, ta oli pärit lihtinimeste hulgast ja põrgu moodi boheemlaslik. Ma olin nagu puuga pähe saanud.”
Shaun jäi siiski Diana mälestusele igavesti truuks ja kuna ta oli juba oma loomult edukas mees, esines ta sellegipoolest tulemusrikkalt ka elukutselise vanapoisi ning vanema ja targema mehe rollis, kelle järele valitseb Londoni peoperenaiste seas suur nõudmine, mistõttu tema kalendermärkmikus ei puudunud iial tihe ürituste loetelu eelseisvaks kuuks.
Ja Shauni vallaliseelu oli tõepoolest niivõrd tähelepanuväärselt hästi korraldatud ja mõnus, et kui lesestunud Diana Cliburn kaht kasulast puksiiris vedades Londonisse naasis, et taas oma vanasse majja elama asuda, vanad tutvused üles soojendada ja elu uuesti otsast alustada, peeti siin-seal aru, mida Shaun Carpenter nüüd ette võtab. Kas ta on kõvasti oma mugavate poissmeheharjumuste külge kinni jäänud? Kas ta on nõus — isegi Diana nimel — oma iseseisvusest loobuma ja rahulduma tavalise perekonnainimese üksluise eluga? Kuulujuttudes kaheldi selles väga.
Aga kuulujutud ei arvestanud Dianaga. Kui ta oligi Aphroselt tagasi jõudes muutunud, siis üksnes veelgi ilusamaks ja ihaldusväärsemaks kui varem. Diana oli nüüd kolmekümne kahe aastane ja veetlevuse tipul. Shaun uuendas ettevaatlikult nende sõprust ja oli mõne päevaga maatasa tehtud. Nädala pärast palus ta Diana kätt ja kordas oma palvet iga seitsme päeva järel seni, kuni Diana lõpuks nõustus.
Esimene asi, mida Diana laskis mehel teha, oli teatada isiklikult seda uudist Caroline’ile ja Jodyle. „Isa eest ma teile olla ei saa,” ütles Shaun neile võõrastetoa vaibal edasi-tagasi marssides ja tema kraealune tõmbus nende selge ja kummaliselt ühesuguse pilgu all higiseks. „Pealegi ma ei teakski, kuidas isa olla. Aga mulle meeldiks, kui te tunneksite, et saate mind alati kasutada kas usaldusaluse või võib-olla ka rahastajana… See on ju lõppude lõpuks teie kodu… ja ma tahaksin, et te tunneksite…”
Shaun rabeles edasi, kirudes Dianat, kes oli ta sellesse piinlikku olukorda pannud, ja soovides, et too ei oleks üle pingutanud ning lasknud tema vahekorral Caroline’i ja Jodyga vaikselt ja loomulikult välja areneda. Aga Diana oli juba oma olemuselt kärsitu ja talle meeldis, et kõik oleks paugupealt tehtud ja unustatud.
Jody ja Caroline silmitsesid Shauni kaastundlikult, kuid ei öelnud ega teinud midagi, et teda hädast välja aidata. Shaun Carpenter meeldis neile, kuid ühtlasi nägid nad oma noore pilguga ka seda, et see mees on Dianal juba peos. Ja Shaun kõneles Milton Gardensist kui nende kodust, aga nende jaoks tähendas kodu praegu ja igavesti see valge kuup, mis turritas nagu suhkrupea kõrgel sügavsinise Egeuse mere kohal. Kuid see oli nüüd kadunud, oli jäljetult minevikupöörisesse uppunud. See, mida Diana otsustab teha või kellega ta peab praegu õigeks abielluda, ei olnud enam nende asi. Kui ta ikkagi just pidi kellegagi abielluma, siis oli neil hea meel, et see oli kogukas ja heasüdamlik Shaun.
Kui Caroline nüüd Shaunist möödus, astus mees tee pealt eest, olles viisakas, jäik ja pisut naeruväärne tänu sellele jääanumale, mida ta hoidis käes nagu ohvriandi. Temast õhkus Brut’ lõhnaõli ja puhta värske pesu lõhna ning Caroline’ile meenusid isa tihtipeale habemetüükas lõug ja sinised tööpluusid, mida ta eelistas võtta otse pesunöörilt, ilma et triikraud oleks neid puudutanud. Caroline’ile tulid meelde ka need tülid ja vaidlused, millele Diana ja isa nii rõõmsameelselt andusid ja milles isa alati võitjaks jäi! Ning taas tekitas temas hämmastust asjaolu, et üks naine peab võimalikuks abielluda kahe teineteisest niivõrd erineva meesterahvaga.

Laskumine keldrikorrusele Katy valdustesse oli nagu siirdumine ühest maailmast teise. Üleval olid pastelsetes toonides vaibad, kroonlühtrid ja rasked sametkardinad. All oli kõik segamini, kokkusobitamata ja lustakas. Ruuduline linoleum võistles erksavärvilise põrandavaibaga, kardinamustril olid siksakid ja lehekesed, kõik horisontaalpinnad kandsid oma koormat fotode, unustatud rannaäärsetest kuurortidest pärit portselantuhatooside, värvitud teokarpide ja plastlilledega täidetud vaaside näol. Kaminas lõõmas punase leegiga paras tuli ja selle ees istus lombakasse tugitooli kerra tõmbunult Caroline’i vend Jody, kelle pilk oli otsekui needitud värelevale televiisoriekraanile.
Jody kandis teksapükse ja mereväesinist rullkraega kampsunit, jalas olid tal vattisaanud mitme aasareaga poolsaapad ja peas millegipärast narmendav purjetajamüts, mis oli tema jaoks õige mitme numbri võrra suur. Kui Caroline sisse astus, vaatas Jody korraks üles ja suunas siis otsekohe pilgu taas televiisorile. Ta ei tahtnud jääda ilma ainsastki lasust ega ühestki märulisekundist.
Caroline nihutas venda toolil edasi ja istus tema kõrvale. Veidi aja pärast ta küsis: „Kes see tüdruk on?”
„Ah, ta on rumal. Alati ta suudleb kedagi. Ta on üks nendest.”
„Keera siis kinni.”
Jody mõtles järele ja arvas, et küllap see on hea mõte, ronis toolist välja ja pani televiisori kinni. See vakatas tasase oige saatel. Jody seisis kamina ees vaibal ja vaatas Caroline’i poole.
Ta oli üksteist aastat vana, mis on mõnus iga — titepõlv oli möödas, kuid ta ei olnud veel pikaks veninud, kiitsakas, pahur ja hädas oma vistrikega. Jody näojooned sarnanesid nii väga Caroline’i omadega, et võõrad taipasid neid esmakordselt nähes — nad ei saa olla midagi muud kui õde-venda, aga kui Caroline oli linalakk, siis Jody juuksed olid niivõrd erkpruunid, et piirnesid lausa punasega, ja kui Caroline’ile oli piserdatud tedretähne ainult ninaseljale, siis Jodyl katsid täpikesed nagu konfetid selga ja õlgu ning laskusid tema käsivartele. Jody silmad olid hallid. Tema naeratus oli aeglane tulema, kuid muutis kord juba näole ilmudes kõik relvituks ning tõi nähtavale pärishambad, mis olid tema näo jaoks liiga suured ja pisut kõverad, otsekui oleksid need rüselenud, et endale ruumi teha.
„Kus on Katy?” küsis Caroline.
„Üleval köögis.”
„Kas sa oled õhtust söönud?”
„Jah.”
„Kas sa said sedasama, mida meie?”
„Ma sõin suppi. Kuid praadi ma ei tahtnud, nii et Katy tegi mulle peekonit ja mune.”
„Ma oleksin soovinud seda sinuga koos süüa. Kas sa Shauni ja Hugh’d oled näinud?”
„Jah. Ma käisin üleval.” Jody krimpsutas nägu. „Sul ei vea, Haldane’id tulevad siia.”
Nad naeratasid vandeseltslaslikult. Nende vaated Haldane’idele langesid teataval määral kokku. Caroline küsis: „Kust sa selle mütsi said?”
Jody oli mütsi unustanud. Nüüd võttis ta selle ujedaks muutudes peast. „Lihtsalt leidsin. Lastetoast vanast riidekirstust.”
„See on Poppa oma.”
„Jah. Ma arvasingi, et tõenäoliselt on.”
Caroline kummardus tema poole ja võttis mütsi enda kätte. See oli määrdunud ja muljutud ning kaetud soolalaikudega, märk aga hakkas õmblustest lahti hargnema. „Poppa kandis seda purjetamas käies. Tal oli kombeks öelda, et õigesti riides olemine annab enesekindlust, nii et kui ta midagi valesti tegi ja sõimata sai, siis ta lihtsalt sõimas vastu.” Jody muigas. „Kas sa mäletad, kuidas ta selliseid asju rääkis?”
„Midagi mäletan,” ütles Jody. „Mäletan seda, et ta luges „Rikki-Tikki-Tavi’t”.”
„Sa olid ju alles pisike poiss. Kuus aastat vana. Aga sa mäletad seda.” Jody naeratas uuesti. Caroline tõusis ja pani vana mütsi talle pähe. Mütsinokk varjas tema nägu niivõrd, et Caroline pidi talle musi andes selle alla kummarduma.
„Head ööd,” ütles Caroline.
„Head ööd,” lausus Jody end liigutamata.
Caroline’il polnud mingit tahtmist ära minna. Ta pöördus trepijalamil ümber. Jody jälgis teda pingsalt oma naljaka mütsi noka alt ja tema silmades oli midagi, mis sundis Caroline’i küsima: „Milles on asi?”
„Mitte milleski.”
„Homme siis näeme.”
„Jah,” ütles Jody. „Kindlasti. Head ööd.”

Taas üles jõudes avastas Caroline, et võõrastetoa uks on suletud ja selle tagant kostab häältesumin, Katy aga sätib riidepuule tumedat karusnahkset kasukat, et see eesukse kõrvale riidekappi asetada. Katyl oli seljas punakaspruun kleit ja ees lilleline põll, mis oli temapoolne järeleandmine piduliku õhtusöögi puhuks, ja ta võpatas teatraalselt, kui Caroline ootamatult nähtavale ilmus.
„Oi, sa poleks pidanud mind ehmatama.”
„Kes tulid?”
„Härra ja proua Haldane.” Katy osutas peanõksatusega võõrastetoale. „Nad on praegu seal. Sul oleks parem edasi minna, sest sa oledki juba hilinenud.”
„Ma olin äsja Jody juures.” Caroline ei tahtnud selle seltskonnaga ühineda ja ta jäi trepikäsipuule nõjatudes Katy juurde seisma. Ta kujutas endale ette, milline õndsus see oleks, kui ta läheks teisele korrusele ja poeks voodisse ning Katy tooks talle keedetud muna.
„Kas Jody vaatab ikka veel indiaanlasi?”
„Minu meelest ei vaata. Ta ütles, et seal on liiga palju suudlemist.”
Katy krimpsutas nägu. „Mina ütlen, et parem vaadaku suudlemist kui kogu seda vägivalda.” Ta pani kapiukse kinni. „Mina laseksin neil meelsamini selle värgi üle aru pidada kui välja minna, et vanaprouasid nende enda vihmavarjuga kolkida.”
Ja selle paljuütleva tähelepaneku järel läks Katy oma kööki tagasi. Caroline jäi üksi ja kuna tal ei olnud enam mingit ettekäänet viivitada, sammus ta üle halli, manas näole naeratuse ja avas võõrastetoa ukse. (Veel üks asi, mida ta oli teatrikoolis õppinud, oli oskus lavale astuda.) Jutukõmin lakkas ja keegi ütles: „Seal see Caroline ongi.”
Diana võõrastetuba oli õhtul pidulikult valgustatuna sama vaatamisväärne nagu ükskõik milline näitelava. Kolm kõrget vaiksele väljakule avanevat akent olid ehitud helemandlirohelisest sametist kardinatega. Siin olid olemas tohutu suured pehmed roosat ja beeži värvi sohvad, beežikas vaip ning nii oivaliselt vanade maalidega ühte sulavad pähklipuust puhvetkapid ja Chippendale’i stiilis mööbel kui ka moodne klaasist ja terasest Itaalia kohvilauake. Igal pool õitsesid lilled ning õhk oli küllastunud mitmesugustest hõrkudest ja hinnalistest aroomidest — need olid hüatsindid, lõhnaõli Madame Rochas ja Shauni Havanna sigarid.
Külalised seisid just nimelt nii, nagu Caroline oli endale ette kujutanud, olles koondunud joogiklaase käes hoides salguti kamina ümber. Aga ta ei jõudnud veel ustki enda järel sulgeda, kui Hugh oma rühmakesest eemaldus, klaasi lauale pani ja talle üle toa vastu tuli.
„Kallis.” Hugh haaras Caroline’il õlgadest ja kummardus, et teda suudelda. Seejärel heitis ta pilgu oma vahvelõhukesele kuldkäekellale, paljastades sealjuures laia ja valge tärgeldatud kätise, mida hoidsid koos mügarlikud kullast mansetinööbid. „Sa jäid hiljaks.”
„Aga Lundstromid pole ju veel tulnudki.”
„Kus sa olid?”
„Jody juures.”
„Sellisel juhul on sulle andeks antud.”
Hugh oli pikka kasvu, palju pikem kui Caroline, sale ja tõmmu ning juba kiilaks mineva peaga. Seetõttu nägi ta oma tegelikest eluaastatest vanem välja, neid oli tal aga kolmkümmend kolm. Tal oli seljas kesköösinisest sametist smoking ja tema õhtusärgi rinnaesist kaunistasid õrnad tikandpaelad, Hugh’ esiletungivate kulmude alt paistvad silmad olid aga väga tumepruunid ja antud hetkel väljendasid ühtaegu lõbu, pahameelt ja teataval määral uhkust.
Caroline märkas seda uhkust ja tundis kergendust. Hugh Rashley tasemel olemine nõudis üksjagu vaeva ja Caroline kulutas poole oma ajast heitlemisele kopsaka alaväärsustundega. Kuid igas muus mõttes oli Hugh tulevase abikaasana ülimalt rahuldav — edukas oma valitud karjääris börsimaaklerina ning imeliselt hoolitsev ja tähelepanelik, ehkki tema mõõdupuud olid vahetevahel tarbetult ranged. Kuid mida muud võiski temalt oodata, sest see joon oli iseloomulik kogu tema suguvõsale ja ta oli ju lõppude lõpuks Diana vend.

Kuna kaunid noored neiud tõmbasid Parker Haldane’i vastu­pandamatult ligi ja Caroline kuulus nende hulka, käitus Elaine Haldane Caroline’iga harjumuspärase jahedusega. See ei pannud Caroline’i ülemäära muretsema. Esiteks kohtus ta Elaine’iga harva, sest Haldane’id elasid Pariisis, kus Parker juhtis ühe suure Ameerika reklaamiagentuuri Prantsusmaa osakonda, tulles Londonisse üksnes tähtsateks töö­kohtumisteks iga kahe-kolme kuu tagant. Nende praegune külaskäik oligi üks selliseid reise.
Teiseks ei meeldinud Elaine Caroline’ile eriti, mis oli õnnetu lugu, sest Elaine ja Diana olid parimad sõbrannad. „Miks pead sa alati Elaine’iga nii üleolevalt käituma?” oli Dianal kombeks küsida ning Caroline oli õppinud vastuseks õlgu kehitama ja vabandust paluma, sest üksikasjalikumad selgitused oleksid üksnes kutsunud esile veelgi suurema solvumise.
Elaine oli nägus ja suursugune naine, kelle kalduvust riietumisel üle pingutada ei olnud suutnud välja ravida isegi elamine Pariisis. Elaine võis ka olla äärmiselt lõbus, aga Caroline oli kibedate kogemuste läbi selgeks saanud, et tema vaimukustesse olid peidetud sõnalise julmutsemise teravad okkad, mis olid sihitud nende sõprade ja tuttavate pihta, keda parajasti kohal polnud. Tema kuulamine ajas hirmu peale, sest sa ei võinud iial kindlalt teada, mida ta kavatseb sinu kohta öelda.
Seevastu Parkerit ei pruukinud tõsiselt võtta.
„Sa kaunis olevus.” Parker kummardus, et riivata Caroline’i käeselga mandriinimese suudlusega. Caroline oli poolenisti juba oodanud, et ta lööb kannad klõpsuga kokku. „Miks sa meil alati ennast oodata lased?”
„Ma käisin Jodyle head ööd soovimas.” Ta pöördus Parkeri naise poole. „Tere õhtust, Elaine.” Nad puudutasid teineteise põske ja laksutasid suudlust järele aimates huuli.
„Tere, mu armas. Kui kaunis kleit!”
„Aitäh.”
„Selliseid lahtiseid rõivaid on mugav kanda…” Elaine tõmbas oma sigaretist ühe mahvi ja hingas välja suure suitsupilve. „Ma rääkisin Dianale parajasti Elizabethist.”
Caroline’i süda vajus saapasäärde, aga ta küsis viisakalt: „Mis siis Elizabethiga lahti on?” ja ootas, et kuuleb vastuseks: Elizabeth on kihlatud, Elizabeth elab koos Aga Khaniga, Elizabeth on New Yorgis ja töötab modellina Vogue’is. Elizabeth oli Elaine’i tütar eelmisest abielust ja pisut vanem kui Caroline ning ehkki Caroline’ile tundus vahel, et ta teab Elizabethist rohkem kui iseendast, ei olnud nad teineteisega kordagi kohtunud. Elizabeth oli oma aja mõlema vanema vahel ära jaotanud — tema ema elas Pariisis ja isa Šotimaal — ning nendel harvadel puhkudel, kui ta Londonisse sattus, oli Caroline ikka ja alati kuhugi sõitnud.
Praegu püüdis Caroline meelde tuletada, kuidas kõlas viimane uudis Elizabethist. „Kas ta ei olnud mitte Lääne-Indias või kusagil sedasorti kohas?”
„Jah, mu kallis, ta käis külas ühel vanal koolisõbrannal ja veetis seal väga suurepäraselt aega. Aga ta lendas paari päeva eest koju tagasi ja Prestwickis oli isa tal vastas, et anda edasi see õudne uudis.”
„Milline uudis?”
„Noh, sa ju tead, et kümme aastat tagasi, kui me veel Duncaniga koos elasime, ostsime selle maja Šotimaal… Või vähemalt ostis selle Duncan minu ägedast vastuseisust hoolimata… Meie abielu seisukohalt oli see nagu viimane piisk.” Elaine vakatas ja tema näole ilmus hämmeldunud ilme.
„Elizabeth,” ütles Caroline viisakalt ette.
„Ah jaa, muidugi. Kõigepealt sai Elizabeth sõbraks kahe naabermõisas elava poisiga… Noh, mitte just lausa poisiga — kui me nendega tuttavaks saime, olid nad juba peaaegu täiskasvanud, aga ülimalt veetlevad, ja nad lihtsalt võtsid Elizabethi oma tiiva alla nagu noorema õe. Ja sa ei jõudnud veel sõrmegi nipsutada, kui ta käis nende majas sisse-välja nii, nagu oleks elanud seal terve oma elu. Noormehed jumaldasid teda ja vanema venna jaoks oli ta veel eriline lemmik, aga oh sa mu meie! Vahetult enne Elizabethi kojujõudmist sai see vend äärmiselt kohutavas autoõnnetuses surma. See oli jubedamast jube, teed olid jäätunud ja auto sõitis otseteed vastu kivimüüri.”
Caroline oli vastu tahtmist tõesti kohkunud. „Oi, kui kohutav!”
„Oh, jube. Ta oli kõigest kakskümmend kaheksa aastat vana. Imehea põllumees, suurepärane kütt ja nii armas inimene. Sa oskad endale ette kujutada, kuidas mu vaese kullakese kojujõudmine välja nägi — ta helistas mulle, et nuttes sellest õnnetusest rääkida, ja ma tahtsin teda Londonisse kutsuda, et siin temaga kohtuda ja anda meile võimalus tema tuju tõsta, aga ta arvas, et teda vajatakse seal põhjas…”
„Ma olen kindel, et isa laseb tal meelsasti…” Parker oli just nimelt selle hetke välja valinud, et Caroline’i küünarnuki juures välja ilmuda ja ulatada talle martiini, mis oli niivõrd külm, et tema sõrmed muutusid peaaegu kangeks. Parker küsis: „Keda me praegu ootame?”
„Lundstrome. Nad on kanadalased. Mees on Montreali pankur. See kõik on seotud Shauni uue üritusega.”
„Kas see tähendab tõepoolest, et Diana ja Shaun kavatsevad Montreali elama asuda?” päris Elaine. „Aga mida me ilma nendeta peale hakkame? Diana, mida me ilma sinuta peale hakkame?”
„Kui kauaks neil on kavas ära jääda?” küsis Parker.
„Kolmeks-neljaks aastaks. Võib-olla ka vähemaks ajaks. Nad lahkuvad pärast pulmi nii ruttu kui saavad.”
„Aga mis sellest majast saab? Kas sina ja Hugh kavatsete siia elama jääda?”
„See maja on liiga suur. Pealegi on Hugh’l endal täiesti sobiv korter. Ei, Katy jääb omamoodi hooldajana keldrikorrusele elama ja Diana arvas, et ta võib maja välja üürida, kui leiab õige elaniku.”
„Ja Jody?”
Caroline vaatas Parkeri poole ja silmitses seejärel oma pokaali.
„Jody läheb nendega kaasa. Et sinna elama jääda.”
„Kas sinul ei ole selle vastu midagi?”
„On küll. Aga Diana tahab teda kaasa võtta.”

Ja Hugh ei taha, et mingisugune poisipõnn talle koormaks oleks. Igatahes praegu veel ei taha. Titega ta paari aasta pärast võib-olla lepiks, kuid mitte üheteistkümnese poisiga. Ja Diana on Jody juba erakooli kirja pannud ning Shaun ütles, et laseb talle suusatamist ja hokit õpetada.

*

Parker jälgis teda ikka veel. Caroline naeratas virilalt. „Parker, sa ju tunned Dianat. Ta teeb plaanid valmis ja need lähevadki muidugi täide.”
„Sa hakkad ju Jodyt taga igatsema, eks ole?”
„Jah, hakkan küll.”
Viimaks Lundstromid saabusid, neid tutvustati, nad varustati keelekastega ja tõmmati viisakalt vestlusse. Caroline eemaldus just nagu selleks, et sigarette otsida, silmitses neid uudishimulikult ja jõudis järeldusele, et nad näevad ühtmoodi välja nagu abikaasad tihtipeale, olles mõlemad pikka kasvu, nurgelised ja üsna sportliku olemisega. Ta kujutas endale ette, kuidas nad mängivad nädalavahetustel üheskoos golfi või käivad suviti purjetamas — arvatavasti ookeaniregattidel. Proua Lundstromi kleit oli lihtne ja tema briljandid rabavad, härra Lundstromi aga iseloomustas sedalaadi värvitu määramatus, mis ähmastab sageli silmapaistvalt eduka inimese piirjooni.
Caroline’i peast vilksatas üpris ootamatult läbi mõte, et oleks imetore, kui nende majja satuks nagu sõõm värsket õhku mõni vaene, läbipõrunud, moraalitu või koguni purjus inimene. Võib-olla mõni katusekambris nälgiv kunstnik. Või kirjanik, kelle lugusid keegi osta ei taha. Mõni kolmepäevase habemetüükaga lustakas juhutööline, kelle sugugi mitte elegantne kõht ripub üle püksirihma. Caroline mõtles oma isa mitmekesistele ja tavaliselt halva kuulsusega sõpradele, kes jõid poole ööni punast veini või retsina’t ning magasid seal, kus uni peale tuli — kas lössis sohval või jalgu madala terrassiseina vastu toetades. Ja mõtles nende majale Aphrosel, mille kuuvalgus öösiti musta-valgeruuduliseks värvis ja kus võis alati kuulda merekohinat.
„… me lähme õhtust sööma.”
Seda ütles Hugh. Caroline taipas, et Hugh on seda talle juba teatanud ning peab taas uuesti üle kordama. „Caroline, sa unistad. Joo oma klaas tühjaks, on aeg minna ja midagi süüa.”
Laua ääres avastas Caroline, et ta on pandud istuma John Lundstromi ja Shauni vahele. Shaun askeldas veinikarahviniga
ja seetõttu alustas Caroline loomulikult vestlust härra Lundstromiga.
„Kas te olete esimest korda Inglismaal?”
„Oi, mitte mingil juhul. Ma olen käinud siin juba palju kordi.” Härra Lundstrom seadis kahvli ja noa otseks ning kortsutas kergelt kulmu. „Teate, ma ei ole neid just päris selgeks saanud. Ma pean silmas vahekordi teie perekonnas. Kas teie olete Diana kasutütar?”
„Jah, see vastab tõele. Ja ma abiellun Hugh’ga, kes on Diana vend. Enamus inimesi näib olevat arvamusel, et see on sama hästi kui seadusevastane, aga tegelikult ei ole. Ma tahan öelda, et palveraamatu tagaotsas ei ole selle kohta midagi kirjas.”
„Mina ei ole kunagi arvanud, et see on seadusevastane. Hoopiski lihtsalt väga tore. See hoiab kõik need õiged inimesed ühes perekonnas.”
„Kas see ei oleks pisut kitsarinnaline?”
Härra Lundstrom tõstis pilgu ja muigas. Naeratades nägi ta välja noorem, lõbusam ja sugugi mitte nii rikas. Nägi välja inimlikum. Caroline muutus tema suhtes leebemaks.
„Ma nimetaksin seda pigem praktiliseks. Millal te kavatsete abielluda?”
„Järgmisel teisipäeval. Ma ei suuda seda peaaegu uskudagi.”
„Ja kas te tulete mõlemad Dianale ja Shaunile Montreali külla?”
„Pärastpoole loodetavasti tuleme. Kohe küll mitte.”
„Ja siis on veel see väike poiss…”
„Jah, minu vend Jody.”
„Poiss tuleb nendega kaasa.”
„Seda küll.”
„Ta tunneb ennast Kanadas nagu kala vees. See on väikeste poiste jaoks suurepärane koht.”
„Seda küll,” ütles Caroline uuesti.
„Kas te olete vennaga kahekesi?”
„Oi ei,” lausus Caroline. „Angus on ka.”
„Veel üks vend?”
„Jah. Tema on peaaegu kahekümne viie aastane.”
„Ja millega ta tegeleb?”
„Me ei tea seda.”
John Lundstrom kergitas viisakalt, kuid üllatunult kulme. Caroline lausus: „Ma mõtlen seda tõsiselt. Me ei tea, millega ta tegeleb ja kus ta on. Vaadake, me elasime Egeuse merel Aphrose saarel. Minu isa oli arhitekt ja omamoodi vahendusagent nende inimeste jaoks, kes tahtsid endale krunti osta ja sellele midagi ehitada. Just nimelt niiviisi isa Dianaga tuttavaks saigi.”
„Pidage korraks kinni. Te tahate öelda, et Diana sõitis sinna maad ostma?”
„Jah, ja maja ehitama. Kuid ta ei teinud kumbagi. Diana kohtus minu isaga, läks hoopiski talle mehele ning jäi meie juurde Aphrosele ja elas selles majas, mis meil oli seal alati olnud…”
„Aga te tulite ju Londonisse tagasi?”
„Jah, saate aru, isa suri ja Diana võttis meid Londonisse kaasa. Aga Angus ütles, et tema ei tule. Ta oli siis üheksateistkümnene, tema juuksed ulatusid õlgadeni ja tal ei olnud isegi ainsatki paari kingi. Ja Diana arvas, et kui ta tahab Aphrosele jääda, siis jäägu, kuid Angus ütles, et maja võib Diana sellegipoolest maha müüa, sest ta on ostnud pruugitud Mini Moke’i ja kavatseb sellega läbi Afganistani Indiasse sõita. Diana küsis tema käest, mida ta tahab sinna jõudes tegema hakata, ja Angus vastas, et iseennast otsima.”
„Angus on lihtsalt üks tuhandetest temataolistest. Te ju teate seda, eks ole?”
„Kui ta on minu vend, ei muuda see asja kergemaks.”
„Kas te olete teda pärast seda näinud?”
„Jah. Varsti pärast Diana ja Shauni abiellumist tuli ta tagasi, aga te ju teate, kuidas need asjad käivad. Me arvasime kõik, et nüüd on tal ikkagi kingad olemas, aga tema oli samasugune ega kahetsenud midagi ning kõik, mis Diana soovitas, muutis ta veelgi hullemaks, nii et ta läks Afganistani tagasi ja seejärel pole me temast enam midagi kuulnud.”
„Mitte midagi?”
„Noh… korra kuulsime. Saime värvilise postkaardi Kabulist või Srinagarist või Teheranist või veel kusagilt.” Caroline naeratas, püüdes seda naljaks pöörata, aga enne kui John Lindstrom jõudis mingisugust vastust välja mõelda, kummardus Katy üle tema õla, et asetada lauale kauss kilpkonnasupiga, ja kuna jutuajamine oli katkenud, pöördus Lindstrom Caroline’ist ära ja hakkas hoopiski vestlema Elaine’iga.

Õhtu läks omasoodu edasi — ametlikviisakalt, etteennustatavalt ja Caroline’i seisukohalt igavalt. Pärast kohvi ja brändit kogunesid kõik veel kord võõrastetuppa. Mehed koondusid ühte toanurka, et ärijutte ajada, naised aga vahetasid kamina ümber kuulujutte, tegid plaane Kanada jaoks ja imetlesid vaipa, mis Dianal parajasti käsil oli.
Veidi aja pärast eemaldus Hugh meestesalgast — pealtnäha selleks, et John Lundstromi klaas taas täis valada. Seejärel tuli ta Caroline’i juurde, istus tema tooli käetoele ja küsis: „Kuidas sul läheb?”
„Miks sa seda pärid?”
„Kas sa tunned ennast piisavalt hästi, et minna Arabellasse?”
Caroline vaatas tema poole. Tugitooli sügavusest paistis, nagu oleks Hugh’ nägu peaaegu tagurpidi pööratud. See nägi kuidagi kummaline välja.
„Kui palju kell on?” küsis Caroline.
Hugh heitis pilgu käekellale. „Üksteist. Sa oled vist liiga väsinud?”
Caroline ei jõudnud veel midagi vastata, kui nende vestlust pealt kuulanud Diana kergitas pilgu vaibalt ja ütles: „Te minge tõesti välja.”
„Kuhu nad kavatsevad minna?” küsis Elaine.
„Arabellasse. See on üks väike klubi, mille liige Hugh on…”
„Kõlab põnevalt…” Elaine naeratas Hugh’le, nähes välja, nagu teaks ta kõiki põnevaid ööklubisid. Hugh ja Caroline palusid ennast vabandada, soovisid seltskonnale meeldivat õhtut ja lahkusid. Caroline läks ülemisele korrusele mantlit tooma ja jäi hetkeks pidama, et juukseid kammida. Ta seisatas korraks Jody ukse juures, aga kuna lamp oli kustutatud ja toast ei kostnud mingeid hääli, otsustas ta, et ei hakka poissi segama, ja naasis esimesele korrusele, kus Hugh teda hallis ootas. Hugh avas tema jaoks ukse, nad väljusid üheskoos mahedasse ja tuulisesse pimedusse, sammusid mööda kõnniteed sinna, kuhu Hugh oli oma auto parkinud ja sõitsid ümber Square’i Kensington High Streetile ning siis nägi Caroline noorkuud, mille eest tuul pilveräbalaid läbi kihutas. Pargipuud kõigutasid oma raagus oksi ja taevas peegeldus suurlinna oranž kuma, Caroline keeras autoakna alla, laskis jahedal õhul oma juukseid sasida ning arvas, et säärasel ööl peaks inimene viibima maal ja jalutama puudes kahistava tuule käes pimedatel, valgustamata tanumatel, kus teed näitab üksnes hootine kuupaiste.
Ta ohkas. „Mille pärast?” küsis Hugh.
„Mida mille pärast?”
„See ohe. See kõlas nagu terve tragöödia.”
„Midagi ei ole juhtunud.”
Veidi aja pärast küsis Hugh uuesti: „Kas kõik on korras? Sa ei ole ju millegi pärast mures?”
„Ei ole.” Lõppude lõpuks polnudki tal tegelikult millegi pärast muretseda. Ei olnud millegi pärast ja oli kõige pärast. Üks asi oli see, et ta tundis ennast kogu aeg halvasti. Caroline pani imeks, miks on tema jaoks võimatu sellest Hugh’ga rääkida. Tõenäoliselt seetõttu, et Hugh ise oli alati nii heas vormis. Tarmukas, toimekas, energiat täis ja pealtnäha täiesti väsimatu. Igatahes oli haige olla tüütu ja veelgi tüütum oleks olnud sellest kõnelda.
Vaikus nende vahel süvenes. Kui nad ootasid, millal punane tuli asendub valgusfooris rohelisega, ütles Hugh viimaks: „Lundstromid on meeldivad inimesed.”
„Seda küll. Ma rääkisin härra Lundstromile Angusest ja ta kuulas mind.”
„Mida ta oleks siis pidanud sinu arvates tegema?”
„Sedasama, mida kõik teised alati teevad. Nad on jahmunud ja kohkunud ja tunnevad heameelt — või vahetavad jututeemat. Dianale on ülimalt vastumeelne, kui me Angusest kõneleme. Minu arvates seepärast, et Angus oli üks tema ebaõnnestumisi.” Caroline parandas ennast: „On üks ebaõnnestumisi.”
„Kas sa pead silmas seda, et ta koos teiega Londonisse tagasi ei tulnud?”
„Jah, ega õppinud revidendiõigustega raamatupidajaks või mõneks muuks ametimeheks, kelleks Diana tahtis teda teha. Aga Angus tegi hoopiski just nimelt seda, mida ta ise tahtis teha.”
„Riskides ohuga, et satun selles vaidluses Diana poolele, söandaksin ma öelda, et seda tegid ka sina. Kogu vastasrinna kiuste astusid sa teatrikooli ja sul isegi õnnestus ühest töökohast kinni pidada…”
„Pool aastat. See oli ka kõik.”
„Sa olid ju haige. Sul oli siis kopsupõletik. See polnud sinu süü.”
„Ei olnud. Aga ma paranesin ja kui ma oleksin midagi väärt olnud, oleksin ma tagasi läinud ja uuesti katset teinud. Kuid ma ei olnud ja lõin põnnama. Ja Diana on alati öelnud, et mul ei ole püsivust, nii et lõpptulemusena jäi õigus temale. Ainus asi, mida ta ei öelnud, oli: „Ma ju rääkisin sulle.””
„Aga kui sa oleksid veel praegugi laval, siis sa tõenäoliselt ei abielluks minuga,” lausus Hugh hellalt.
Caroline silmitses tema profiili, mille tänavalaternate ja armatuurlaua kuma katsid erilise valgusega. Hugh nägi välja süngemeelne ja kergelt kelmivõitu.
„Ei. Arvatavasti ei abielluks.”
Aga nii lihtne see küll ei olnud. Põhjusi Hugh’ga abielluda oli mustmiljon ja need olid üksteisega niivõrd läbi põimunud, et neid oli raske eristada. Ent kõige tähtsam näis olevat tänutunne. Hugh oli tulnud Caroline’i ellu siis, kui ta kiitsaka viieteistkümneaastase plikana koos Dianaga Aphroselt saabus. Kuid isegi tollal tundis ta pahura ja masendusest sõnaahtrana ära Hugh’ positiivsed omadused, kui nägi, kuidas too tuli toime nende pagasi ja passide ning väsinud ja nutva Jodyga. Hugh oli just nimelt sedasorti usaldusväärne meessoost kaaslane, keda Caroline oli alati vajanud, kuid polnud iial tundnud. Ja oli nii meeldiv, et sind käsutatakse ja sinu eest hoolitsetakse, ning Hugh’ kaitsev — mitte just isalik, kuid kindlasti onulik — hoiak oli ka rasketele täiskasvanuks saamise aastatele vastu pidanud.
Teine jõud, millega tuli arvestada, oli Diana ise. Juba päris algusest peale oli temast jäänud mulje, nagu oleks ta jõudnud otsusele, et Hugh ja Caroline on laitmatu paar. Teda kütkestas sellise asjakäigu sünnis korrapära. Ta julgustas neid delikaatselt — ta oli liiga tark, et midagi silmanähtavat ette võtta — koos olema. Hugh võib su jaama sõidutada. Kullake, ole õhtusöögi ajal kodus, Hugh tuleb külla ja ma tahan, et mehi ja naisi oleks võrdselt.
Aga isegi see lakkamatu surve oleks osutunud tulutuks, kui poleks olnud Caroline’i armulugu Drennan Colefieldiga. Pärast seda… pärast sellist armastust tundus Caroline’ile, et miski ei saa enam olla päris endist viisi. Kui see lõplikult läbi sai ja ta suutis taas ringi vaadata, ilma et talle oleksid pisarad silma tulnud, märkas ta, et Hugh on ikka veel olemas. Ja ootab teda. Ei ole sugugi muutunud — ainult et nüüd tahab ta Caroline’iga abielluda, ja näis, et enam ei olegi ilma peal ühtki põhjust, miks ei peaks Caroline talle mehele minema.
Hugh ütles: „Sa oled õhtu läbi vaikinud.”
„Mina arvasin, et ma räägin liiga palju.”
„Kas sa kõneleksid mulle, kui miski sulle muret teeb?”
„Mulle üksnes näib, et kõik juhtub liiga kiiresti ja et teha on liiga palju, ning kohtumine Lundstromidega tekitas minus tunde, nagu oleks Jody juba Kanadasse sõitnud ja ma ei näe teda enam kunagi.” Hugh jäi vaikseks, haaras sigareti ja läitis selle armatuurlaua süüteliga. Selle pessa tagasi pannud, ütles ta: „Ma olen üpris kindel, et sa kannatad mõrsjadepressiooni all või kuidas seda naisteleheküljel ka nimetatakse.”
„Mis seda põhjustab?”
„Sul on liiga palju asju, mille kallal pead vaevata, liiga palju kirju kirjutada, liiga suur hulk kingitusi lahti pakkida. Riideid, mida selga proovida, ja kardinaid, mille vahel on vaja valida, uksele aga klopivad lauakatjad ja lilletoojad. Sellest piisab, et ka kõige tervem tütarlaps jaburaks ajada.”
„Miks sa siis lasksid meile niivõrd tohutud pulmad kaela määrida?”
„Seepärast, et me mõlemad tähendame Dianale nii palju, ja kui me oleksime lihtsalt perekonnaseisuametisse hiilinud ja veetnud seejärel kaks päeva Brightonis, oleks ta lõputu suurest heameeleportsust ilma jäänud.”
„Aga me oleme ju inimesed ja mitte ohvritalled.”
Hugh asetas oma käe Caroline’i käele. „Tee rõõmsam nägu pähe. Varsti on teisipäev ja siis on kõik möödas, me lendame Bahama saartele ja sa võid terve päeva päikese käes peesitada, ilma et peaksid kellelegi ühtainsatki kirja kirjutama või sööma midagi peale apelsinide. Mida sa sellest arvad?”
Caroline teadis, et see on lapsik, kuid ütles: „Ma soovin, et me sõidaksime Aphrosele.”
Hugh’ hääl muutus kärsituks. „Caroline, sa ju tead küll, et me oleme seda tuhat korda arutanud…”
Caroline ei kuulanud teda enam, sest tema mõtteid tõmmati Aphrose poole tagasi nagu õnges kala. Talle meenusid õlipuuaiad ja lasuursinise mere taustal põlvekõrguste moonide keskel kasvavad igivanad puud. Ning kobarhüatsintide ja maheda lõhnaga roosade alpikannide väljad. Kitsekarjade kuljusehelin ning soojade ja vaigust nõretavate piiniate lõhn mägedes.
„… pealegi on kõik juba korraldatud.”
„Hugh, aga kas me sõidame kunagi Aphrosele?”
„Sa ei kuulnud minu jutust ainsatki sõna.”
„Me võiksime seal väikese maja üürida.”
„Ei.”
„Või rentida jahi.”
„Ei.”
„Miks sa ei taha sinna minna?”
„Seepärast, et minu arvates peaksid sa jääma seda mäletama nii, nagu see kunagi oli, aga mitte nii, nagu on praegu, kui kinnisvaraarendajad ja hotellide pilvelõhkujad on kõik ära rikkunud.”
„Sa ei tea ju, kas see on nii.”
„Ma oskan väga hästi aimata.”
„Aga…”
„Ei,” ütles Hugh.
Caroline vaikis veidi aega ja lausus siis kangekaelselt: „Aga mina tahan ikkagi sinna tagasi minna.”


LP raamatusarja “Aegumatud armastuslood” kohta saad lähemalt uurida SIIT!