Ära käitu nagu jonniv laps: miks on elus tarvis loomingulist kohanemist?
Lapselik loogika
Psühholoogide jaoks pole see anekdoot, vaid kurb reaalsus. Mis siis tegelikult juhtunud on? Inimene tuli ju abi saama. Ent kuidas ta seejuures käitus? Tegelikult ta nagu vajaks psühholoogilist tuge, ent samas teeb kõik selleks, et seda abi mitte saada. Miks?
Suurem osa meie psühholoogilistest probleemidest on pärit lapsepõlvest. Iga väikene laps on suurepärane jälgija ja eksperimenteerija, ent samas ülimalt halb analüütik. Et toimuvast õigesti aru saada, peab olema lai „andmebaas“, mis omandatakse tänu haridusele ja elukogemusele. Kui sellist ei ole, siis interpreteeritakse kõike toimuvat „tulnuka“ positsioonilt. Väikesed lapsed ongi omamoodi tulnukad. Nad võivad jälgida, kuidas ema ja isa kõigepealt riidlevad, siis aga lepivad. Laps ei mõista, millest tüli tekkis, aga ta jätab meelde järjestuse: kui tahad, et sind suudeldakse ja kallistatakse, tuleb alguses karjuda ja õel olla. Laps põrkab kokku oma tugevate emotsioonidega, ent ei mõista, kust need tulevad ja mida nendega tegema peaks. Ta saab aru, et on hea, kui vanemad temaga mängivad. Kurb on aga siis, kui ta jääb üksi. Vaja oleks, et nad tuleksid tagasi, et jälle tore oleks. Mida siis teha? Kutsuda. Kui nad aga siiski ei tule, peaks karjuma. Kui seegi ei aita, võiks ju midagi katki teha. Siis pööratakse talle kohe kindlasti tähelepanu. Olgu või negatiivset, ent see on ikkagi parem kui ei midagi. Kui aga hiljem antakse andeks, siis on ju täiesti hea. Ongi kauaoodatud positiivne käes!
Sellist lapse käitumist võib nimetada loominguliseks kohanemiseks. Miks? Kui laps põrkab kokku mingi talle tundmatu elulise probleemiga, siis tal ei ole neid ressursse ega võimalusi, nagu on täiskasvanutel. Täiskasvanud ei pruugi kohanema hakata, vaid leiavad mingi viisi, et olukorda muuta.
Lapsel on aga tema loogika ning arenenud ettekujutusvõime (eriti 3-5-aastastel). Tema saab omal moel toimuvast aru ning kohandub olukorraga ehk muudab ennast.
Lapse probleemi lahendamise tee on originaalne ja loominguline. Ainult et sellisest „loomingulisusest“ tõusevad vanematel juuksed peas püsti. Peaaegu igasugune lapse „kummaline“ käitumine on loomingulise adapteerumise tulemus.
Tekib paradoks. Ühelt poolt aitab lapse kummaline loogika tal lahendada elulisi ülesandeid. Lahendused on imelikud (täiskasvanute vaatepunktist), ent üpris efektiivsed. Kui laps tahab saada tähelepanu (muuta oma emotsionaalset seisundit, saada oma tahtmist), siis ta selle ka saab.
Teisalt tekib probleem, sest sellised kummalised käitumismallid kinnistuvad meie psüühikasse kauaks ajaks.
Laste nn otsused talletuvad. Ent ka parimad loomingulise kohanemise võtted „lähevad aja jooksul hapuks“, kui neid kasutada ilma vanust arvestamata. Ja kui laps hüppas omal ajal jalgupidi lauale, siis seda võis ju andeks anda. Kuidas see aga välja näeks täiskasvanu puhul?
Järeldus: kui me klammerdume varem edukate käitumismallide külge, siis tekitab see vältimatult psühholoogilisi probleeme. Ning häda on selles, et lapselikud käitumismudelid muutuvad automaatseteks ning „lülituvad sisse“ ilma meie teadvuse osaluseta.
Šabloonide lõhkumine
Tulgem tagasi oma patsiendi juurde. Ta küsis, miks teda keegi ei armasta? Samal ajal tegi kõik selleks, et tekitada enda vastu vastumeelsust. Kas ei tuleta see meelde poisikest, kellel jäi puudu tähelepanust ja armastusest? Ning nüüd püüab ta seda iga hinna eest saavutada. Inimesed aga üritavad seesugusega võimalikult vähe suhelda. See aga sunnib teda tähelepanu võitmiseks veelgi enam pingutama. Tekib suletud ring, kus pole neurooski enam kaugel …
Kas saab siis midagi ette võtta meie „lapselike otsustega“, mis on muutunud kahjulikeks alateadvuslikeks programmideks? Saab küll! Siin tulebki appi „loominguline adapteerumine“. Ainult et mitte lapselik, vaid täiskasvanu oma. On äärmiselt oluline mõista, et käitumine on oma vajaduste realiseerimise viis. Ja kui see on kuidagi kummaline, siis on see ebaõnnestunud viis meie jaoks oluliste tulemuste saavutamiseks. Seega patsient meie näites isegi ei aimanud, et on solvanud psühhoterapeuti. Ta ei näe ega mõista kunagi seost eesmärgi, käitumise ja saadud tulemuse vahel.
Uue programmi loomine
Vaja on alustada teadvustamisest. Enese täielikust tajumisest käesolevas hetkes. Kõigepealt tuleks oma kehalistest tunnetustest alustada. Tuleks kiirustamata ja hoolega skaneerida oma keha (Millises poosis olen? Kus ma tunnen pinget? Kuidas hingan? …) Selline teadvustamine aitab „pinnale tõsta“ oma emotsionaalse seisundi. Igal emotsioonil on oma iseloomulik kogum kehalisi tundemärke. Näiteks, kui oleme vihased, siis on käelihased pingul, hingamine sageneb. Süütunne on aga seotud raskustundega õlgadel ja kaelal. Kontsentreerumine kehalistele aistingutele aitab aru saada, millised emotsiooni noodid on konkreetses akordis.
Seejärel algab kõige huvitavam. Igal emotsioonil on oma energeetiline potentsiaal ning see on motiiviks, mis tõukab meid ühel või teisel moel tegutsema. Seejuures tunded ei valeta. Kui oleme need endale teadvustanud, siis nad annavad täpselt teada, mida me tegelikult tahame.
Millised emotsioonid on siis peidus meie patsiendi kehaliste liigutuste taga? Lohakas kõnnak, prantsatus toolile… Kas nii käituks tõeliselt tugev, rahulik ja enesekindel inimene? Vaevalt küll. Sellise käitumise taga on pigem ebakindlus, hirm eemaletõukamise ees, viha enese ja nende peale, kes taas ei suuda teda mõista. Kõik need emotsioonid väljendavad vajadust vastastikuse usalduse, emotsionaalse läheduse ja toetuse järele.
Loomingulise adapteerumise reeglid
1. Taju oma kogemust („Mis toimub? Mida ma teen? Mida tunneb mu keha“?).
2. Tunneta oma emotsioone („Mida ma tunnen?“).
3. Mõista oma emotsioone ( „Miks ma tunnen just nimelt nii?“).
4. Mõista oma soove („Mida ma tegelikult tahan? Milline minu vajadus on jäänud rahuldamata?“).
5. Mõtle oma käitumisele („Kas minu käitumine aitab soovitut saavutada?“).
6. Modelleeri uus käitumine („Kuidas ma võiksin teisiti tegutseda?“).
7. Formuleeri efektiivse käitumise kriteeriumid („Kuidas ma aru saan, et tegutsen teisiti?“).
8. Proovi praktikas. Seejuures teadvustades, (punkt 1), tundes (punkt 2) ja hinnates (punkt 3), kuivõrd uus käitumisviis aitab rahuldada sinu vajadusi.
Allikas: Psihhologija, november-detsember 2016
