Argentiinlane muru ei näri

Kui asi puudutab sööki, ei ole ma kohanud konservatiivsemaid inimesi kui argentiinlased. Õhtust süüakse kell kümme ja mitte varem (vaid pigem hiljem). Pärast õhtusööki minnakse magama (sest mida veel peale õhtusööki teha). Võileib hommikusöögiks kõlab täieliku pühaduseteotusena (sest hommikuti süüakse midagi väikest ja magusat).

Mõte, et toidulaualt peaks puuduma liha, tundub ühele korralikule argentiinlasele otse loomulikult täiesti vastuvõetamatuna. Riigis, kus inimese kohta süüakse rohkem veiseliha kui üheski teises riigis maailmas — väidetavalt umbes 70 kg inimese kohta aastas , on liha otse loomulikult rahvusköögi alustala, et mitte öelda sünonüüm ning sõna liha viitab otse loomulikult veiselihale, kuna sealiha argentiinlased eriti ei söögi. Mulle tundub, et ka Eestis teatakse Argentinast eelkõige seda, et argentiinlased söövad palju (veise)liha.

„Meil on lehmi rohkem kui inimesi,“ on kindlad nii mõnedki mu argentiinlastest sõbrad, väites, et veiseid on argentinas nii umbes 60 miljoni kandis, samas kui inimesi elab riigis nii 40 miljonit. Argentina on maailma suurimate lihaeksportööride klubi liige, kui arvestada riigis toodetavaid lihakoguseid, võib vabalt pakkuda, et Argentina toodab aastas igale maailma elanikule kaks 240-grammist lihalõiku, lisaks kuus lihalõiku alles kasvavad heinamaal.

Kui Eestis olen viimastel aastatel hakanud kohtama rohkem taimetoitlasi, siis Argentinas on taimetoitlane vaid üks mu sõber. Ta on pärit USAst ning lihtne tema elu Argentinas just pole, kuna ilma lihata sööki on restoranidest sisuliselt võimatu leida — toit, milles pole liha sees, pole argentiinlaste jaoks miski korralik söök.

Argentiinlane: meie liha on parim!

Oma liha üle on argentiinlastel muidugi põhjust uhkust tunda, väidetavalt olla see parim kogu maailmas ning seega tuleb liha grillirestoranides pakkuda ohjeldamatutes kogustes väga odava hinna eest. Suure lihatüki kahele saab kätte umbes 100 Eesti krooni eest. Arvatakse, et nõnda hõrguks muudavad argentina liha veiste kasvutingimused. Suurimad veisekarjad liiguvad ringi Pampa-nimelises piirkonnas, mis on sisuliselt küngasteta rohumaa, maapind on seal nii lauge, nagu oleks keegi selle joonlauaga valmis teinud.

Seega lehmadel pole vaja toidu otsimiseks palju vaeva näha ning ilmastikutingimused võimaldavad neid õues pidada aastaringselt. Ehk siis lehmad ei tee palju sporti ning söövad ainult looduslikku toitu, mistõttu nende liha on pehmem ja parema maitsega kui neil veistel, kes toidulisanditest söönuks saavad. Muide, vaid mõned kuud tagasi hukkus selliste pidamistingimuste tõttu palju veiseid, kuna tänavune suvi oli Argentinas äärmiselt põuane ning veiste toidulaud kõrbes sõna otseses mõttes ära. Lisaks surid paljud neist janusse, kuna põua tõttu polnud vett kusagilt võtta.

Lihavaba restorani on võimatu leida

Lonely Planeti andmetel on liharestorani leidmine Buenos Aireses sama lihtne kui voodist väljakukkumine. Tõsi ta on, parrillasid (loe: parizhzha) ehk restorane, kus pakutakse grillitud liha, on terve linn täis ning pea igas kvartalis on restoran.

Mõistagi ma siinkohal liialdan, kuid ainult õige pisut — isegi, kui restoran ei reklaami end parrillana, võib olla kindel, et parrilla (nõnda nimetatakse nii liharestorane kui tuleasemeid, kus liha valmistatakse) on Argentinas olemas küll igas restoranis. Võib-olla ainult restoranis, mis on spetsialiseerunud vietnami toidule, on võimatu grillitud veiseliha tellida.

Üldiselt võib olla kindel, et ükskõik, millise restorani uksest Buenos Aireses sisse astuda, pakuvad nad kõik täpselt ühesugust menüüd. Saadaval on empanadad (pirukad), võileivad, pitsad, pastaroad ja otse loomulikult veiseliha. Korralikes parrillades lisaks lihale veel näiteks verivorst, neerud, kilpnääre ja — miks ka mitte — osa veise seedetraktist, mis paljudele väga mokkamööda on. Ja muidugi võib olla kindel, et kella viiest pärastlõunal kuni umbes kella üheksani õhtul on restoranide köögid suletud ning söögiks pakutakse vaid võileibu.

„Korralikult grillitud liha on seest ikka vähemalt natuke roosa,“ on veendunud minu sõber Miguel, elupõline porteño ehk Buenos Airese elanik. Miguel on — nagu iga korralik argentina mees — hea asador ehk lihagrillija.

Asado (vt linki) on argentiinlaste elustiilis äärmiselt oluline. Tegu on suure grillimisüritusega, mis toimub kellegi koduses tagaaias või terassil ning kus kohtuvad sõbrad, vein ja suur hunnik veiseliha. Sellised asadod tossavad üle Argentina peaaegu kõikjal igal nädalavahetusel ning asadorid on  loomulikult sellistel koosviibimistel täielikud staarid, kes saavad oma sõpradele demonstreerida oma lihagrillimis- ja võõrustamisoskusi. Kui argentiinlane kutsub sind oma koju asadole, võid olla kindel, et oled astunud taas ühe sammu lähemale integreerumaks kohalikku ühiskonda.

Mida argentiinlased lisaks lihale söövad?

Otse loomulikult on nende toidulaud äärmiselt mõjutatud itaalia köögist — pitsa ja pasta on argentiinlaste menüüs sama kindlalt kui must leib Eestis.

Siis on äärmiselt populaarsed empanadad ehk pirukad, kõige levinumad on liha, kana või singi-juustuga. Aga kindlasti saab alati tellida ka spinatiga, maisiga või juustu-sibulaga.

Vaesemate inimeste seas on populaarne milanesa ehk meie mõistes šnitsel — õhuke paneeritud lihatükk, mis ahjus küpsetatakse.

Alati on restoranis saadaval värskelt pressitud mahl ning piimakokteilid erinevate puuviljadega.

Magustoiduks söövad argentiinlased flani (eesti keeles võiks vist öelda piimatarretis) ja pudin de pani (saiapuding), üle ega ümber ei saa nad dulce de lechest, mis on umbes nagu vedel lehmakomm.

Asado juurde kuulub loomulikult ka hea vein, mis Argentinas tuleb enamasti kas Mendozast või Cafayatest. Importveini Argentinas supermarketites enamasti ei müüdagi, vaid saadaval on riiulitäite kaupa kodumaal toodetud kaupa. Argentina on kuulus oma Malbeci poolest, Cafayate veinidest tuleks kindlasti proovida Torrontesi.

Kuidas restoranis liha tellida ehk väike lihasõnastik
Carne – (veise)liha
Pollo – kana
Cerdo – sealiha
Provoleta – grillitud juust
Chinchulines – seedetrakt
Riñones – neerud
Higado – maks
Bife de chorizo ja bife de lomo — veisefileed, kuid lõigatud erinevatest kohtadest. Chorizo on pisut lihaselisem ning lomot peetakse kõige õrnemaks osaks veisest.
Tira de asado — ribid
Jugoso – mahlane
A punto — keskmiselt küpsetatud
Bien hecho — läbiküpsetatud
Chimichurri – vürtsine kaste, mida võib soovi korral grillitud lihale lisada. Ühe legendi järgi on kastme ristiisa 19. sajandil Argentinas sõdinud iirlane Jimmy McCurry, kes chimichurrit
esimesena valmistas. Chimichurri hakkas argentiinlastele meeldima, kuid Jimmy McCurry oli kohalikele keeruline hääldada ning nimi muutus aja jooksul suupärasemaks. Kõigis
chimichurriga seotud legendides on peategelaseks inglise keelt rääkiv kolonialist ning samuti kohalikud, kes algupärast nime hääldada ei suuda. Chimicurrit valmistatakse hakitud peterselli, küüslaugu, sibula, paprika, kuivatatud pune, soola, pipra ja oliivõliga. Soovi korral võib lisada pisut äädikat.
Morcilla – verivorst
Chorizo – grillvorstike
Choripan – vorst saia vahel, kodukootud hot-dog.

Lahutamatu osa Argentina kultuurist — mate

Lisaks lihale on Argentina sümboliks mate (vt linki) ehk kange taimetee, mida juuakse igal ajal ja igal pool. Ilma mateta ei peeta Argentinas küll vist maha mitte ühtegi koosolekut. Kui lähed argentiinlasele külla, võid olla kindel, et sulle pakutakse esimese asjana just seda.

Mida mate endast kujutab, on pisut keeruline sõnadega edasi anda. Enam kui tee, on mate sotsiaalse suhtluse vorm, aja möödasaatmise viis.
Matet juuakse spetsiaalselt selleks ettenähtud nõust, enamasti on anumaks kuivatatud kõrvits, kuid levinud on ka puidust nõud ning viimasel ajal keraamilised topsid. Tops täidetakse 2/3 ulatuses teepuruga, susatakse sisse metallist kõrs (bombilla) ning valatakse peale 80-kraadine vesi. Seejärel tuleb tops kõrrega tühjaks imeda, valada peale uus vesi ning ulatada sõbrale, kes siis omakorda samast kõrrest teed edasi joob.

Matet müüakse ka Eestis, kuid see on pisut erinev teepurust, mis on saadaval Argentinas. Eestis müüdav mate näeb minu silmale kaubanduslikult liiga ilus välja, samas kui argentiinlaste mate on takusem ning tolmusem. Ka maitse on teistsugune.