Arsti palve: lapse diagnoosist kuulmine lööb vanematel esialgu totaalselt jalad alt. Lähedased, ärge hüljake neid, nad ei tule ise toime!
Tegevjuhi sõnul on oluline meeles pidada, et raskelt ja krooniliselt haige lapse haigusega on seotud kogu pere ning nii ema-isa kui õed-vennad peavad oma elu täielikult ümber korraldama. Aga need muutused on pigem negatiivsed. Diagnoosist kuulmine lööb vanematel esialgu täielikult jalad alt.
Lastehaigla onkoloogiaosakonna juhataja dr Kadri Saks, kes puutub iga päev kokku lapse raskest haigusest teada saanud inimestega, lisab: “Vanemate esimene mõte on see, et haigus ohustab lapse elu ja ta võib lapsest ilma jääda. See on suur šokk. Inimene, kes sellise vapustuse on üle elanud, on hetkega täiesti teises maailmas — teda valdavad hirm, mure, rusutus, teadmatus ja korraga on nii palju uusi asju, millega ta peab toime tulema. See on ääretult koormav ning mitte keegi, kes ei ole seda ise üle elanud, ei oska hinnata seda koormust, millega haige lapse vanemad peavad nüüd rinda pistma.”
Dr Saksa sõnul jäävad vanemad oma murega tihti üksi. Haiglaravi ajal on emal-isal võimalus kohtuda ja suhelda teiste samas seisus vanematega, vahetada nendega kogemusi, jagada muremõtteid ja rõõmustada.
Lihtsam on rääkida inimestega, kes on samade probleemidega silmitsi seisnud ja need ületanud ning on mõnes mõttes nende muremõtetega harjunud. Saatusekaaslastega vestlemine annab võimaluse leida probleemidele uusi vaatenurki ja lahendusi, samuti ennast välja elada ja läbi selle ka puhata — jagatud mure tõepoolest ongi pool muret. Aga väljaspool haiglat on nii vähe võimalusi suhtlemiseks ja napib ka inimesi, samuti on probleemiks see, et inimesed lihtsalt ei leia üksteist üles. Nii kaotavadki väga tõsiste probleemidega maadlevad vanemad tihtipeale ka iseennast ära — kui käed-jalad on pidevalt lapse eest hoolitsemisega tööd täis, on mahti mõelda ainult järgmise probleemi lahendamise peale ning see, et iseendal eest on vaja hoolt kanda, ei tule teinekord pähegi.
Seetõttu tuletab dr Saks meelde, et lähedased ei tohiks lapse haigusega maadlevatele vanematele selga pöörata ka siis, kui pere pealtnäha saab ise hakkama või kui neil justkui pole suhtlemiseks aega. “Inimestel, kes järsku on selles rattas sees, pole jõudu, jaksu ja võimalusi lähedastega piisavalt suhelda. On ääretult tänuväärne, kui inimesed ise tulevad abi pakkuma. Olge lihtsalt kõrval ja olge olemas. Seda loota, et inimesed ise hakkavad kontakti võtma, seda väga ei saa loota, pakkuge ise oma abi! Seda on vaja mõnikord isegi mitu korda teha, aga kindlasti ärge hüljake neid vanemaid, nad ei tule ise toime!”
Kristiina Gabor-Mägi sõnul on positiivsed emotsioonid, suhtlemine teistega ja kodusest rutiinist välja saamine nii vanema kui lapse ravi õnnestumise jaoks üliolulised. “Haiguse ravimisel on mitu poolt: üks on konkreetne ravim ja ravi, mida laps saab, aga see teine, vaimne pool, et ta suudaks ravi vastu võtta ja emotsionaalselt selle teekonna läbi käia, on ääretult tähtis! Meil kõigil on eesmärk on elada õnnelikku elu, aga tihtipeale haige lapse vanema elu keerlebki ainult haiguse ümber. Kuid lapsed on emotsionaalselt väga tugevalt vanematega seotud. Kui vanem suudab oma emotsiooniga paremini toime tulla ja ennast aidata, suudab ta olla ka paremaks toeks oma lapsele sel teekonnal ning kriitilistel hetkedel paremini hakkama saada.”
Just positiivseid emotsioone, suhtlemisvõimalust ja rutiinist välja tuleku võimalusi Minu Unistuste päev eelkõige lastele, aga laupäeval esmakordselt ka vanematele pakubki. Rohkem infot fondi tegemiste kohta leiate fondi veebilehelt või Inspiratsioonpäeva ürituselt Facebookis!
