Eesti naine, ema ja hingelt feminist Jaanika Hunt tähetark Igor Mangi skandaalist: ilma loata püksi või pluusi alla topitud käsi ei ole fantaasia, see on kahjuks naiseksolemise sage reaalsus

 (73)

Eesti naine, ema ja hingelt feminist Jaanika Hunt tähetark Igor Mangi skandaalist: ilma loata püksi või pluusi alla topitud käsi ei ole fantaasia, see on kahjuks naiseksolemise sage reaalsus
Pilt on illustreerivFoto: SIPA/SCANPIX

Olen täiesti tavaline naine. Eestlane, ema, elukaaslane, feminist. Oi, kujutan ette, kuidas ma nende sõnade eest lugejates hambakrigistusi pälvin.

Ma olen väsinud sellest, kuidas naisena olen kõigis maailma hädades süüdi. Süüdi kõiges selles, mida keegi teine minu vastu ette võtta võib. Süüdi selles, et olen naine, mul on kehaosad, mis mõningatele võivad erutavalt mõjuda. Süüdi selles, et need kehaosad on nähtaval või vastupidi — pole piisavalt presenteeritud ja kättesaadavad. Ma olen tüdinud sellest, et iga suvaline inimene võib minu välimuse, keha ja minu enda kohta mida tahes öelda ja kommenteerida, isegi katsuda ja seda peetakse normaalseks. „Kannata ära!” „Võta seda komplimendina!” „Ära ole selline pipar!”

Naiseksolemise üks kitsaskohti on see, kuidas meid maast madalast õpetatakse vähem ruumi võtma, mitte vastu hakkama, mitte silma paistma, aga samas kogu aeg ilusad, ahvatlevad ja nopitavad olema. Ikka ja jälle olen imestanud, miks suvalised meesisikud on võtnud vaevaks mulle öelda, et oleksin ilusam, meeldiksin neile rohkem, kui naerataksin rohkem, oleksin kõhnem, pikem, blondim vms. „Mis see minusse puutub, millisena ma sulle enam meeldiksin?” olen alati tahtnud küsida. „Kas võtad mu naiseks, kohtled mind hästi ja hoolitsed elu lõpuni truult minu ja mu laste eest, kui ma end sinu nimel nii ja naasuguseks muudan? Ei? Aga miks siis üldse mulle ettekirjutusi teha? Mulle, võõrale inimesele! Mind ei huvita sinu arvamus.” Uskumatu ülbus on võtta endale teiste inimeste kehade suhtes mingeid vabadusi, teist sellega objektistades ja mitte tunnetega inimolendiks pidades.

Loe veel

Seotud lood:

Olen tüdinud ja vihane, kuidas ühiskond hoiab ahistaja, mitte ohvri poole. Jah, oleks hea, kui enneaegselt kividega ei loobitaks, süütus säiliks, kuni süü on kinnitatud ja pahatahtlikud väljamõeldud laimukampaaniad inimesi ei hävitaks. Aga oleks veel parem, kui väga paljud inimesed (peamiselt mehed) ei arvaks, et neil on mingisugune põhjus ja õigus käsi teise keha külge ajada, enne luba küsimata, igasuguse sellekohase kontekstita. Jah, ma räägin siinkohal ka praegusest tähetargajuhtumist, mille puhul üha uusi ohvreid oma lugu räägib, aga ikka arvatakse, et nad valetavad, laimavad, satuvad massihüsteeriasse ja sellest kantuna kujutavad endale ahistamist ette ning hävitavad igati ohutu ja ontliku inimese karjääri ning elu. Aga teate mis? Just sellise suhtumise pärast hoitaksegi neid lugusid endale, kannatatakse vaikides, süüdistatakse ennast, häbenetakse. Just seetõttu saavad perverdid aastakümneid segamatult tegutseda, et keegi ei julge oma lugu rääkida. Keegi nagunii ei usu.

Veel hiljuti ei julgetud vägistamisest politseile rääkida, sest ka seal valitses paljude ametnike seas suhtumine — ise oled süüdi. Miks sa siis olid selline ja selline või käitusid nii või jätsid kuidagi käitumata? Miks sa üldse läksid sinna või õigel ajal ei lahkunud? Õnneks on vastavad ametivõimud läbinud piisavalt koolitusi, et vähemalt vägistamise, perevägivalla ja muu peamiselt naistele suunatud ohu korral jäetakse süüdistavad sõnad huulile toomata, kuigi paljud võivad seda endiselt mõelda.

„Täkk ei karga, kui mära ei indle” on liiga pähetambitud ja sissejuurdunud arusaam. Oksemaik tuleb suhu selliseid mõtteavaldusi kuulates. Jah, kindlasti on valesüüdistusi, kättemaksuks laimamist, aga nende protsent võrreldes kõige muuga on pisike. Eelkõige peame lähtuma ohvrist ja tema sõnadest, sest ei vasta tõele, et ahistamiseks ja ärakasutamiseks on tarvis nõusolekut või valmidust. Ei ole tõsi, et ahistada ei saa seda, kes ahistatud saada ei soovi. Ei, #metoo ei ole kanakarja kaagutamine, vaid suur vabanemine neile, kes oma lugusid, häbi, süütunnet, enesesüüdistamist ja vastikust kaua vaka all on hoidnud. Andes ohvritele hääle ja võimaluse rääkida, tulebki sealt kõik aastakümneid varjatu suure tulvana, mis jätab mulje, et ahistamine on sagenenud või moodne ettekujutus, hüsteeria.

Ilma loata püksi või pluusi alla topitud käsi ei ole fantaasia, see on kahjuks naiseksolemise sage reaalsus. Alati ei saa vastu hakata või lahkuda, sest meid naistena on õpetatud justnimelt ära kannatama, mitte tüli tegema, teiste inimeste tunnetega arvestama. Siinkohal on suur roll ka šokifaktoril. Keegi ei usu, et see temaga juhtub. Keegi ei tea, kuidas ta mingis olukorras käitub.

Loodetavasti tulevased põlvkonnad naisi kasvavad teadmisega enda tugevusest ja õigusest enda tunded ettepoole seada!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare