“Esimese raamatu puhul sain ikka peksa ka,” meenutab Leelo Tungal. “Uno Laht pani mulle niisuguse pitseri peale oma arvustusega, et tuli tunne: ma ei kõlba sinna klanni, luuletajate hulka. “Kummaliselt kiivitajad kurtsid” ilmus noorte autorite kassetis 1965. aastal, miskipärast ma teda ärritasin… Eks need luuletused olid lapsemeelsed, loodusluule puhtalt, 15-16aastaselt kirjutatud — raamat läks trükki, kui õppisin 11. klassis. Sama luulekogu kohta kirjutas Linnar Priimägi hiljem, et sealt on ju kõik ära viisistatud peale impressumi… Aga toona küsisin isalt, kas ta mulle oma jahipüssi ei laenaks, ma läheks laseks Uno Lahe maha! Sõbrad lõmpsisid, et julgeolekumeest juba jahipüssiga ei võta…”

Kas nüüd, internetiajastul, oleme halbade kommentaaride suhtes juba immuunsed? 

“Uku Masing oli Betty Alverile öelnud, et enda kohta käivaid arvustusi ei tohi kunagi lugeda. Sel on tõetera sees. Sõnal on vägi ning hea ja halva sõna vahel on suur vahe.”

Kas oledki alati olnud enesekindel ja endaga rahul?

“Ei tea, kas olengi endaga rahul… Oleks vaja rahulikumat aega, et selle üle aru pidada. Aga luuletusi mõtlesin juba väiksena välja, kui veel kirjutadagi ei osanud. Ema oli siis ära Komimaa vangilaagris, kui kirjutama õppisin. Tagasi tulles avastas ta, missugune õudne käekiri mul on, tindiplekid… Elupõlise õpetaja tütrel! Meil oli kismasid, nii et mõtlesin lausa: küll meil oli ikka isaga kahekesi hea olla!”

Loe edasi Eesti Naisest sellestki, et töökal kirjanikul on ajakirja “Hea Laps” kõrval käsil triloogia “Seltsimees laps” kolmas osa, uue Lotte-muusikali laulud jpm. Juttu ka rasketest aegadest, lapselapsest ja tütardest, kes samuti emast räägivad.

  

Eesti Naise augustinumbris veel:

  • Elu kaksikute üksikemana
  • 3 paari armumise lood
  • Ene Rämmeld, Evelin Kivimaa, Jana Maasik kirjutamise lummast
  • Eestlaste isevärki mängulised saunad
  • Paar: Juhan Aare ja Anu Transtok-Aare