Elatise asemel uus kord: selle asemel, et lapsevanem raha eest oma lapsega suhelda saab, jaotatakse hoolduskohustus võrdselt mõlema vanema vahel
Lahutusi esineb järjest enam ning sellega seoses katkeb sageli ühe või teise vanema side lapsega. See omakorda mõjutab laste elatustaset ning hakkamasaamist. Lapsele Vanemad MTÜ pakub selles keerulises olukorras välja laiapõhjalise lahenduse, mille eesmärk on leida parem tasakaal erinevate osapoolte (lapsed, mõlemad vanemad ja riigiasutused) vahel.
Aja jooksul on arusaam sellest, kuidas korraldada laste üleskasvatamist pärast vanemate lahkuminekut, märkimisväärselt muutunud ja seoses sellega ka ühiskondlik norm. 19. sajandini oli tavapärane ning seadusjärgne jätta lapsed lahutusjärgselt isa hooldada. Hiljem hakkas kodu töökohast eralduma, mistõttu isad viibisid enam kodust eemal tööl ning lapsed jäid pigem emade koduse hoole alla. Seoses lastepsühholoogiaalaste uuringutega tõusis 20. sajandi alguses üha enam au sisse emadus. Meie ajal on tavaliseks saanud kärgpered: paarisuhtest on võimalik lihtsamalt lahkuda ja ühiskondlik hoiak ei tauni seda enam nii palju. Riik on hakanud järjest rohkem lastega peresid toetama ja sekkuma pereasjadesse.
Kärgperede arvu suurenemisega on üles kerkinud terve rida riiklikust regulatsioonist lähtuvaid probleeme, mis on seotud lahus vanemate laste üleskasvatamisega. Üldine põhimõte riiklikul tasandil on lähtuda lapse huvidest. Tänane süsteem näeb ette, et vanemate erimeelsuste korral jääb üldjuhul ühele vanemale laste eest hoolitsemine ja teisele nende ülalpidamine elatist makstes. Elatisest kõrvalehiilimise vältimiseks on riik kehtestanud mitmeid sanktsioone kuni vanglakaristuseni välja. Seevastu suhtlemiskorra rikkumiste vastu ei ole sisulisi meetmeid, millele viitab riigi trahvimine 2014. aastal selle eest, et ei suudetud vanemale 3 aasta jooksul võimaldada lapsega kohtumist. Probleemid on muutunud järjest aktuaalsemaks, kuid senised lahenduspüüded, mis on keskendunud elatisvõlgnike karistuste karmistamisele, ei ole vilja kandnud. Vastupidi ootustele on lisandunud elatisvõlgade juhtumite hulk viimase kolme aasta jooksul üle kahe korra kasvanud. Kui uurida süsteemi põhimõtteid lähemalt, ei olegi see üllatav. On mõistetamatu, miks on sama teed jätkatud, kuigi head tulemust sel ei ole olnud ega saagi olla. Kosmeetilised parandused enam ei aita, vaja on põhimõttelist ja mõtestatud muutust.
Mis on viltu?
Olukorda pikemalt analüüsides oleme jõudnud järeldusele, et elatise suuruse ümber võibki jääda vaidlema, kuid praktika näitab, et lõpuks pole sellega rahul üks ega teine vanem. Milles on asja tuum? Vaidlustes on ära unustatud üks lapse põhivajadusi: kiindumussuhe mõlema vanemaga, mida toidab nende vahetu hool ja eeskuju. Just eelkõige vanematelt õpib laps ühiskonnaga suhestumist ja (soo)rolle ainuomasel moel (üks vanem ei saa asendada teist). Senise hooldusõiguse kohtupraktikas on olnud valdavaks monotroopsuse põhiidee: väikelapsel tekib kiindumussuhe ühe hooldajaga, millest saab eeskuju kõikidele järgnevatele kiindumussidemetele. Viimaste aastakümnete teadustööd on selle, täna veel levinud arvamuse kummutanud, isegi idee autor (J. Bowlby) on sellest taganenud. Teadlased on jõudnud seisukohale, et imikutel saab paralleelselt tekkida kiindumussuhe mõlema vanemaga ja see on kasulik laste arengule. Katkistest peredest pärit lapsel kujuneb kordades suurema tõenäosusega erinevad käitumishäired ja nad satuvad tihedamini halba seltskonda, nt Kanuti aia gängi. Ühiskonnale tähendab see koormat.
Eelistatuks peab saama jagatud vanemlus
Võttes arvesse lapse sünnipärast õigust mõlemale vanemale, peab esmaseks ülalpidamisviisiks saama eelistatult vahetu ülalpidamine ning hoolekorraks võimalusel jagatud vanemlus. Kui lahus elav vanem ei ole selleks sobilik, tuleb loomulikult rakendada ülalpidamist elatise kaudu, kuid seda proportsionaalselt, eelistades lapse eest vahetut hoolitsemist. Mida see tähendab? Vanemate vahel saab ära jagada kindlad ülesanded laste eest hoolitsemisel: nt riiete soetamine koos lapsega, haridusasutustega seotud kulud, laste eest hoolitsemine haiguspäevadel, jalgratas, mobiil, …. Selliselt oleks koormus vanemate vahel ühtlasemalt jagatud, mis aitaks vähendada üksikvanemaks kujunemist.
Vahetu ülalpidamine aitaks loomulikul moel vähendada ohtu, et laps ja lahus elav vanem kaugenevad üksteisest. Elatisel põhinev süsteem kui ühiskondlik ja seadusandlik norm soodustab lapse kaugenemist teisest vanemast isegi kuni vanemast võõrandumise sündroomini välja. Võti on hoida ära lapse ja teise vanema kaugenemist üksteisest ja soodustada tema huvi oma lapse vastu. Vanemaid, kes soovivad oma laste eest hoolt kanda ja keda sunnitakse seda tegema elatist makstes, tunnevad ebaõiglust ja süsteemi kallutatust, mis on paljusid viinud heitumiseni. Erialaspetsialistid märgivad, et tõelisi rongavanemaid on väga vähe.
Perekonnaseadus näeb lahus elavale vanemale võimaluse taotleda suhtluskorda lastega. Mis tähendab suhtlus? Me suhtleme ka töö juures töökaaslastega. Kui lapsed on vanema juures nädalavahetusel või pikemalt, siis seda ei saa vaadata pelgalt suhtlusena. Suhtlus oleks see siis, kui vanem kohtub lapsega lühiajaliselt, nt kohvikus või mänguväljakul. Seetõttu oleme pikema suhtluskorra nimetanud ümber hoolekorraks, kus vanem peab igakülgselt lapse eest hoolt kandma. Vahemärkusena, hooldamist teostatakse pigem haigete ja vanurite puhul.
Vaatame lähemalt ülalpidamise korraldust. Perekonnaseaduses on kirjas, et ülalpidamist teostatakse üldjuhul elatist makstes, mille suurus on omakorda jäigalt seotud töötasu alammääraga. See omakorda määratakse Ametiühingute ja Tööandjate keskliitude läbirääkimistel, kus otsustamisel elatise küsimust mõistatavalt ei arvestata ja ega seda peagi arvestama. On tervitatav, et justiitsministeeriumis on päevakorral arutelu elatise suuruse määramise viiside üle. Vahetul ülalpidamisel põhinev süsteem tugineb mõlema vanema vahetule panusele laste üleskasvatamisesse. See panus võib olla samaaegselt nii ajaline, rahaline kui muudmoodi materiaalne: nt vanema ülesanne lapsele riideid soetada tähendab nii vastutust, rahalist ja ajalist kulu, organiseerimist ning loomulikult lapsega suhtlemist.
Mida teha teisiti?
Tänane süsteem soosib vanemate võitlust lapse põhivanemaks olemise nimel. Nii mõnedki vanemad üritavad oma põhivanema positsiooni kindlustamiseks saada ka sisuliseks ainuvanemaks. Lisaks suuremale mõjule kuuluvad talle ka perehüvitised. Näeme, et elatisel põhinevasse süsteemi on sisse programmeeritud konfliktsus — see, mis uuringute andmetel on laste jaoks üks kõige enam häirivamaid tegureid. Seega oleks mõistlik vähendada ühe vanema muutumist nn põhivanemaks, kui see pole lapse turvalisuse huvides vajalik.
Vaja on kehtestada hoolekorra miinimum, mis tähendab, et vanematel on kohustus miinimumi ulatuses osaleda lapse hoolekorras ning mitte takistada teist vanemat. Miinimumiks oleksid jagatud nädalavahetused, suvel 2-4 nädalat teise vanemaga ja vaheldumisi jõulud/aastavahetus. Muidugi siin on terve rida erandeid (nt vägivaldsus, vanglas olemine, välismaal elamine, rinnapiimalaps, ….). See nõue oleks ühiskondlikult üldtunnustatud ehk siis vanemate õigus ja kohustus, mida ei pea üks või teine kohtus välja võitlema. Seega, analoogselt ülalpidamisega on oluline hoolekorras osalemine.
Selleks, et toetada laste üleskasvatamist maksimaalselt, on vaja, et mõlemal vanemal oleks lapse silmis rollid ja vastutus. Oleme välja töötamas vanemluskava - vanemate vahelise kindla struktuuriga laste üleskasvatamise leppe. Vanemad võivad vanemluskava koostada soovi korral iseseisvalt, aga see on kohustuslik, kui üks vanem pöördub erimeelsuste lahendamiseks lastekaitse või kohtu poole. Vanemluskava on struktuurne ja detailne, kuid samas paindlik. Uuringud ja kohtupraktika näitavad, et mida konfliktsemad on vanemad, seda olulisem on kokkuleppe või kohtuotsuse detailsusaste.
Vanemluskava koostamisel teevad tööd eelkõige vanemad, mis vähendab nii lastekaitse kui kohtute koormust. Vanemad saavad vanemluskava koostada omale sobilikus keskkonnas ja võimaluse juurelda lähedastega, kuidas saavutada mõistlik tasakaal vanemate vahel. Vanemate tegevuse lihtsustamiseks on neile antud vanemluskava selge struktuur ja teemad, et nad ei peaks jalgratast leiutama. Samas saavad nad vanemluskavasse teha tavatuid lahendusi. MTÜ on välja töötamas ka sobilikku veebikeskkonda, mis teeks vanematele vanemluskava koostamise ja kokkuleppe saavutamise maksimaalselt mugavaks ning ülevaatlikuks.
Täna vaadatakse kohtutes reeglina elatise asju eraldi suhtluskorra kohtuasjadest. Vanemluskavas vaadatakse kõiki laste üleskasvatamisesse puutuvat ühtse komplektina ning seda vajadusel lastekaitse või erialaspetsialisti (nt pereterapeudi) koordineerimisel. Seetõttu väheneks kohtusse jõudvate asjade hulk tublisti. Kohtusse jõudvate asjade puhul peab kohus arvestama vanemate eelnevat koostöötahet, sest koostöötahteline vanem arvestab selgelt lapse huvisid paremini. Kohus otsustaks ainult lahtiste asjade üle vastavalt vanemluskavas antud punkti kohta esitatud põhjendustele.
Arvame, et siin väga lühidalt tutvustatud mudel aitaks sisulisemalt lahendada tänast keerulist olukorda. Seda näitavad ka mitmete riikide ja USA osariikide positiivsed kogemused. Lapsele Vanemad MTÜ tahab anda oma panuse, et ka Eestis pöörataks uus lehekülg ja arvestataks muutunud olusid. Meiega on oodatud ühinema inimesed, kes soovivad anda oma panuse sellesse, et lapsed saaksid üles kasvada paremas keskkonnas siis, kui vanemate teed on läinud lahku. Me arvame, et kõiki osapooli paremini arvestavas keskkonnas on kõigile parem elada ning nii kasvavad üles psühholoogilist tervemad lapsed. Samuti näeme välja toodud mudelis mõningast kasulikku iivet parandavat mõju.
