Elu jubedaim kingitus: sain sünnipäevaks kana!
Kätte jõudis minu kahekümnes sünnipäev ning olin väga põnevil. Õhtul lasti alt lasti uksekella, lasin sõbrad koridori sisse ja tegin ukse lukust lahti, hõikasin veel, et sisse. Ise jooksin kähku vannituppa veel viimast lihvi näole tegema. Poisid tulid suure naeruga. Ma ei pannud neid tähelegi, teadsin, et nad olid juba eelnevat "mõned" õlled sisse joonud.
Kui vannitoast lõpuks välja tulin, pidin ehmatusest püksi tegema - minu toas jooksis ringi elus kana!!! Poistel olid suurest naerust tilgad püksis, öeldi, et sokk ei tahtnud kuidagi autosse tulla ja neil kahjuks ei jäänud muud üle kui kana tuua. Huh, mida ma sellega veel oleks peale hakanud? Ma kardan kanu paaniliselt! Mu esimene mõte oli, et mis ma temaga kahetoalises korteris pihta hakkan? Kaasa olid nad ostnud ka papagoipuuri, kuhu nad kana sisse panid. Puuri koos kanaga panin vannituppa ja viskasin talle veel peoga mingeid teri, mis kapist leidsin.
Õnneks järgmisel päeval sain ta endise elukaaslase vanaema juurde maale sokutada. Praegugi veel elab mu kana rõõmsalt linna lähedal maal koos teiste kanadega. Kingitus missugune! Jääb elu lõpuni meelde!
Maarjale anname tänuks vahva loo eest Mireille Guiliano menuki "Prantslannad ei lähe paksuks. Kokaraamat" kirjastuselt Varrak! Võtame ühendust ja anname teada, kuidas raamatu kätte saad!
