Elu jubedaim kingitus: salajase austaja üllatus lendas otse prügikasti
Läksin siis mina ühel talvisel hommikul koolimajja ja sellel päeval oli koolis jõulukaartide jagamine oma sõpradele ja klassikaaslastele. Spetsiaalselt oli loodud suur postkast, et kõik õpilased saaksid oma kaardid sinna panna, et hiljem saaks tubli õpilasest postiljon kaardid klassidesse õpilastele toimetada.
Päev oli põnev ja kaarte saada oli hea tunne. Sain siis ka mina hulgaliselt kaarte ja siis äkki astus postiljon uhkel sammul minu poole, ise naeru kihistades. Ta pani minu lauale karbi, sellise karbi, mida ma tean, et suuremates klassides õppivad õpilased just tööõpetuse tunnis olid meisterdanud. Mul oli kohe halb eelaimdus. Mõtlesin, et no mis asi see nüüd küll on. Klassikaaslased ja teised õpilased koolist, kes parasjagu selle paki asetamist minu lauale olid näinud, astusid ligi ja olid õhinas, et miks ma karpi juba ei ava. Kõik naersid ja kommenteerisid kõrvale, et: “Ooo, kellelgi on austaja tekkinud”.
Vanemate klasside neiud käisid ka uurimas ja juba teadsid, kelle poolt see pakk oli, aga mind ikka õhutasid, et ma selle kingi juba avaks. Minul aga oli sellel hetkel jube tunne. Kõik ju vahtisid ja naersid minu üle. Mõtlesin, et kes see julges mulle sellist alandust jõuludeks kinkida. Avasin siis julgel sammul selle karbi, mis oli lohakalt värvitud punaseks. Lahti tehes vaatas mulle sealt vastu mu lemmiksaiake, mida koolikohvikus müüdi. Saiakesel oli suhkur pealt ära sulanud ja karbi sisu kõik kleepus. Minu nägu oli tumepunane nagu peet. Uurisin kaaskonnaga, mis veel karbis on. Leidsime sealt seest palju kleepse (sellel ajal oli moes kleepsuraamatute omamine ja kleepsude kogumine ja vahetamine), ju siis mu austaja teadis, et ma olen kleepsude fänn.
Kõik mu ümber kihistasid naerda ja tegid väga nõmedaid kommentaare. Mul oli sees selline häbi ja alanduse tunne, kuna kõik ainult vaatasid mind ja siis karjuti veel välja selle poisid nimi ka, kes selle karbi mulle kinkinud oli. Siis mulle aitas, ma plahvatasin. Viskasin selle karbi kõigi silme ees suure vihaga prügikasti ja jooksin minema. Järgmisel päeval ei puudutanud koolis seda teemat mitte keegi, vähesed sosistasid mu selja taga. See poiss, kes mulle kingi tegi, ei olnud mitte kunagi koolis minuga rääkinud, kuigi me teadsime, kes on kes. Ja ka edaspidi ei julgenud ta mulle läheneda, kuna ma siiski olin ta heast südamest tehtud karbi kõikide silme ees põrmustanud.
Nüüd, kui ma olen 21 aastat vana, kirjutan ma sellest ja mõtlen, et tegelikult oli see armas tegu selle poisi poolt. Ta valmistas midagi ise, kuna jõulukingi ostmiseks ei olnud ju noortel raha. Tal oli hea süda ja tegelikult ei peagi ju kunagi kellelegi jõuludeks, sünnipäevaks, ega pulmaastapäevaks tegema ülimalt kallist ja uhket kingitust. Nüüd ma seda tean ja mõistan, aga tol hetkel oli see kingitus liig, kuna koolis on lapsed tegelikult väga õelad. Olin mina õel, et rikkusin teise inimese südamest tulnud kingi ja olid kaasõpilased õelad, et nad julgesid minu ja selle poisi üle valjult kommenteerides nalja teha.
Kokkuvõttes arvan, et kui praegu keegi mulle isetehtud asju kingiks, siis oleksin ma väga õnnelik. Veel olen väga rõõmus, et sellest põhikoolis tähelepanukeskmesse sattumisest ei saanud ma suuremat traumat, sest just praegusel ajal olen ma ise väga suur esineja ja mulle meeldib, kui inimesed mind märkavad ja minust räägivad. Äkki just sellepärast avalikustasin ka selle loo, et jagada seda tegelikult päris humoorikat seika enda elust.
