Augusti algul tundis naine end kehvasti ja läks arsti vastuvõtule. Kõhuvalu tõttu kahtlustas ta maohaavandeid. "Kui arst ja õde viisid mind eraldi ruumi ja neil oli kaasas hunnik taskurätikud, sain ma aru, et midagi on tõsiselt halvasti, kirjutab Daily Mail. Hoolimata sellest, et Samanthal ei olnud siiani esinenud ühtegi vähile viitavat sümptomit, olid siirded juba ta maksa ja lümfidesse jõudnud. Arstid ütlesid, et haigus on arenenud nii kaugele, et naisel on elada jäänud vaid mõned üksikud nädalad, sest keemia- ja kiiritusravi jaoks olevat juba liiga hilja.

"Muidugi sattusin paanikasse ja kirjutasin samal ööl salvräti peale oma testamendi," meenutab ta.

Kuna Samantha on üksikema, tema lapsed sündisid kunstliku viljastamise tulemusena, tähendab see seda, et Grace (5) ja Rory (2) jäävad orbudeks. Tema nõbu on nõustunud lapsed enda juurde võtma ja neile ema eest olema, kuid see ei võta kuidagi ära südantlõhestavat kurbust, mis valdab naist ja peagi ka tema lapsi, kui ta mõtleb sellele, et ema sureb.

Aga naise pragmaatiline loomus ei lase tal niisama käed rüpes istuda ning järelejäänud aja plaanib ta veeta igat minutit hinnates ja oluliseks luues. Ta annab endast parima, et lapsi eesootavaks paratamatuseks ette valmistada.

Naine on juba valmis pannud mälestuskarbikesed, mille sees on näiteks kingitused laste tulevasteks sünnipäevadeks, ema riietest õmmeldud karukesed ja väärtuslikud mälestusesemed.

Pildid, mis Daily Mail perest tegi, jäävadki Samantha sõnul viimasteks, sest ta tahab, et lapsed mäletaksid teda ilusa, rõõmsa ja säravana.

Kui haigus võimust võtma hakkab, läheb naine ära haiglasse, sest ta ei soovi, et lapsed näeksid teda kannatamas. "Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne neil oleks näha mind suremas. Soovin, et neist jääks minust ainult head ja helged mälestused, mistõttu meie viimased koosveedetud päevad on nii üliolulised."

Juba aasta varem oli naine lapsed koolist ära võtnud ja õpetas neid ise kodus. "Iga retk metsa on bioloogiatund, me ehitame puuonne ja telgime tagahoovis tähistaeva all..."

Vähidiagnoosist rääkis ema oma väikestele kullakestele diagnoosi saamise päeval haiglas. "Ütlesin neile, et mul on vähk. Grace hakkas nutma ja küsis: "Kas see tähendab, et sa sured ära, emme?" Ütlesin, et jah, juba varsti. ning selgitasin, et nemad lähevad elama oma tädi ja onu juurde ja neil saab seal olema tore."

Grace masseeris ema kätt ja küsis: "Kas see ajab vähi ära?"

Samal päeval sa Samantha kodusele ravile. Õhtul vaatasid nad kolmekesi tähti ja Grace soovis, et emme elaks igavesti. Nüüdki ütleb ta veel aeg-ajalt, et ta ei taha, et emme sureks. "Olen püüdnud talle selgeks teha, et kui ma suren, ei ole mul enam valus. Rory saab aru, et midagi toimub, aga ta on veel liiga väike selleks, et täpsemalt mõista.

Kuna matused oleks lastele liialt traumaatilised, korraldab Samantha suure peo, mille teemaks ja riietuseks on roosa. "Tahan tähistada oma elu, kuniks ma veel elan."

Oma keha annetab ta meditsiinikoolile ning kui nemad on lõpetanud, võivad nad naise keha ära põletada ja tuha õhku visata, sest Samantha ei soovi, et lastele jääks emast mälestuseks maha hauakivi surnuaial. Grace on hoopis välja mõelnud, et soovib emale luua haldjaaia, mille jaoks on ta juba roosad haldjad ja pingid valmis meisterdanud.

"Olen lastele öelnud, et ma ei karda surma. Lapsed teavad, et olen nende jaoks alati olemas - kui nemad minule mõtlevad, mõtlen samal ajal neilegi. "

Kirjades, mis ta lastele jätab, tuletab ta meelde, et tuleb püüelda oma unistuste poole ja mitte karta. Ärge jätke midagi tegemata ja ärge lükake midagi edasi. Olge lahked, tehke komplimente, rääkige võõrastega.

"Loodetavasti mõtlevad nad, et ma olin neile hea ema, parim võimalikest, ja et ma armastasin neid piiritult!"