Epp Petrone: mida silt "made in China" tegelikult tähendab?

 (47)
Epp Petrone: mida silt "made in China" tegelikult tähendab?
Foto: Karin Kaljuläte

Katkend Epp Petrone raamatust "Roheliseks kasvamine", kirjastuselt Petrone Print.

Teeks õige sellise katse. Kus iganes te praegu istute, palun vaadake end ümbritsevat ja mõelge: kus on see toodetud? Kui kaugelt on see teie juurde toodud?

Mina näiteks istun täiesti väärika laua taga — see on siitsamast lähedalt ühe vana talu uks, millele kohalik meister on jalad alla meisterdanud. Mu vasemal käel on aga raskest täispuidust tehtud riiul, mille peal oli ostes kleepekas “made in Taiwan”. Riiulil on papist paberikaustad, mis on “made in China”. Laua peal laiutab arvuti… Ma ei tea, kus see on tehtud. Kahtlustan, et Hiinas või Indias. Riided…? Piilun pükste silti: “made in China”. Särk on Sri Lankalt. Äsja jooksis siit laua juures mööda mu lapsuke, püüdsin ta kinni ja piilusin silte: kleit on “made in Malaysia” ja sukkpüksid “made in China”, samamoodi sussid. Laual on lamp, mille möödunud aastal ostsime. Mäletan selle hinda: 12.99 dollarit. See on nii kummaliselt odav, kui selle peale mõtlema hakata. Kusagil kaugel Hiinamaa tehases on see valmistatud, vahtplasti, pappi ja kilesse pakitud, üle ookeani teise maakera otsa transporditud, ja nüüd maksab ta vähem kui ühe korraliku newyorklase keskmise tunnitasu. Kuidas see saab olla võimalik?
Sest vaadake, õhk ja vesi on meil ju tasuta ressursid, mida võib raisata ja reostada nii palju kui tahame. Ja kuna globaalses turumajanduses võivad tootmine ja tooted voolata just selles suunas nagu tahavad, kõigepealt tootmiseks odavatesse kohtadesse ja siis müümiseks tagasi kallistesse kohtadesse… siis ongi maailm sedapidi viltu. Iga päev sõidavad tuhanded kaubalaevad mööda ookeane. Ja satelliitfotodel on need laevateed ookeanides näha — niivõrd suured on reostuse pilved on seal kohal.

Hirm Hiina ees

Kui toksida neti otsingumootorisse küsimusi, mis seotud viimasel kümnendil läänemaailmast Aasiasse suundunud tööstusega, siis esimene vastustelaine ei puuduta eriti keskkonnaprobleeme. Esimeseks saab hoopis see hirm ja muud emotsioonid, mis valdavad eriti ameeriklasi. Nad on oma tehased lasknud viia Hiinasse ja nüüd on nad töötud. Lihtsaid tööstustöölise töid jääb USAs aina vähemaks, sama trend (kuigi leebemalt) on suures osas läänemaailmas.
Hirmuga segatud teadmatus Hiina ees on tunda nii meediakäsitlustes kui tavaliste inimeste juttudes. Kui ma vastan kellegi küsimusele läbireisitud maade kohta ja neid loetlen, siis võib kindel olla, et Hiinat mainides küsitakse: “Kuidas… kuidas seal oli siis?” Ja kuulatakse ahnelt. Mul on ka, mida rääkida. Missuguse kummalise kiirusega meie oma silme all võeti maha terveid vanu linnaosi ja ehitati ülikiirelt uusi. Kuidas üleöö kerkisid suurte, äsjaistutatud puudega pargid ja hiiglasuured kaubamajad, nii et me kahe nädala pärast samasse kohta sattudes seda kohta ära ei tundnud. Tõsi, see kõik toimus aastal 1999, vahetult enne Hiina Rahvavabariigi 50. sünniaastapäeva pidustusi.
Küllap toimub samasugune maniakaalne muutumine ka enne Pekingi olümpiamänge. Hiinlased on need mängud nimetanud “roheliseks olümpiaks” ja sealseid olusid tundvad inimesed ennustavad, et enne mänge suletakse ajutiselt mitmed kohalikud tehased ja tehakse kas või elektripuhuritega
tööd, et päike ja taevas sudu vahelt nähtavale ilmuksid. Mäletan enda Pekingis viibimise ajast, et ilm oli toona palav, aga olemine kuidagi väga imelik: taevas oli kogu aeg kaetud ühtlase halli pilvekihiga. Vaid kord, kui linnast kaugele välja piknikule sõitsime, saime näha, et päike ja taevas on endiselt alles.

Miks boikoteerida?

Loe veel

Hiina kaupade boikoteerimist soovitavad paljud liikumised, seda erinevatel põhjustel. Ameerika kodumaiste tootjate propageerijad. Tiibetlaste inimõiguste eest võitlejad. Hiina tehaste tööliste inimõiguste eest võitlejad. Loomakaitsjad. Keskkonnakaitsjad. Neid ühendab näiteks netilehekülg www.boycottmadeinchina.org.
Aga igasuguse boikoti pidamine on muutumas peaaegu võimatuks. Ameeriklanna Sara Bongiorni tegi oma perega läbi eksperimendi, kus üritas aasta aega mitte midagi hiinamaist osta. Ta kirjeldab oma raamatus “A Year Without “Made in China“”, kui dekadentlik tundus järsku osta kümnedollariliste lastekingade asemel kuus korda kallim toodang. Abikaasa sünnipäevatordile jäid küünlad ostmata, sest peale hiinamaise polnud midagi muud saada. Nagu näitab statistika, on läänemaailmas kaubad tõesti odavnenud pärast seda, kui üha enam majanduskontserne hakkas oma tootmist Aasiasse üle viima. (“Aga mida me teeme selle teadmisega, et röster maksab nüüd 40 dollari asemel 20, kui mu mees on töötu!” kõlab muidugi vastuargumente.)Tavamatemaatikaga seda mõista ei suuda: mismoodi võetakse näiteks USAs maha traditsioonilist puitu, veetakse see Hiinasse, vormitakse seal traditsiooniliseks ameerika mööbliks, veetakse tagasi teisele poole planeeti… Ja lõppkokkuvõttes on see kõik tootjale palju kasumlikum, kui oleks sealsamas metsa kõrval üks puutöökoda püsti panna… Kui odav peab siis ikkagi olema transport ja Hiina tööjõud, kui kallis peab olema Ameerika enda tööjõud, et sellised arutud keskkonna raiskamise skeemid tekkiksid?! 27 ameerika senti (3,3 Eesti krooni). See on algaja töölise tunnipalk Hiinas ja see number aitab ka selgitada. USAs on algaja töölise tunnipalk vähemasti 6-8 dollarit (73-98 Eesti krooni).
Ma ei tea, mis võiks olla lahenduseks. Paljud keskkonnakaitsjad näevad Hiina rikastumises — mis tänu tootmise sinnakoondumisele paratamatult varem või hiljem toimub — suurt ohtu. “Inimõiguste seisukohast oleks hea, kui hiinlased rikastuksid. Keskkonnakaitse seisukohast oleks see mõrv!”
tsiteerin ma ühte tegelast ingliskeelses keskkonnafoorumis. “Kui 13 miljardist hiinlasest kas või viiendik hakkaks sõitma autodega ja kodus elektrit nii tarbima nagu ameeriklased, oleks tulemus kohutav.”

Olukord Hiina tehastes

Te ei taha seda teada. Kuidas lapsi külades röövitakse ja neid sõna otseses mõttes orjatööjõuna kasutatakse. Kuidas tööohutus tehastes on olematu ja kui kellelgi jääb käsi või jalg masina vahele — ja 18-tunnise tööpäeva lõpuks on hajevil olemine üsna tavaline -, siis on temaga kõik. Ei mingit kindlustust, oh ei. Lääne ajakirjanikud on üritanud pääseda suurte tehastega seotud haiglate juurde, aga need on salastatud. Statistikat selle kohta, kui palju käsi-jalgu seal tehastes võib lennata, muidugi pole. Lisaks ka hügieeniküsimused. Kirjeldused selle kohta, mismoodi nahahaigusi põdevad vangid on pandud konteineritest naistepesu võtma ja pisikestesse karpidesse pakkima — see võtab isu mingisugustki Hiina toodet karbist lahti võtta… Kes ja mis tingimustes on selle siia karpi pannud? Suures osas tehastes pole töölistele ette nähtud pissihädapause ja loomulikud vajadused rahuldatakse otse kohapeal — olenevalt kaubast võib see rohkem või vähem ka teieni jõuda.
Kõige kohutavam, mida lugesin, oli toiduubade purki panemine: töölised seisavad suures vedelikku ja ube täis ruumis ning töö käigus tühjendavad sinnasamma oma põit… Sellised asjad ei ole mõeldud lääne meediasse jõudmiseks, aga vahel ikkagi jõuavad.

Ja olukord tehaste ümber

Ameeriklastele on siiski ka üks pealtnäha hea uudis. Nad on koos oma tööstustootmisega maalt välja saatnud ka suure osa tehaste tekitatud reostusest. Näiteks Michigani osariigis, kus olid varem suured General Motorsi tehased, on pärast tehaste Aasiasse viimist üldine õhureostus
langenud. Hiina on aga viimase 25 aasta jooksul tohutult reostunud. Nagu ikka, jõuab probleem tavarahva teadvusse siis, kui toimub katastroof. Möödunud novembris lasi üks tehas kogemata üle sada tonni mürgist ja vähkitekitavat benseeni Songhua jõkke, kust see liikus edasi ka Venemaale. See jõudis rahvusvahelise uudisena meediasse, aga tegelikult on samalaadseid, mahult küll väiksemaid äpardusi peaaegu iga päev, nagu näitab üks Hiina keskkonnakaitseagentuuri raport. Mis veel veesse puutub, siis Hiina 1,3-miljardilisest elanikkonnast on ligi miljardil probleemid reostatud joogiveega.
Sama katastroofiline on olukord ka õhus: maailma 20-st kõige rohkem reostatud õhuga suurlinnast asub 16 Hiinas! Riigi enda andmed näitavad, et ühe sisemajanduskogutoodangu ühiku loomiseks on vaja umbes 2,5 korda rohkem energiaressursse kui maailmas tervikuna. Ja ühe SKT-ühiku loomisel õhku paisatava vääveldioksiidi (peamise atmosfäärireostaja) osas on Hiina näitajad 70 korda kõrgemad kui Jaapanil ning 60 korda kõrgemad kui USA-l. Põhjusi selleks on mitmeid: näiteks odavamalt ehitatud tehased ja kütusena kasutatav süsi.

Kaubalaevanduse kohutav taak

Internetist on võimalik leida kõike, kui jätkub piisavalt püsivust ja loomingulisust proovida otsingusse erinevaid sõnakombinatsioone. Lõpuks muukisin ma info varasalve täiesti lahti — mu algne küsimus oli ju see, kui suurt keskkonnasaastet need kaubalaevad tekitavad, mis Aasia-Euroopa, Aasia-Ameerika ja Aasia-Austraalia vahel seerivad. Nüüd mõned faktid rahvusvahelistest uuringutest: laevaliikluse abiga transporditakse ühest kohast teise 90 protsenti maailma tarbekaupadest. Liiklust ennustatakse aastaks 2030 kolmekordistuvat. Kolmandik maailma
lämmastikoksiidreostusest tuleb neilt laevadelt, lisaks veel mitmed muud õhku ja vette paisatud ained, mille üleslugemine võtab lehekülgi. Miks peaks meid puudutama, mis toimub kusagil maailmameredes ja selle kohal? Maailma Terviseorganisatsioon hindab, et õhureostus Euroopas on
vähendanud keskmist oodatavat eluiga kahe aasta võrra ja põhjustab igal aastal Euroopas vähemalt 100 000 enneaegset surma (astma, kopsuvähk jne). Ja see on ameeriklastele ainult pealtnäha hea uudis, justkui oleks USA oma tehasereostuse suutnud riigist välja eksportida. Uus reostus on kogunenud, saades alguse eelkõige sadamalinnade piirkonnast. Näiteks Los Angelese sadamatesse tuleb iga päev 15 suurt kaubalaeva — üks suur konteinerlaev võib päevas õhku paisata kuni terve tonni lämmastikoksiidi! Ning ei maksa arvata, et ankrusse jäädes lõpetavad laevad oma töö: sadamas oleku ajal on nad “hotelling”-režiimil, varustades ennast elektriga ja hoides kütust vedelas olekus, et see ei tahkuks. Sisuliselt kulutavad nad sadamaperioodil sama palju kui merel olles. Ning paiskavad õhku palju rohkem reostust kui kohalik, omavalitsuse keskkonnakaitsenormide poolt kontrollitav tööstus. Suurte laevade keskkonnasaaste kontroll üle maailma on pehmelt öeldes kehvasti korraldatud…
Veel mõned näited. Hiljutine raport esitab arvutuse, et California osariigis on 21,5 miljoni dollari terviseraha maksmist aastas tingitud just õhureostuse tõusmisest. Houstoni sadamas Texases viidi aga läbi õhu täpsem monitooring: 45 päevast seitse olid nii hullu tulemusega, et lapsed ei tohiks õuegi minna, vähemasti nii olid teadlased laboris selle paika pannud. Lapsed muidugi mängisid õues, aga hiljem võivad nad lõpetada haiglas — näiteks astmasse haigestumine on sagenemas peaaegu kõigis suurlinnades. See paneb ameeriklased mõtlema. Aga rahvusvahelist tootmist ja kaubandust muuta tundub justkui üritada jõge teistpidi voolama panna… Kas see on võimalik?

Mida me saaksime teha

Kõige lihtsam valik: ostkem kodumaist. Me elame tarbimismaailmas ja meie ostud on üks hoobasid, kuidas saame maailma muuta. Loomulikult ei muutu ühest ostmata jäänud “made in China” riidehilbust või seebikarbist midagi. Aga kui juba kümme-kakskümmend inimest jätab ostmata, siis tellib poeomanik järgmine kord varustajalt vähem. Muidugi ei muuda ka see suurt midagi, aga natuke ikka.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare