Et jõuluaeg ei oleks peksupüha: naiste varjupaiga töötajad annavad nõu, mida teha, kui aimad ette, et su kallim võib pühade ajal alkoholiga liialdada ja vägivaldseks muutuda

 (63)
Stockpildid
Foto on illustratiivneFoto: Martin Dremljuga

Pühadeootuses ei saa me unustada, et pikad pühad võivad paljudes peredes tähendada sagenenud tülisid ja vägivalda. Ka president Kersti Kaljulaid pööras sellele oma eelmises Vabariigi aastapäevakõnes tähelepanu, öeldes: „Pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval.”

Vestleme nendel teemadel MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskuse psühhoterapeudi Kait Sinisalu ja kliinilise lapsepsühholoogi Mariana Saksniiduga.

Lähisuhtevägivalla eripära mitte tundev inimene ei pruugi mõista selle all kannatavate inimeste elu. „Miks nad sellisesse suhtesse üldse läksid? Miks nad selles suhtes on ja ära ei tule?” kõlab pidev küsimus. Reaalsus on see, et vägivalla sümptomeid on raske ära tunda, sest enamasti on vägivallatsejad väga head manipulaatorid ning mõjuvad suhte alguses väga turvaliste ja armastavatena. Ohvrit ei pruugi uskuda ka lähedased pereliikmed ja sõbrad, sest väljaspool kodu paistab vägivallatseja ideaalsena. Paradoks on see, et juba lähisuhtevägivalda kogenud inimene võib turvatunnet otsides järgmisesse vägivaldsesse suhtesse sattuda, sest uus kaaslane tundub alguses kõikide unistuste täitumisena ja haavade parandajana. Vägivaldsest suhtest lahkudes on väga oluline oma traumad läbi töötada, et mõista iseenda suhtemustreid, psühholoogilisi kaitsemehhanisme, hirme, valu ja viha. Nii on uude suhtesse minek oluliselt turvalisem.

Seotud lood:

Kogu süü ja vastutus asetatakse ohvrile, kes selle ka kergesti võtab

Vägivald algab väikestest märkidest- midagi on valesti tehtud. Näiteks on klaasid on valesti kappi sätitud. Toit on soolane või mage. Väga raskeks teeb olukorra see, et vägivallatseja tujud ja reaktsioonid on ennustamatud- ühe ja sama teo eest võib saada kiita või karistada. Selline olukord paneb kogu pere kõndima kui munakoortel. Pidev pinge on tervisele eriti kahjulik.

Vägivaldset suhet iseloomustab see, et kogu süü ja vastutus asetatakse ohvrile, kes selle ka kergesti võtab. “Tal on endal väga raske lapsepõlv olnud”, “Tal on tööl palju pingeid“ — selliseid õigustusi kuuleme vägivallatsejate kohta ohvritelt sageli. Vaimsele vägivallale lisandub sageli füüsiline karistamine. Ning siis, ka pärast esimest, teist ja kolmandat lööki mõtlevad ohvrid, et ehk see oli viimane kord. Ehk seda enam ei juhtu, mõtlevad ohvrid. Sest kui olukord on maha rahunenud, muutub vägivallatseja vabandavaks, armastavaks ja hoolivaks. Heade ja halbade aegade vaheldumine hoiab lootust üleval ning takistab olukorda selge pilguga nägemast. Tõsiasi on see, et paremaks ei lähe. Hullemaks läheb.

Ei lähedase inimese ega spetsialisti roll ei ole moraliseerida, miks inimene üldse sellisesse suhtesse sattus. Meie kõigi kohustus on hädas olevat inimest aidata. Meie ühiskonnas on veel levinud ohvrit süüdistavad hoiakud ning hirm ümbritsevate inimeste reaktsioonide ees võivad ohvrit samuti vägivaldses suhtes kinni hoida. “Kuidas ma ütlen, et ma sain peksa? Ma olen ju tark, elus hakkamasaav inimene!” Kuna vägivaldsetes suhetes võivad kannatajateks olla ka mehed, on neil veelgi raskem tunnistada, et elavad koos vägivaldse partneriga. “Mees peaks olema ju tugevam sugupool”, „Mind naerdakse lihtsalt välja”.

“Sina võid minna, aga lapsed jäävad mulle”

Kait Sinisalu ja Mariana Saksniit tõdevad, et vägivaldsest suhtest lahkumise teeb keeruliseks ka see, et enamasti ei ole tegemist ühte liiki vägivallaga, vaid on erinevad liigid korraga — vaimne, füüsiline, majanduslik, seksuaalne. Mõnikord on vägivaldse suhte ära tundmine ja endalegi tunnistamine raske, sest löömist ei pruugi esineda. “Löömisega on lihtsam — me ei saa eitada või enda eest peita murtud luid või hematoome”, sõnab Sinisalu. Kuidas aga teadvustada ja tõestada vaimset või seksuaalset vägivalda? Suhtes olles tundub paljude jaoks endiselt normaalne „abielukohust” täita, kuigi ise ei tahaks. Kui seda sinult nõutakse, valikuid jätmata, on see seksuaalne vägivald. Valikud võivad samas ka olla — “Kui seksi ei saa, siis söögiraha ka ei saa”. Mõni naine püüab kaitsta lapsi: “Kergem on talle järele anda, sest kui ma seda ei tee, muutub ta laste suhtes nii kiuslikuks”, “Kui ma ei taha, et ta mind külas olles mõnitaks, siis on mõistlik tema seksisoovile enne pidu järele anda”.

Loe veel

Lähisuhtevägivalla all kannatanute kohta küsitakse tihti, miks ta ei teatanud kellelegi? Miks ta ei üürinud korterit ja vaikselt ära ei kolinud? Lisaks hirmule vägivallatseja reaktsiooni ja ümbritsevate hukkamõistu ees lisandub hirm iseseisva eluga hakkama saamise ees. Vägivallaga mitte kokku puutunu ei suuda uskuda, et sageli kontrollib vägivallatseja oma ohvri pisimatki sissetulekut. On juhtumeid, kus ohvril on keelatud tööl käia ja pangakaarti omada. Telefonile ja internetile võib juurdepääs samuti olla piiratud või on see vägivallatseja kontrolli all. Päevast päeva sellise surve ja ajupesu all kannatades ei pruugi ohver mingit väljapääsu näha ja see, mis tavainimesele tundub loogiline lahendus, ei tule talle võib-olla pähegi. Ohver hakkab uskuma manipuleerija juttu, et ta jääb üksinda, ei saa hakkama, tal ei ole kedagi peale tema ja kui ta peaks lahkuma, võtab vägivallatseja lapsed ära. Allasurutud ohvris tekitab vägivallatseja tunde, et võim on tema käes ja suhtest väljapääsu ei ole. “Kui lähed, siis kerjakotiga”, “Sina võid minna, aga lapsed jäävad mulle”, “Kui sa mind jätad, tapan ma ennast ära”, “Terve oma elu pead sa üle õla vaatama, sest ühel päeval ma tulen ja sa tead, mis siis saab”. On oluline märkida, et lisaks armastusele ja lootusele hoiab naisi vägivaldses suhtes hirm. Surmahirm.

Lähedase inimese tugi on ülitähtis

Ohvri lähedased peaksid ohvrile kinnitama, et nemad on tal alati olemas ja ta ei ole oma murega üksi. „Lapsed ei heida enamasti oma vanematele ette, et nad ei saanud pühi veeta omas kodus, aga kindlasti heidavad nad kunagi ette, et pidid nii pikalt vägivalda taluma ja pealt nägema. Armastus, hirm, mugavus või mõni muu põhjus ei õigusta laste ega enda vägivaldses keskkonnas viibimist”, ütleb Saksniit. Aidates näha olukorda läbi lapse silmade, saab ohvrit toetada ilma süüdistamata — tema tunneb end niigi kogu aeg süüdi. Seda on vägivallatseja temasse aja jooksul sisendanud. „Ma löön, sest sa teenisid selle ära.” Olgu selleks valeks teoks kas või liiga valjult hingamine või väike korts päevatekis. “Ikka ja jälle peab ühiskonnas rõhutama, et mitte miski ei õigusta vägivalda. Keegi ei ole süüdi selles, et teda halvasti koheldakse. Isegi kui inimene midagi valesti teeb, on selle lahendamiseks teisi viise”, lisab Sinisalu. Põhjuse löömiseks leiab vägivallatseja alati. Süü ja vägivalla vahel ei ole seost — inimene võib olla väga süüdi, aga mitte saada peksa. Ohver aga arvab, et iga tegu on süütegu ja ta ise kutsub esile füüsilise karistuse. Kõrvalseisja kohustus on öelda (ja ka ise uskuda), et ohver ei ole süüdi. Vägivald on vägivallatseja tegu ja vastutus.

Mida teha, kui oht on käegakatsutav?

Neis peredes, kus on juba esinenud vägivalda ja on oht, et see kordub, on oluline mõelda turvalisuseplaanile. Kui aimad, et jõulupühade ajal võib midagi juhtuda, on tarvis aegsasti oma (ja laste) tähtsad isiklikud esemed ja dokumendid, veidi sularaha kindlasse kättesaadavasse kohta viia. Oleks hea, kui oleks olemas telefon, millel aku täis. Veel parem, kui on olemas varutelefon, kuna tihti võtavad vägivallatsejad oma ohvritelt enne peksu telefoni ära. Kui telefonile ligipääs on piiratud, peaks mõne lähedase inimese või näiteks naabriga kokku leppima märguanded, mida häda puhul kasutada. Näiteks visata klaas vastu seina, et naaber kuuleks ja teaks politseisse helistada. Või paluda kellelgi endale kokkulepitud ajal helistada ja vastust mitte saades (või ohule viitavat salasõna kuuldes) kontrollida või abi saata. Ohvri jaoks on hädavajalik teadmine, et on keegi, kelle peale loota. Keegi, kes teab olukorrast ja kes usub, mitte ei mõista hukka ning vajaduse korral abi kutsub. Hädasolija ei suuda ise pahatihti mingit varuplaani isegi ette kujutada, seega on tarvis, et lähedased inimesed aitaksid seda otsida, olla moraalseks toeks ja turgutada kaotatud enesekindlust. Oluline on, et ohver julgeks hakata tegema esimesi samme vägivaldsest suhtest lahkumise poole.

Mida saab teha lähisuhtevägivalla ohver?

Ikka ja jälle on oluline ohvri võimalused üle rääkida ja seda võimalikult selgete sammude võtmes.

  • Kui oht on n.ö. käegakatsutav, kutsu politsei. Tihti nõuab selline julge tegutsemine pealehakkamist ja otsustusvõimet, kuid sellega võid päästa nii iseenda kui oma lapsed vägivalla kordumisest tulevikus.
  • Kui sa oled langenud perevägivalla ohvriks, on sinu esmaseks mureks mõelda enda ja oma laste ohutusele. Mõtle läbi põgenemisplaan — kuhu minna ja kuidas.
  • Usalda oma instinkte: kui sul on tunne, et sa oled ohus, siis on üsna tõenäoline, et sa seda tõesti oled. Püüa pääseda ohutusse kohta nii kiiresti kui võimalik. Otstarbekas oleks eelnevalt pakkida hädavajalikud asjad ja varuda piisavalt raha. Need asjad võiksid jätta sõbra juurde või oma töökohta.
  • Kui sul on vigastusi, hoolitse selle eest, et saaksid esimesel võimalusel arstiabi. Vigastused võivad olla tõsisemad kui sulle esmapilgul tundub.
  • Jälgi, et sinu vigastused dokumenteeritaks (nt traumapunktis, politseis), sest sellised dokumendid võivad olla oluliseks tõendusmaterjaliks hilisemal kohtuprotsessil. Kui sa ka leiad, et tõendeid pole vaja, sest sa ei taha algatada kohtuasja, võib sinu arvamus kunagi hiljem muutuda.
  • Pea päevikut — märgi kuupäevaliselt üles sulle tehtud vägivallateod ja ähvardused.
  • Säilita ja kogu tõendusmaterjali — hoia alles ähvarduskirjad, e-mailid, arstitõendid, SMS-id jms.

(Allikas: Politsei)

Olulised telefoninumbrid ja kontaktid:

Lühinumber 1492 — Üleriigiline tugitelefon füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda kogenud naistele

Politsei — 112

Lasteabi telefon 116111

Infot naiste tugikeskuste kohta piirkondades on leitavad Sotsiaalkindlustusameti Ohvriabi kodulehelt:https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-huvitis/naiste-tugikeskused#Naiste%20tugikeskuste%20kontaktandmed

Naiste tugikeskuste kontaktid alates 1.jaanuarist 2018:

MaakondTeenuseosutajaKlienditelefone-posti aadress
HarjumaaMTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu ja MTÜ Eluliin5396 9834, 526 4697tallinn@naisteabi.ee, varjupaik@eluliin.ee
TartumaaMTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus5594 9496info@naistetugi.ee
SaaremaaMTÜ Pärnu Naiste Tugikeskus5309 8919saaremaanaistetugikeskus@gmail.com
PärnumaaMTÜ Pärnu Naiste Tugikeskus5398 1620, 5365 0260naistevarjupaik@gmail.com
ViljandimaaMTÜ Viljandimaa Naiste Tugikeskus58 05 05 35viljandinaistetugi@gmail.com
Lääne-VirumaaOÜ Keerub5615 5924, 5684 6601info@keerub.eu
VõrumaaMTÜ Võrumaa Naiste Tugikeskus52 83 615vorunaistetugi@gmail.com
Läänemaa koos HiiumaagaMTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu ja MTÜ Eluliin526 4697, 551 5491tallinn@naisteabi.ee, varjupaik@eluliin.ee
Ida-VirumaaMTÜ Ida-Virumaa Naiste Tugikeskus-Varjupaik5333 2627naistetugikeskus@gmail.com
RaplamaaMTÜ Eluliin551 5491varjupaik@eluliin.ee
JärvamaaMTÜ Eluliin551 5491varjupaik@eluliin.ee
JõgevamaaJõgevamaa Naiste Tugikeskus MTÜ5860 0170jogevamaanaistetugikeskus@gmail.com
PõlvamaaMTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus5884 9494polva@naistetugi.ee
ValgamaaValgamaa Naiste Tugikeskus MTÜ5303 2544valgamaanaistetugikeskus@gmail.com
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare