Katkend raamatust:

Viimaks seisis pastor kantslis.

Kogudus tõstis pea. Nii et ta oli siiski seal. Sel pühapäeval järelikult ei jäänud jumalateenistus pidamata, nagu eelmisel ja paljudel pühapäevadel varemalt.

Pastor oli noor, pikka kasvu, sale ja säravalt ilus. Kui talle kiiver pähe oleks kummutatud, mõõk vööle seotud ja soomusrüü selga antud, oleks võinud ta marmorisse raiuda ja öelda, et kuju on tehtud kõige ilusama ateenlase järgi.

Pastoril olid poeedi sügavad silmad ja väepealiku tugev ümmargune lõug; kõik tema juures oli ilus, peen, ilmekas, geniaalsusest ja vaimsest elust läbi hõõgunud.

Inimesed kirikus tundsid end imelikult hardununa, nähes teda niisugusena. Nemad olid rohkem harjunud sellega, et ta tuli vaarudes kõrtsist oma rõõmsate kaaslaste seltsis, nagu Beerencreutz, paksude valgete vurrudega kolonel, ja tugev kapten Kristian Bergh.

Ta oli joonud nii hirmsasti, et polnud juba mitu nädalat oma ametikohustusi täita saanud ja kogudus oli pidanud tema peale kaebama, algul tema praostile, siis piiskopile ja toomkapiitlile. Nüüd siis oli piiskop kihelkonda tulnud, et asja juurelda ja kirikukatsumist toimetada. Ta istus vääril, kuldrist rinnal, tema ümber assessorid Karlstadist ja naaberkoguduste pastorid.

Ei olnud kahtlust, et pastori käitumine oli läinud üle lubatud piiride. Tol ajal, XIX sajandi kahekümnendail aastail, oldi joomise küsimuses leplik, aga see mees siin oli jätnud joomise tõttu hooletusse oma ameti, ja nüüd pidi ta selle kaotama.

Ta seisis kantslis ja ootas, kuni lauldi kantslilaulu viimast salmi.

Kui ta seal seisis, valdas teda kindel tunne, et tal olid kirikus aina vaenlased, vaenlased kõikides pinkides. Härraste hulgas rõdul, talupoegade hulgas all põrandal, leerilaste hulgas kooril oli tal vaenlasi, aina vaenlasi. Vaenlane oli see, kes sõtkus orelit, vaenlane, kes seda mängis. Kirikuvanemate pingis oli tal vaenlasi. Kõik nad vihkasid teda, kõik, alates väikestest lastest, kes süles kirikusse olid toodud, ja lõpetades kirikuteenriga, jäiga ja puise soldatiga, kes oli kaasa teinud Leipzigi lahingu1.

Pastor oleks tahtnud põlvili viskuda ja neilt halastust paluda.
Kuid hetk hiljem valdas teda tuim viha. Ta mäletas väga hästi, missugune ta oli siis, kui ta aasta eest esmakordselt sellesse kantslisse astus. Tookord oli ta laitmatu jumalateener, ja nüüd seisis ta siin ja vaatas alla mehele, kelle kaelas rippus kuldrist ja kes oli tulnud siia tema üle kohut mõistma.

Kui ta luges sissejuhatust, tulvas üks verelaine teise järel tema näkku: see oli viha.
Tõsi küll, ta oli joonud, kuid kellel oli õigust teda sellepärast süüdistada? Kas oli keegi näinud kirikumõisat, kus ta pidi elama? Pimedana ja süngena seisis kuusemets otse akende all. Läbi musta lae immitses rõskust sisse ja nirises piki pehkinud seinu alla. Kas ei olnud siis vaja viina, et säilitada meeleolu, kui vihm või lumetorm läbi katkiste akende sisse tuhises või kui halvasti haritud maa ei tahtnud anda küllaldaselt leiba, et nälga eemal hoida?

Ta arvas, et tema oli olnud just niisugune pastor, nagu nemad seda pälvisid. Nad jõid ju kõik. Miks pidi tema üksi end ohjeldama? Mees, kes oli maha matnud oma naise, jõi end peiedel täis, isa, kes oli ristinud oma lapse, pidas pärast seda prassingu. Kirikulised jõid koduteel kirikust, nii et enamik neist purjus päi kohale jõudis. Joodik pastor oli neile päris paras.

Ametireisidel, kui ta oma õhukeses mantlis sõitis miilide2 kaupa üle jäätanud järvede, kus kõik külmad tuuled kohtusid, kui ta paadiga samadel järvedel tormis ja paduvihmas heitles, kui ta rajuilmaga saanist välja pidi astuma ja hobusele läbi majakõrguste hangede teed rajama või kui ta läbi metsaraba kahlas — siis oli ta õppinud viina armastama.

Rasketena ja süngetena venisid päevad. Talupoeg ja mõisnik olid kõigi oma mõtetega maamulda kiindunud, kuid õhtul heitis vaim endast ahelad — viin oli ta vabastanud. Tuli mõttelend, süda soojus, elu muutus säravaks, laul helises, roosid lõhnasid. Võõrastemaja kõrtsituba muutus siis talle lõunamaiseks lilleaiaks; ta pea kohal rippusid viinamarjad ja oliivid, tumedas lehestikus valendasid marmorsambad, palmide ja plataanide all kõndisid laulikud ja mõttetargad.

Ei, tema, pastor siin ülal kantslis, teadis, et ilma viinata oli võimatu selles maakolkas elada; ka kõik tema kuulajad teadsid seda, aga nüüd tahtsid nad tema üle kohut mõista.

Nad tahtsid tal ametikuue seljast kiskuda sellepärast, et ta oli purjus peaga nende jumalakotta tulnud. Ah, oli siis kõigil neil inimestel — või tahtsid nad uskuda, et neil oli — mingi teine jumal kui viin?

Ta oli sissejuhatuse juba lugenud ja kummardus maha, et jätkata meieisaga.

Palve ajal valitses kirikus sügav vaikus. Kuid äkki haaras pastor kahe käega kõvasti paeltest, mis tema pastorikuube koos hoidsid. Talle tuli ette, nagu hiiliks terve kogudus piiskopiga eesotsas kantslitrepist üles, et tema seljast talaari ära kiskuda. Ta põlvitas maas ega pööranud pead, aga ta tundis, kuidas nad rebisid, ta nägi neid kõiki nii selgesti — nii piiskoppi kui assessoreid, praoste, kirikuvanemaid, köstrit ja tervet kogudust, kuidas nad pikas reas rebisid ja sikutasid, et tema ametikuube lahti kiskuda. Ja ta kujutles elavalt, kuidas kõik need, kes nii innukalt kiskusid, üle üksteise trepist alla veerevad, kui talaar lahti pääseb. Ja kuidas kogu see rodu seal all, kes tema talaari kiskuma ei pääsenud, vaid ainult eespool seisjate kuuehõlmu sikutada võisid — kuidas ka nemad kukuvad.

Ta nägi seda nii selgesti, et pidi naeratama, kui ta seal põlvitas, kuid samal ajal tungis külm higi ta laubale. See kõik oli siiski liiga kole.

Nii, nüüd siis pidi temast viina pärast saama hüljatud mees. Pidi saama ametist tagandatud pastor. On’s veel midagi haletsusväärsemat maa peal?

Temast pidi saama maanteekerjus, ta pidi joobnuna kraavikaldal lebama, pidi kaltsudes käima ja kelmidega seltsima.

Palve oli lõppenud. Ta pidi hakkama jutlust pidama. Siis valdas teda uus mõte ja pidurdas sõnad tema huultel. Ta mõtles, et see on viimane kord, kui ta võib siin ülal kantslis seista ja kuulutada jumala au.

Viimast korda — see vapustas pastorit. Ta unustas viina ja piiskopi. Ta mõtles, et nüüd peaks ta kasutama juhust ja kuulutama jumala au.

Talle tundus, et kiriku põrand koos kõigi kuulajatega vajub sügavale, sügavale alla, katus aga tõuseb kiriku pealt üles, nii et ta küünib vaatama otse taevasse. Ta seisis üksi, üsna üksi oma kantslis, tema vaim oli põgenenud tema kohal avanenud taeva poole, ta hääl muutus tugevaks ja võimsaks ja ta kuulutas jumala au.

Ta oli inspiratsiooniinimene. Ta loobus valmiskirjutatud jutlusest; mõtted laskusid ta peale nagu parv taltsaid tuvisid. Talle tundus, nagu ei olekski see tema ise, kes räägib, aga samuti sai ta aru, et see oli ülim maa peal ja et keegi ei võinud saavutada suuremat hiilgust ja toredust kui tema, kes ta seal seisis ja kuulutas jumala au.

Ta rääkis, seni kui ta kohal leegitses inspiratsiooni tulikeel; kui see aga kustus, katus uuesti kiriku peale alla vajus ja põrand suurest, suurest sügavusest üles kerkis, kummardus ta maha ja nuttis, sest ta arvas, et elu oli andnud talle oma parima hetke ja et nüüd oli see möödas.
Pärast jumalateenistust algas kirikukatsumine ja kirikunõukogu. Piiskop küsis, kas kogudusel on kaebusi oma pastori peale.

Pastor ei olnud enam vihane ega trotsiv nagu enne jutlust. Nüüd oli tal häbi ja ta langetas pea. Oh, kõik need viletsad viinalood, mis nüüd pidid tulema!

Aga neid ei tulnud. Kogudusetoa suure laua ümber jäi täiesti vaikseks.

Pastor vaatas üles, algul köstrile; ei, see vaikis; siis vaatas ta kirikuvanemaile, vaatas hääleõiguslikele talupoegadele ja mõisaomanikele. Kõik nad vaikisid. Huuli kõvasti kokku pigistades vahtisid nad kohmetult enda ette lauale.

„Nad ootavad, et keegi alustaks,” mõtles pastor.

Üks kirikuvanemaid köhatas.
„Minu arvates on meil haruldane pastor,” ütles ta.
„Aulik piiskop kuulis ise, kuidas ta jutlustab,” ütles köster vahele.
Piiskop mainis midagi selle kohta, et jumalateenistused olid sageli pidamata jäänud.
„Pastoril peab olema lubatud haige olla nagu igal teisel,” arvasid talupojad.

Piiskop vihjas nende rahulolematusele pastori eluviisidega.

Nad kaitsesid teda ühest suust. Ta olevat nii noor, see nende pastor, ei olevat tal häda midagi. Ei, kui ta ainult alati nõnda jutlustaks nagu täna, siis ei vahetavat nad teda isegi piiskopi enda vastu.
Ei olnud süüdistajat, ei saanud olla ka kohtunikku.

Pastor tundis, kuidas ta julgus kasvas ja kui kergelt veri tema soontes voolas. Ei, enam ei viibinud ta vihameeste keskel, ta oli nad võitnud, kui ta seda kõige vähem lootis, ta võis pastoriks edasi jääda!

Pärast kirikukatsumist sõid piiskop, assessorid, praostid ja kihelkonna tähtsamad mehed kirikumõisas lõunat.

Üks naabriprouadest oli peo korraldamise enda hoolde võtnud, sest pastor oli poissmees. Ta oli kõik kõige paremini korraldanud, ja nüüd avanesid ka pastori enda silmad, et kirikumõis ei olnudki nii õudne. Pikk lõunalaud oli kaetud välja kuuskede alla ja näis seal üsna hubasena oma valge lina, sinise ja valge portselani, helkivate klaaside ja kokkumurtud suurättidega. Ukse kohal kummardusid kaks kaske, esiku põrandale oli puistatud kadakaoksi, ülal katuseharjal rippus lillepärg, kõikidesse tubadesse oli toodud lilli, kopituslehk oli kadunud ja rohelised aknaklaasid särasid lõbusasti päikesepaistes.

Pastor oli südamest rõõmus. Ta mõtles, et nüüd ei joo ta enam iialgi.

Lõunalauas ei leidunud kedagi, kes poleks rõõmus olnud. Rõõmsad olid need, kes olid suuremeelsed olnud ja andestanud, ja rõõmsad olid õilsad pastorid, et skandaal oli ära jäänud.
Heasüdamlik piiskop tõstis oma klaasi ja ütles, et olevat sellele teekonnale asunud raske südamega, sest ta olevat palju kurje kuulujutte kuulnud. Kodunt välja tulles mõelnud ta kohata Saulust, kuid ennäe — Saulusest olevat saanud juba Paulus, kes võivat töötada rohkem kui nemad kõik. Edasi rääkis vaga härra neist suurtest vaimuannetest, millede osaline olevat nende noor pastor, ja kiitis neid vaimuandeid. Mitte sellepärast, et ta kõrgiks muutuks, vaid et ta kogu oma jõudu kokku võttes end vaos hoiaks, nagu peab seda tegema see, kes kannab oma õlgadel ülirasket ja kallist koormat.

Pastor ei jäänud sel lõunasöögil purju, oli aga joovastunud. Kogu see suur, ootamatu õnn tõusis talle pähe. Taevas oli lasknud tema pea kohal leegitseda inspiratsiooni tulikeelt, ja inimesed olid näidanud, et nad teda armastavad. Ka siis, kui õhtu saabus ja võõrad minema sõitsid, pulbitses veri tema soontes ikka veel palavikuliselt ja pöörase kiirusega. Hilise ööni istus ta oma toas ärkvel ja laskis ööõhku läbi lahtise akna sisse voolata, et jahutada seda õndsuse palavikku, seda magusat rahutust, mis ei lasknud tal uinuda.

Siis kostis alt hääl:

„Oled sa ärkvel, pastor?”

Keegi mees tuli üle muru akna poole. Pastor vaatas välja ja tundis tulijas ära kapten Kristian Berghi, ühe oma truu joomavenna. Ta oli hulkuv, koduta ja perekonnata mees, see kapten Kristian, hiiglane kasvult ning jõult. Ta oli suur nagu Gurlita mägi ja rumal nagu mäetroll3.
„Muidugi olen ma ärkvel, kapten Kristian,” vastas pastor. „Arvad sa, et niisugusel ööl saab magada?”

Ja kuulake nüüd, mida see kapten Kristian talle ütleb! Hiiglasel olid olnud oma aimused, ta oli taibanud, et pastor kardab nüüd edasi juua. Ta ei saa enam iialgi rahu, mõtles kapten Kristian, sest need Karlstadi assessorid, kes juba kord olid siin käinud, võiksid ju jälle tulla ja pastoril siiski ta ametikuue seljast kiskuda, kui ta veel jooks.

Nüüd aga on kapten Kristian ise oma raske käe hea asja külge pannud, nüüd on ta korraldanud nii, et need assessorid enam eluilmaski tagasi ei tule, ei nemad ega piiskop. Nüüdsest peale võivad pastor ja tema sõbrad siin kirikumõisas juua nii palju kui tahavad.

Kuulake siis, millise vägiteo on ta korda saatnud, see tugev kapten Kristian Bergh!

Kui piiskop ja mõlemad assessorid oma kinnisesse tõlda olid astunud ja uksed nende järel kõvasti, kõvasti olid suletud, roninud kapten pukki ja sõidutanud neid valges suveöös paar miili.
Kristian Bergh lasknud kõrgeaulikke tunda, kuivõrd habras on inimese hing. Tuhatnelja kihutanud ta hobuseid edasi. See olevat neile paras olnud, sest nad ei olevat tahtnud sallida, et aus mees oma tipsud teeb.

Kas arvate, et ta sõitis nendega mööda teed või et ta neid raputamisest kuidagigi säästis? Ta sõitis üle kraavide ja kõrreväljade, kihutas peadpööritavas galopis mägedest alla, sõitis piki järve kallast, veele nii lähedalt, et see rataste vahel tuiskas; peaaegu oleks ta rappa kinni jäänud, ja paljastest kaljudest ajas ta alla säärase hooga, et hobused jalad vastu toetasid ja end alla libistasid. Ning samal ajal istusid piiskop ja assessorid, näost kahvatud, nahkkardinate taga ja pomisesid palveid. Nii hullu sõitu ei olnud neil iialgi olnud.

Ja mõelge, kuidas nad välja pidid nägema, kui nad Rissäteri võõrastemajja saabusid — küll elavatena, aga segi puistatult nagu haavliterad nahkpungas!

„Mida peab see tähendama, kapten Kristian?” küsis piiskop, kui kapten neile tõllaukse avas.
„See tähendab, et piiskop peab kaks korda järele mõtlema, enne kui ta Gösta Berlingi juurde uue visitatsioonireisi ette võtab,” ütles kapten Kristian — selle lause oli ta juba ette valmis mõelnud, et mitte kimpu jääda.
„Siis ütle Gösta Berlingile,” sõnas piiskop, „et tema juurde ei lähe enam ei mina ega ükski teine piiskop.”

Näe, sellest vägiteost jutustas tugev kapten Kristian pastorile, seistes suveööl tema lahtise akna all. Sest vaevalt oli kapten Kristian hobused üles postijaama viinud, kui ta kohe oma uudisega alla pastori juurde tuli.

„Nüüd võid sa muretu olla, pastor ja südamesõber,” ütles ta.

Oh, kapten Kristian, kahvatute nägudega olid assessorid tõlla nahkkardinate taga istunud, kuid pastor aknal näis sel valgel suveööl veel palju kahvatum. Oh, kapten Kristian!
Pastor isegi tõstis käe, et hiiglase jämedasse, rumalasse näkku hirmsat hoopi virutada, aga ta taltsutas end. Ta tõmbas akna paugatades kinni, seisatas keset tuba ja raputas taeva poole rusikat.

Tema, kelle kohal oli leegitsenud vaimustuse tulikeel, tema, kes oli tohtinud kuulutada jumala au, seisis nüüd seal ja mõtles, et jumal on teda pilganud.

Kas ei pidanud piiskop arvama, et pastor ise oli saatnud kapten Kristiani? Kas ei pidanud ta arvama, et tema, pastor, oli teeselnud ja valetanud kogu päeva? Nüüd korraldab piiskop tõepoolest tema vastu juurdluse, nüüd tagandab ta tema ajutiselt ja siis juba lõplikult ametist.

Kui saabus hommik, oli pastor kirikumõisast kadunud. Ta ei olnud vaevaks võtnud jääda ja ennast kaitsta. Jumal oli teda pilganud. Jumal ei tahtnud teda aidata. Ta teadis, et ta tagandatakse ametist. Jumal tahtis seda nii. Ta võis väga hästi ka kohe minna.

See juhtus XIX sajandi kahekümnendate aastate algul ühes Lääne-Värmlandi kõrvalises kihelkonnas.

See oli esimene õnnetus, mis tabas Gösta Berlingit; see ei jäänud viimaseks.

Sest niisugustel hobustel, kes ei kannata kannuseid ega piitsa, on elu raske. Iga valu puhul, mis neid tabab, kihutavad nad mööda metsikuid teid ees haigutavate kuristikkude poole. Kui sõit on kivine ja raske, ei tea nad muud nõu, kui koorem maha paisata ja hullunult edasi tormata.