II katkend raamatust "407 karaati"



Artisti sees möllas orkaan. Maas kössitava lese pisaratest märg nägu ja emotsioonidesse uppuv lalin, mis oleks äratanud inimsööjaski kaastunde; vastukaaluks briljandile, ülimale eesmärgile, mida lahutas temast vaid põrandal vedelev võtmekimp! Neetud!

Ta märkas ehmatusega, et oli läinud liiga kaugele — Isadora oli jõudnud ennast avada, ta hinge tungida ja seal südametunnistuse äratada. Viga, ränk viga! Kunagi ei tohi oma ohvrile kaasa tunda! Ära pane ennast tema olukorda, ära arva, mida ta tunneb või üle elab, ära mõtle ta tulevikule, ära kuula, ära tunne, ÄRA, ÄRA, ÄRA! Sa juba võitsid! Lese kaitse on langenud ja ta on sinu võimuses — mida sa veel tahad?! Valitse, domineeri ja manipuleeri! Nüüd on kõik ainult vormistamise küsimus, nädal, võib-olla kaks, ja sa purjetad siit minema!

Taibates oma nõrkust, vajus Artist lese kõrvale põrandale ja pani talle käe ümber õlgade. Naine nuttis endiselt. Artist tundis, et ta ei taha temalt midagi varastada. Ühtäkki ajas see värdjalik maskeraad teda iiveldama. Segastest tunnetest pahviks lööduna ei osanud ta muud teha kui peaga vastu seifiust kopsida.
Kõm-kõm, kõm-kõm.
Mõtle. Igaüks eksib kord.
Kõik teevad vigu.
Kus ma vea tegin?
Ksenja.

KÕM-KÕM, KÕM-KÕM lõi pea üha tugevamini vastu raudkappi.
Artist taipas, et tunded Ksenja vastu tegid ta nõrgaks. Just sellepärast nägi ta nüüd oma ohvrit inimlikust küljest, kuulas ja mõistis teda — ning hakkas haletsema. Sa oled idioot, ütles ta endale. Milline lollus oli jõuda peaaegu lõppu ja siis end lõdvaks lasta. Või oledki sa nüüd parem inimene? Tantsiskled edaspidi mööda tänavaid ja märkad kõigis ainult head? Oled sa proff või Ema Teresa? Jah, sa oled loll samariitlane ja ei midagi muud. Nuuksuvate lesknaiste lohutaja. Küps ladvaõun ripub su kõrval, pole muud kui löö jalaga vastu tüve ja ta pudeneb alla. Aga kujutage ette, maestrol pole parasjagu isu, sest ta mõtted on vallanud hoopis kirsihuuled, mida ta hiljuti maitsta sai! Armunud kloun, lollakas, kuhu sa langenud oled? Ära kujuta ette, et sul on väljapääs. Härrad, kes su teatrit juhivad, hakkavad sinust peagi puudust tundma.

Loe veel

Artist kargas püsti, silmis hullumeelne pilk. Ei, mitte Moskva pärast ei pea sa tagasi tulema, karjus ta sisemus. Ja Ksenja jäta ka mängust välja. Sa tuled tagasi, sest see tolateater on su elu, sest sa oled kõva vend, sest sa oled ARTIST! Täida oma missioon, samariitlane!
Viimaseid meelekindluse raase kokku korjates, mõeldes Moskvale, oma minevikule, ning põhimõtetele, millest senise elu jooksul juhindunud oli, upitas ta nuuksuva lese põrandalt sülle ja kandis magamistuppa. Isadora klammerdus ta kaela ümber ja nii tabas Artisti nina ka naise erutav parfüüm, mille pisarad olid nahal ellu äratanud.

Ta tõstis lese hiigelsuurele atlasstekiga kaetud voodile, kuid naine ei lasknud temast lahti. Enne, kui nad arugi said, rebisid nad üksteisel riideid seljast. Mõlema emotsioonid oli alkoholi ja seifitoas juhtunu tõttu viimse vindini pingule kruvitud. Lesk ägas kui mõistuse kaotanud ja rapsis jalgadega, kui Artist temalt aluspükse rebis. Naise sõrmus tõmbas kärinal katki sukad, ning Ruslani tugevad käed tegid sama ta rinnahoidjatega. Isadora kriiskas meeletust kiresööstust ja klammerdas küüned Artisti juustesse. Ühe käega voodile toetudes üritas mees end pükstest vabastada ja kui see tal õnnestus, kostis toast mõnda aega ainult kiljumist ning voodi mürtsumist vastu otsaseina.

Artist pani sellesse akti kogu oma jõu ja viha. Ta töötles Isadorat nagu lihunik siga ning valas välja kogu oma tigeduse, mis teda sealjuures valdas. Ja Ksenja eest sai ta ka. Artist maksis lesele kätte, lõhkudes ta jalgevahet nii vägevate tõugetega, et naisel hing kinni jäi. Võta!!! Viimaks paisus kriiskamine kahehäälseks orgasmikarjeks. Isadora purskas nutma ja hakkas üle keha võbisema.
Veeretanud end lese pealt maha, jäi Artist hingeldades voodisse külili, pintsak endiselt seljas.
Tühjus.
Täielik vaakum.
Polnud tahtmist ennast isegi selili keerata. Ainult silmad pilkusid ja aju registreeris lakooniliselt ümbrust. Sel hetkel turgatas talle pähe pääsetee — elutoa veinikapp. Artist ajas end püsti ja heitis pilgu Isadorale, kes värises segipaisatud voodil nagu sült. Säh sulle Saksa impressionismi, mõtles ta. Järgmiseks näitan sulle, kuidas „Vene ekspressionismi” tehakse. Artist läks elutuppa, et tuua veinikapist mõni pudel. Kui pidu, siis täiega.

www.egertanslan.com

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare