Blumbergi sõnul on talle isiklikult eriti raske näha Eestisse toodud võõrtöölistest mehi, keda siinsed firmad ära kasutavad. „Igal ehitusplatsil, ka siinsamas Tartus on ilmselt vähemalt üks illegaalne töötaja. Me ei tea, kus ja kuidas nad elavad, ei näe, kui nad meist tänaval mööduvad. Oma riigis võis ta olla näiteks teatri direktor, aga siin on alandatud illegaal.” Keelebarjääri ja teise kultuuritausta tõttu tõttu puudub neil teadmine iseenda õigustest ja neile pakutavatest teenustest, näiteks tasuta abist kodukohariiki pöördumisel. Sageli mängivad rolli ka koduriigis saadud negatiivsed kogemused politsei korruptsiooniga ning ajupesu. Blumberg rõhutab, et Eesti politseid saab ja võib usaldada.

Ei saa alahinnata ka ohvri tunnet, et ta on kurjategijale tänu võlgu, sest ajupesu tõttu näeb tema vaid seda, kuidas kurjategija teda kaitseb ja aitab. Ohver ei näe tihti laiemat pilti ega suuda adekvaatselt hinnata olukorra tõsidust, nad on šokis, segaduses ja puuduliku infoga ning abipakkujal on raske usaldamatusemüürist läbi pääseda.

Kõige olulisem ohvrite aitamise juures on Blumbergi sõnul see, et ohvrit tuleb uskuda, mitte sundida oma ohvristaatust tõestama. Valed kooruvad ajapikku ise välja. Sõltumata sellest, kas ohver ekspluateerimisega nõustus, ei ole inimkaubandusel mingit õigustust!

MTÜ Living for tomorrow kontakttelefon +372 6607320

Loe ka: