Katkend raamatust:

Cornwall, 1958. aasta august

Jalgrattal mööda sissesõiduteed Montague perekonnale kuuluva Pendrift Halli poole sõites nautis isa Miles Dalgliesh kuldset päikest, mis kruusateele ja sõnajalgadele helendavaid laike heites läbi laimipuude lehestiku tungis, ning lasi oma prillitatud pilgu üle lopsaka rohumaa, kus laiutas lehmakari otsekui pehme pruun vaip. Merelt puhus värske tuul ja säravsinise taeva all tiirutasid kajakad. Isa Dalgliesh oli linnas uustulnuk. Isa William Hancock oli hiljaaegu lahkunud, et jätkata oma tööd teispoolsuses, ning jätnud oma erakordselt võimeka noore õpilase üksi märksa varem, kui seda oodata osati. Kuid jumal oli esitanud väljakutse ja isa Dalgliesh kavatses selle rõõmustavi südami vastu võtta.

Täna kohtub ta Pendrifti esiperekonna, Montague’dega.

Pendrift Halli näol oli tegemist häärberiga, mille kahvatuid kiviseinu ehtisid kõrged tõstandraamiga aknad ja visteeria ning mida ümbritsesid alla mere poole laskuvad külluslikud aiad. Korstnalõõrides kluugutasid tuvid ja trepi kohale tegi igal aastal pesa pääsupere. Maja oli suur ja natuke kulunud moega, otsekui lapse armastusest muritud lemmiklelu. Seda ümbritses rahulolu õhkkond ja isa Dalglieshi tuju tõusis veelgi. Ta oli kindel, et perekond meeldib talle, ning ta tundis, et teda ootab ees nauditav pärastlõuna.

Ta peatus ja ronis rattalt maha. Maja eesuksest jooksis hüpeldes välja toekas heledakarvaline labrador, liputas saba ja haukus erutatult. Isa Dalgliesh kummardus, et koera patsutada, mispeale loom — noore preestri leebet loomust ära tabades — haukumise lõpetas ja selle asemel mehe musti läikivaid kingi nuusutama hakkas. Preester tõstis pilgu ja nägi uksele ilmunud ülemteenrit, kes kandis musta sabakuube ja valget särki. Ülemteener noogutas talle aupaklikult.

„Tere hommikust, isa. Proua Montague ootab teid.”

Isa Dalgliesh toetas oma ratta vastu majaseina ning järgnes ülemteenrile läbi kivist eeshalli, kus torkasid eriti silma kustunud kamin ja suur sarvede kogu. Majas lõhnas magusalt talviste kamina­tulede, kaneeli ja siin mitme sajandi jooksul elatud elu järele. Ta märkas trepi all lahtist kirstu, mis oli täis tennisereketeid ja -palle, ning unise tunnimehena seina ääres seisvat kappkella, mis vaikselt tiksus. Elutoast kandus temani klassikaline muusika ühes kaugete häälte vaikse üminaga. Ta hingas sügavalt sisse.

„Isa Dalgliesh, proua Montague,” kuulutas ülemteener tõsiselt, andes käega märku, et isa Dalgliesh peaks tuppa astuma.

„Tänan sind, Soames,” vastas Julia Montague preestrit tervitama tõustes. „Tere tulemast Pendrifti, isa.”

Isa Dalgliesh surus talle ulatatud kätt ja naise naeratuse soojus kaotas kohemaid võõristustunde.

Majaproua oli volüümikas, pehme valge naha, tuhkblondide juuste ja avala, leebeilmelise näoga. Julia Montague kiirgas enda ümber sellist sära, et seal, kus ta viibis, oli alati pidu. Oma suurtest sinistest ja rohelistest pärlitest koosneva kaelakeega, mis nii hästi sobis tema silmadega, nakatava naeruga, mille vastu mitte keegi — isegi mitte muidu hapu olemisega Soames — ei suutnud ükskõikseks jääda, ja huumorimeelega, mis ka kõige hullemad olukorrad päästis, meenutas Julia otse keset tviidi riietunud Cornwalli pesa teinud värvikat paradiisilindu.

„Perekond ootab teid terrassil,” jätkas naine naeratades. „Kas toon teile midagi juua, enne kui teid lõvide ette heidan?”

Isa Dalgliesh naeris ja Julia mõtles, et mees on preestri kohta väga nägus. Joontes, mis naeratades tema suu ümber tekkisid, oli midagi võluvat ja sügaval asetsevad silmad prilliklaaside taga olid arukad. Lisaks oli preester üllatavalt noor. Ta ei saanud olla rohkem kui kolmekümneaastane.

„Klaas vett sobiks hästi, tänan,” vastas mees.

„Meil on pisut kodust leedrimarjajooki, ehk proovite?”

„Miks mitte. See oleks väga kena.”

„Soames, kaks klaasi leedrimarjajooki terrassile, palun.”

Soames noogutas ja lahkus. Julia libistas oma käe preestri käevangu ning juhatas mehe klaasuksest läbi päikesevalguses terrassile.

Terrass kujutas endast laia liivakiviplaatidega kaetud siseõue, millelt pääses mööda ebakorrapärase kujuga trepiastmeid alla aeda. Plaatide vahel kasvasid metsmaasikad ja tillukesed sinised meelespead püüdsid end nähtavaks teha. Kallade ja freesiatega täidetud suurte põletatud savist pottide kohal sumisesid terrassi­piirde ääres kasvavast lavendlist joovastunud pontsakad mesilased. Aias kastis pahklik leinapaju oma oksi väikesse ilutiiki, mille juurde oli metspartide paar ehitanud oma pesa.

Perekond vakatas, kui isa Dalgliesh koos Juliaga nähtavale ilmus. Esimesena astus ettepoole Julia abikaasa Archie Montague.

„Meeldiv teiega tutvuda!” hüüatas ta kogu südamest preestri kätt raputades. „Meil oli väga kahju, kui isa Hanckock suri. Ta oli eriliselt inspireeriv inimene.”

„Seda tõepoolest. Mulle pärandas ta sugugi mitte kadestamist vääriva ülesande tema jälgedes astuda.”

„Ma usun, et te saate sellega kindlasti hakkama,” lisas Archie lahkelt, silitades nimetissõrmega vuntse, mis eendusid ta ülahuulel otsekui värskelt lõigatud õlgkatuse serv.

„Lubage, et teen teid tuttavaks: Archie õde Penelope ja tema tütred Lotty ning Melissa,” lausus Julia, hoides endiselt isa Dalglieshi käsivarrest, sest ta teadis, et tema abikaasa perekond võib olla pisut jahmatav.

Penelope astus lähemale ja surus preestri kätt. Isa Dalgliesh võpatas, kui naine ta sõrmi raudses haardes pitsitas. Tema suurekondilist kogu, pilku kammitsevat rinnapartiid ja topeltlõuga vaadates meenusid preestrile venna džöösi tõugu lehmad.

„Väga meeldiv teiega tutvuda, isa.”

Penelopel oli sügav ja mahlakas hääl ning ta hääldas konsonante sellise mõnuga, nagu pakuks viimne kui üks neist talle suurt naudingut.

„Te olete kõvasti noorem, kui me eeldasime.”

„Loodan, et mu vanus ei valmista teile pettumust,” vastas isa Dalg­liesh.

„Vastupidi. Vanadega on mõnikord nii, et nad on liiga kaua oma hääle kõla kuulanud ja seepärast teiste häälte suhtes tuimaks muutunud. Ma kahtlen, kas teie sellesse lõksu langete.”

Penelope pöördus ja lükkas tütred ettepoole, et ka nemad preestrit tervitada saaksid.

„See siin on minu vanem tütar Lotty ja see on Melissa, tema sai just kahekümne viie aastaseks.”

Ta naeratas uhkelt, kui tütred preestrit tervitasid. Kaunilt lillelistesse suvekleitidesse riietatult ja pealaele hobusesabasse kinnitatud pikkade juustega olid nad kenad ja vägagi esinduslikud. Kuid tegelikult oli neis midagi lääget ja maotut — arunatukest vähevõitu –, mida õhutas takka nende ema, kelle põhimureks oli tütardele võimalikult hea sugupuuga jõukad mehed leida.

Penelope jutu järgi oli tegemist Londoni ihaldatuimate tüdrukutega ja neile ei kõlbavat mitte miski peale parima. Mõte armastusabielust tekitas temas põlgust. See olla kohutavalt ebapraktiline ja peale selle rumal: südame peale ei võinud sugugi kindel olla, et see armumiseks just õige mehe leiab. Tema ise oli selle teooria suurepärane näide. Aja jooksul oli ta Milton Flinti armastama hakanud, kuigi salajas lootis ta, et tema tütred klapivad oma abikaasadega paremini. Penelope oli küll abiellunud Flintiga, kuid südames oli ta endiselt Montague.

„See siin on Penelope abikaasa Milton, ja nende poeg David,” jätkas Julia, preestrit mööda terrassi edasi juhatades.

Milton oli pikka kasvu ja sportliku välimusega, tal olid paksud blondid, üle pea kammitud juuksed ja elavad sinised silmad.

„Kena teiega tutvuda, isa. Kas te tennist mängite?”

Isa Dalgliesh näis piinlikkust tundvat. „Kahjuks ei,” vastas ta.

„Isa muust ei mõtlegi kui tennisest,” pistis David vabandavalt vahele, „kuigi missa ajaks paneb ta reketi käest!” David naeris ja isa Dalgliesh leidis omavanuse meesterahva seltsist kindlustunnet. Julia lasi ta käsivarre lahti ning istus.

Isa Dalgliesh võttis istet tema kõrval ning püüust sundimatuna näida tõstis jala üle põlve. Ta oli pisut närvis. Tema usk oli kindel kui kalju, tema teadmised piiblitekstidest ja filosoofiast võrratult suured ja tema ladina keel enneolematult hea. Kuid tema Achilleuse kannaks olid inimesed.

Isa William Hancock oli talle kord öelnud: „Ei ole hea olla nii taevaselt meelestatud, et maa peal sinust enam suurt asja ei olegi. Sa pead õppima inimestega suhtlema, Miles, nende tasandil, sest vastasel korral võiksid samahästi ka mungaks hakata.”

Ta teadis, et vanal preestril oli õigus. Piiskop oli saatnud ta inimeste juurde, et ta neile jumalasõna kuulutaks. Ta lükkas prillid ninal kõrgemale, olles otsustanud oma läkitajat mitte alt vedada.

„Meie pojad on koos nõbu Harryga metsas ja panevad seal rottidele lõkse,” lausus Julia.

„Meie metsavaht on lubanud neile kuus penni iga surnud roti eest. Mulle tundub, et nad hakkavad juba päris rikkaks saama. Minu kolmeaastane poeg, keda me tema vedrujalgade pärast Hüpikuks kutsume, on lapsehoidjaga rannas. Nad peaksid varsti tagasi olema, ja nõbu Celestria …”

Julia vaatas ringi.

„Ma ei tea, kus tema on. Võib-olla koos Pamelaga, oma emaga, kes on abielus Archie ja Penelope venna Montyga. Ta heitis ennist pikali, sest tal on migreen. Need hood ikka vaevavad teda. Võib-olla ta tuleb hiljem alla. Ta on ameeriklanna.”

Julia kõhkles hetke, sest Pamela Bancroft Montague — nagu talle meeldis end kutsutavat — oli äärmiselt hellitatud naiste­rahvas, kes tihtipeale veetis päeva voodis, halas pidevalt küll liiga ereda valguse, küll liigse hämaruse pärast, soovis, et teda koos puuderdatud pekingi paleekoera Poochiga üksi jäetaks, nõudis samal ajal Celestria ja Harry kogu tähelepanu ning helistas pidevalt teenijatekella. Julia kahtles, kas isa Dalglieshil üldse õnnestubki kunagi Pamelaga kohtuda, sest naine ei olnud katoliiklane ja põlgas kiriku tühiseks ajaraiskamiseks.

„Monty saabub täna õhtul rongiga Londonist. Ta on suurepärane inimene ja ma loodan, et te kohtute. Tema lapsi Harryt ja Celestriat näete kindlasti. Harry laulab hästi ja kuulub koolikoori.”

Julia süütas sigareti ning hingas suitsu sügavalt sisse. Uksest väljus Soames, käes kandik jookidega. Isa Dalglieshile leedrimarjajooki ulatades märkas naine, et noore preestri käed värisevad.