Mehilase advokaat Andrus Lillo on vastulauses kasutanud täiesti uskumatuna tunduvaid argumente, mille üle jääb ainult pead vangutada. Enam rohkem Onu Heino ei saa olla!

Lillo väidab:

-Oluline on samuti patsiendi käitumine väidetava inimväärikust rikkuva käitumise järgselt. Kui patsient oleks tundnud end pärast arsti käitumist seksuaalselt ahistatuna, siis oleks sajandeid sotsiaalselt aktsepteeritud käitumine olnud kohese kõrvakiilu andmine arstile.

-Puutuvalt faktilisi asjaolusid, siis süüdistatav möönab, et ta võis patsiendi embuse järgselt põgusalt ja juhuslikult puudutada (riivata) patsiendi vasaku rinna ülaosa. See embus ei olnud aga mitte vähimalgi viisil tahtliku seksuaalse iseloomu, alatooni või eesmärgiga, vaid üksnes 79-aastase raviarsti tunnustav liigutus pärast patsiendi embamist. Arst soovis oma käeliigutusega, mis võis tahtmatult riivata patsiendi rinna ülaosa, üksnes osutada tunnustavalt patsiendi välimusele, s.o sellele, et patsiendi madal enesehinnang enda välimusele on täiesti alusetu ning üksnes patsiendi ettekujutuse vili.

-Tegemist on justkui tunnustava „õlale patsutamisega” meespatsiendi puhul. Arst soovis oma liigutusega üksnes osundada sellele, et patsiendi puhul on tegemist kena tütarlapsega, kelle puhul ei tohiks olla tema välimus madala enesehinnangu ja lähisuhete probleemide põhjus.

-Isegi, kui lugeda arsti poolt sõrmega patsiendi rinna põgusat puudutust tahtlikuks tegevuseks, siis ei saa seda tegevust lugeda kindlasti tahtlikuks seksuaalse teo toimepanemiseks. /…/ Patsient pöördus arsti poole seoses alanenud enesehinnanguga ja arst tegi enda poolt parima selleks, et patsiendi põhjendamatult madalat hinnangut tõsta.