Kas oled kokku puutunud? Ähvardavad märgid, mis iseloomustavad suhtes vaimset vägivalda
Mõnitused, pilked, pahatahtlikud või alandavad märkused
Osa vägivallatsejaid pilkavad või mõnitavad ohvrit vaid omavahel olles. Seltskonnas või avalikus kohas viibides on nad arvestavad ja lugupidavad. Teised jälle naudivad oma partneri alandamist just kõrvaliste inimeste juuresolekul. See on täiesti individuaalne — oleneb, mis kellele rahuldust pakub. Samuti sõltub sellest, kelle ees peab enda üleolekut näitama.
Kui juhtud sellist käitumist pealt nägema, võid olla segaduses ja tunda ennast halvasti ega tea, mida öelda. Sel juhul ei maksa anda vägivallatsejale hinnangut, sest seda tõlgendaks ta rünnakuna. Mõistlik on edastada mina-sõnum. Näiteks: „Mul on valus kuulata, kuidas sa oma partneriga räägid“ või “Minul pole okei vaadata seda, kuidas sa käitud.”
Ähvardused
Vaimse vägivallaga võivad kaasneda ka ähvardused. Selleks võib olla hirmutamine, et ohvrilt võetakse materiaalne toetus või jäetakse ta lastest ilma. Samuti võidakse ähvardada teda kodust välja viskamisega. Ähvardada saab vigastamise, maja põlemapanemise, lemmikloomade tapmisega. Aga ähvardada saab ka partneri-, laste- või enesetapuga.“Ampluaa” on kahjuks lai.
Ohvrid ütlevad sagedasti, et nad ei tea, kust läheb vägivallatseja piir. Vägivallatus paarisuhtes võivad partnerid üksteise peale vihastada ja sagedasti ka tülitseda, kuid nad saavad prognoosida teise reaktsioone.
Elu vägivallatsejaga iseloomustabki reaktsioonide prognoosimatus. Ühe ja sama käitumise või teo eest tuleb ühel korral kiitus ja teisel karistus. See asetab kogu peresüsteemi väga suurde pingesse. Nii ohver kui lapsed püüavad aimata vägivallatseja tujusid tema kõnnakust, kehahoiust ja isegi autoga sõitmise stiilist. Ohver ei tea, milleks on vägivaldne inimene võimeline. Sellega kaasneb ka surmahirm — ta pole veel seni tapnud, kuid see ei tähenda, et ta seda ühel hetkel ei teeks.
Teistest inimestest isoleerimine
See on pikaajaline protsess ja käib väga peenelt. Eesmärgiks on ohver isoleerida nendest inimestest, kes talle adekvaatset minapilti tagasi peegeldavad ja vajadusel toeks on. Juba suhte alguses võivad hakata tulema märkused stiilis, kuidas ohvrile ei mõju tema perekond hästi või „mul pole nendega midagi ühist, nad ei salli mind. Palun, hoia vähemalt sina minu poole.” või „Mind pole sellele peole ju kutsutud, aga palun ära mine sina ka! Ma ei suuda taluda mõtet, et võiksin su kaotada!“
Kui ka lähedased käivad alguses külas, siis võib vägivallatseja käituda nii ebameeldivalt — näiteks vaikida terve õhtu — et enam ei taheta tulla. Ta võib pöörata ohvri vastu nii lapsed, pere kui sõbrad. Ta oskab väga osavalt manipuleerida, nii et hoopis ohver hakkab ennast süüdlasena tundma. Väga paljud ohvrid otsivad kaua aega vigu eneses ja püüavad „paremini käituda“. Kui hästi läheb, saavad nad ühel hetkel aru, et nende käitumisest ei sõltu midagi. Kui teed, saad karistada, kui jätad tegemata, saad ikka.
Teisalt võib ka ohver ka ise ennast sõpradest distantseerida. Põhjus selleks on lihtne. Vägivaldsest suhtest on psühholoogiliselt ülimalt keeruline ning mõnikord ka füüsiliselt ohtlik lahkuda. Kui ta lähedased ja sõbrad teda veenavad seda tegema, võib ta tunda, et pole selleks sammuks veel valmis. Seepeale võib ta hakata ise lähedastest eemale hoidma. Ühelt poolt ei saa ta ausalt rääkida, mis suhtes toimub. Teisalt aga: kui teda survestatakse, tunneb ta, et on sunnitud vägivallatsejat koguni kaitsma. Isegi kui ta suhtleb veel sõpradega ja läheb koos nende ja oma partneriga näiteks peole, käib ta alati silmad maas. Sest teab, et võib saada pärast peksa, kuna vaatas kedagi “flirtiva pilguga”. Et tüli või vägivalda ennetada, jääb ta edaspidi pigem koju.
Partneri peale karjumine ja alavääristamine
Sellega kaasneb ka pidev ohvri enesehinnangu mutta tampimine, et tal puuduks igasugune eneseväärikus või -armastus.
Kui meie õigusruumis tähistab füüsiline vägivald seda, et ohvrile tekitatakse vigastusi, siis vägivallateooriates kuulub selle alla ka füüsilise hirmu tekitamine. Näide: kui toas seisab suur mees ja lööb ohvrist kahe meetri kaugusel tooli puruks, siis tabab viimast meeletu füüsiline hirm. Mis sellest, et vägivallatseja ei puudutanudki kannatajat.
Liigne armukadedus ja manipuleerimine
Vägivallatseja sisendab ohvrile, milline ta on — millest mõtleb, mida teeb, kuidas ta end tunneb. Kuigi ohver teab, et pole mingit konkreetset asja teinud, siis manipuleerija kordab veendunult, et tegi küll. Kui algul inimene on üsna kindel selles, mida ta tegi või ei teinud, siis taolise käitumise kordumisel hakkab ohver iseenda terves mõistuses kahtlema (“Äkki ma mäletangi valesti?” „Mis mul küll viga on? Kas ma hakkan hulluks minema?“).
Selles suhtes on suur roll prognoosimatusel, vägivallatseja tujud kõiguvad — ühel hetkel on ta päike, teisel hetkel kui tormipilv ja kunagi ei tea, mis on sellise muutuse tinginud. Ohver hakkab tegelema enda käitumise analüüsimisega (“Kas ma tegin või ütlesin midagi valesti?”). Nõnda on inimene hõivatud sellega, et saaks järgmist korda ära hoida. Kahjuks aga pole see võimalik.
